Lumeläbistaja / Snowpiercer (2013)

Kuradi kurat!Esimene kurat on selle eest, et ma täiesti kindlalt olen lugenud seda juttu, milles Lumeläbistaja ainest on ammutanud ja teine kurat on selle eest, et ma arvasin, et see jutt on Belialsi kogumikus "Kogu maailma valgus." Ei olnud. Kurat.Tähendab siis nii, et pärast mingi kemikaaliga mäkerdamist on maailma peale laskunud jääaeg ja kogu populatsioon on kogunenud moodsasse Noa laeva - rongi, mis teeb kogu maailmale tiiru peale täpselt ühe aastaga. Nii juba 18 korda. Idee autor, Wilford on rongijuht, eliit elab esimestes vagunites ja töölisklass on mahutatud viimastesse vagunitesse. Süüa neile antakse, mitte just päris Rohelist Soylent'i, aga mitte ka oluliselt paremat. Nii et ühel hetkel võtab karismaatiline liider ette ja hakkab vagun vaguni haaval, parema ninaesise ootuses, ettepoole trügima.

 

Syberia I ja II sõbrana natuke seda soovitud tunnet sain (ekstsentriline mees suure unistusega ja lõputud lumeväljad). Automaton'e ja mammuteid kahjuks mitte. Lavastuslikult ei olegi tegelikult millegi kallal norida. Silmailu oli küllaga, verd ka. Karistus kingaviskamise eest pani silmi pungitama. Tegelasedki olid värvikad (loe: tausta napilt, aga laheda välimusega tegudeinimesed).
Millest ma peaaegu suutsin mööda vaadata olid need pisikesed loogikaaugud, no näiteks see, et maal õhus ja vee peal kulgev raudtee 18 aastat mingit hooldust ei vaja. Mis aga väga ja väga häirima jäi oli lõpplahendus. Kuhu edasi - jääkarude impeerium?

Tehniliselt kvaliteetne ulme, mille stsenaariumi kallal ehk pisut rohkem tööd oleks ära kulunud.