HÕFF 2014 - laupäev

Laupäeval magasin maha seekordse maailma esilinastuse ja jõudsin saali Kadumise järjekorraks / Kraftidioten. Festivali publiku lemmik. Karge põhjamaine huumor törtsu verega värviks. Lumesaha juht võtab oma poja tapmist väga hinge ja paneb oma raske rusika kohalikus allilmas maksma. Konkreetselt ja nii et vaatajad saalis rõkkasid.
Pisiasjad loevad. Selles filmis oli üheks neist pisiasjadest igale surmale järgnenud must ekraan kadunukese nime ja usutunnistusele viitava sümboliga. Isegi kui surnu oli ekraaniaega saanud vaid mõne minuti, siis see järelehüüe näitas, et tegemist polnud suvalise kahurilihaga. Näitas teatavat respecti surma suhtes.

Järgmiseks selle festivali ainus kõhe film. Baba-dook-dook-dook. Babadook. Ainuke, mille vaatamise ajal külm higi otsaette tuli. Vaimselt ebastabiilsed ema ja poeg ning kutsumata külaline. Hea film, mis oleks veel parem saanud olla. Kas lasta lõpuni selle teemaga, et ema ja laps on hullud ja mängida selle peale, et kumb hullem või siis Babadookil rohkem möllata lasta. Ema oli ju lastekirjanik olnud, asi tal siis oleks see raamat ise valmis kirjutada. Poisirajakas oli muidugi ehe, meenutas Angus Youngi.

 

Ökofilm President Huntmees / President Wolfman kannatas veidi (mõttelise) järjeloo sündroomi all. Oli ju Sex Galaxy põhimõtteliselt sama film. Huntmees ei olnud tehniliselt ega vaimukuselt mehe eelmisest tööst peajagu parem. Lihtne muhe meelelahutus üksikute säravate hetkedega. Not a man, not a warewolf, something in between. A hippie.

Ning siis jälle nostalgiasaali kord. Koletiste saare saladust / Misterio en la isla de los monstruos oli lahendama saabunud oluliselt vähem inimesi, kui neljapäeval dinosauruste möllu vaatamas oli. Konkurentsi oli ju ka mitmes saalis. Kui välja arvata väga provokatiivselt välgatav säärejooks, oli tegemist ühe peresõbraliku seikluslooga. Mille alguses ja lõpus korraks Peter Cushingut näha sai, aga mille keskmes noor käharpäine tulipea, mõneti Paganeli meenutav professor ja Reede, ptüi, Carefinato. Eriefektideks kasutati ainult käepäraseid vahendeid, ei mingeid mehaanilise nukke või plastiliinikolle, CGI-st rääkimata. Aga armsad oli need kollid küll. Ma muidugi ei tea, kas just seda soovitigi saavutada.

Ja laupäeva lõpetuseks Põgenemine New Yorgist / Escape From New York. Trimmis ülakehaga Kurt Russell presidenti päästmas. Filmile eelnes montaažiruumi põrandale jäänud stseen sellest, kuidas Snake Plissken üldse sellisesse täbarasse olukorda sattus. Selle lõppedes teatas Trash, kes vist üle mitme aasta korraks kinosaali eksinud oli, et tema arust on tegemist väljamõeldud süžeega ja tema sellist filmi vaadata ei kavatse. Kõige esmane seos loomulikult Needuste Alleega ja teine Warriorsiga. Eriti just see teine võrdlus mängis Snake Plisskeni vastu. Kuulsa nimega näitlejaid oli siin kui kirpe vanaisa vatipuhvaikas, aga eriliselt meeldejäävaid lõustu oli Warriorsis rohkem.