Topelthüvitis

Billy Wilder on ikka eriti ülbe kuju. Teised vennad punnitavad terve filmi silm punnis peas põnevust kruttida ja vaatajal pead segamini ajada, et siis filmi eelviimasel minutil lahendus plaksuga lauale lüüa ja rahololevalt toolil tagasi nõjatudas nautida seda kaost mis selle nükkega kaasnes. Pahatihti juhtub aga nii, et taiplikum vaataja on selle kaunilt konstrueeritud umbsõlme juba ammu läbi hammustanud ja igavleb nüüd niisama.

Billy rehmas selle kõige peale aga käega ja näitas kohe Double Indemity(1944) alguses ära, kes on mõrtsukas ja mis tast lõpuks saab. Mis pagana põnevusfilm see selline on, oleks kinos seda vaadanud oleks läinud kohe raha tagasi nõudma. Aga kodus sai tugitoolis mõnusasti tagasi nõjatuda ja mokaotsast muiata, et olgu, natuke veel vaatan, millega siis üllatada kavatsetakse.

Igatahes mitte revolutsioonilise süžeega. Mees, naine ja naisest sissevõetud adonis, mõned väiksemad tegelaskujud ka veel. Naine on ässitaja, mees saab kindlasti surma, teiste saatus sõltub stsenaristi tujust. Klassikaline.

Meeldivalt üllatasid aga peaosalised, kindustusagendist armukest mänginud Fred MacMurray, tolle vaheda mõtlemisega boss Edward G. Robinson ja usutavalt apetiitse väljanägemisega femme fatale Barbara Stanwyck. Mõni aasta tagasi ma oleks öelnud, et Humprey Bogart on see kõige õigem ärakasutatud mehe kehastaja, nüüdseks on mulle jäänud mulje, et ükskõik kes neist 40. näitlejaist oleks võinud kaabu silmini pähe suruda ja suvalises noiris staar olla. Clark Gable ja Cary Grant ehk välja arvatud.

Sellega üllatused aga ei lõppenud. Enamasti panevad mitu-mitukümmend aastat vanad teravmeelsused vaid kaastundlikult muigama, praegusel juhul lõikas aga tekst täpselt sama teravalt kui esilinastusel. Eriti veel sellistes stseenides, kus ühe vestleja kohta oli vaatajal juba teada, et keerutab mis ta keerutab, hapuks läheb tal olemine nii või teisiti.

Aga kui sõnalise poole eest vastutasid Wilderile lisaks veel ka Chandler ja J.M. Cain siis pildimaterjali silmasõbralikuse eest saab Billy kogu au enda kraesse. Ei midagi hirmkeerulist, aga see eest palju mõjusaid kaadreid. Juba mitme(kümne)ndat korda tuleb hardas austuses vanakooli lavastajate ees müts maha võtta. Ei koptereid, ei kraanasid, ei patsiga poisse ja ometi said filmid tehtud ja käravad siiamaani.

- You'll never make the border. - That's what you think. Watch me.
- You'll never even make the elevator.

silmarõõmuks siis mustast lesest veel üks pilt