Kui panna järjest käima kaks filmi täiesti erinevatest ajastutest ja mõlemad põhinevad ühe ja sama inimese, nimelt Daphne Du Maurieri, sulest ilmunud lugudel siis on ju loogiline oletada, et leedit on suurele linale adapteeritud rohkemgi, kohe palju rohkem.Tegelikult aga mitte, koos Rebecca(1940), Birds(1963) ja viimatisena Don't Look Now(1973) vaatamisega, on olulisemad mugandused nähtud.
Ja kui päris aus olla, siis ega ei ole rohkem suuremat huvi ka mitte. Don't Look Now nimelt jättis üllatuseks väga kehva mulje. Ja ilmselt tuleb suurem osa süüst filmitegijate kraesse ajada, sest lühijutt Linnud (ainus trükiproov mis preililt näppu on juhtunud) oli ju väga kobe, samuti mõlemad Hitchcocki poolt vändatud filmid.
Mis ma siis Roegile ja Scottile ette heidan. Esiteks see uudne montaaživõte, mis õnneks suuremat populaarsust ei ole võitnud, filmida kaks viieminutilist lõiku, need kaader kaadri haaval lahti lõigata ja siis vaheldumisi tagasi kokku kleepida. Langetõvehoog garanteeritud.
Teiseks see segapudru, mis stsenaariumi pähe maha parseldati. Isal oli kolmas silm juba lahti ju, selleks ei olnud vaja teda mööda Veneetsia vanalinna ringi solgutada ja esorteerikahuviliste vanaeitedega hirmutada ja miskeid salapäraseid vihjeid teha, et teda panna punast vihmamantlit jälitama. Võib muidugi öelda, et see pisike vihmamantlis kääbus oli lihtsalt juhus, mina ütlen et see oli lihtsalt kehv konstruktsioon.
Kuna tegemist on respektaabli filmiblogiga, siis kiirelt ka näitlejatöödest ja üldisest olustikust ja värvidest. Voodis rahmeldamine jättis väga intensiivse mulje, tõeline spordimehe kirg lõi mõlemis osatäitjas välja, keerutati ja väänati üksteist ikka mõnuga, see pagana montaaž rikkus ainult poole ära. Ja Veneetsia jättis ka väga loomutruu mulje, isegi vesi oli stuudiosse sisse lastud, peaegu üldse ei olnud aru saada, et majad tegelikult papist olid.
0 comments:
Postita kommentaar