Pleenum / Congress (2013)

Ma olen küllalt kindel, et ei Emma Watsoni ega Sophia Vergara käest ei küsitud, kas nad tahavad, et nende nägusid selles videos kasutatakse. Ses osas on Ari Folmani filmis seis ikka väga roosiline. Robin Wrightil lastakse lausa nimekiri teha, mis žanrites tema digitaliseeritud mina kasutada tohib.

Ari esimene hiilgav liigutus oligi peaosalise valik. Selgitan, kasutades müüdimurdjate väljendit plausible. Kongress ei ole mingi sellisel tasemel ulme, mille kohta võib käega rehmata ja öelda et no kus nüüd ikka mõtlesid välja. See on ulme, mis minu meelest võib tõeliseks saada. Vaadake veel kord Emma muundumist Sophiaks. Puhas CGI. Nii et fakt, et Robin Wright mängib Robin Wrighti annab Kongressile lausa dokumentaali mõõtme juurde.
No umbes selle hetkeni kui Ari gäng värvipliiatsid kätte sai. Animatsiooni osa on tehniliselt suurepärane*. Ma olen muide kindlal veendumusel, et kui juba animatsioon, siis olgu animeeritud midagi sellist, mida filmida ei saa. Ari ei vea selles osas mind alt. Hiilgav liigutus on siin tegelikult aga see, et lugu areneb seeläbi edasi, et päris näitelajate asemele joonistatud asuvad. Ei ole tegemist nähtusega, kus lavastaja tormab hommikul pidžaama väel stuudiosse, et ma nägin öösel unes, kuidas neli prussakat pokkerit mängisid ja me peame raudselt selle stseeni filmi sisse panema.

Dokumentaalmõõtme juurde tuldi tegelikult päris kiirelt tagasi. Kes eales on mõnd Apple tooteesitlust näinud, siis minu silmale paistis see väga üks-ühele koopiana. Edasi läks jälle veidi sürreaalsemaks.
Ari Waltz with Bashiri kõige mõjusam hetk on see, kui animatsioon asendub reaalsusega. Kongressis samuti. Võibolla mitte kõige ootamatum puänt, aga mõjuv. Loomulikult tekitas see käänak küsimuse, kuidas selline ühiskond üldse toimida saab. Võti anti tükk aega varem.

See ei ole selline film, mille vaatamise sa juba lõputiitrite jooksmise ajal unustad. Tiitrite jooksmise ajal hakkad sa alles mõtlema, et mida kuradit ma siis nüüd õieti nägin. Ons see hea või halb, sõltub juba vaatajast. Mul isiklikult pole reeglina väikse mindfucki vastu midagi, eeldusel et lõpuks mu loogikameel rahu saab ja mingeid väga lahtisi otsi kuskile tilpnema ei jää. Võibolla mitte viimaste aastate säravaim filmielamus, võibolla ka mitte rahulolematust põhjustav hämarulme, aga täiesti kindlasti selline film, mille vaatamata jätmine oleks viga.

 *Animatsiooni stiil meenutas mulle esiti Kass Fritzu vareseid, tegelikult on aga kõvasti inspiratsiooni ammutatud Fleischer stuudio loomingust. Mitte Disney'st nagu mingi päris asjalikuna tundunud veebileht mulle väitis.