Olen suvel usin olnud

Alles oli HÕFF ja nüüd on juba Tartuff möödas. Ootamatult kombel avanes mul võimalus täiesti oma maitse järgi festivali kavast kuus filmi valida ja neist etteantud tähemärkide piires Tartu Postimehele ülevaated kirjutada. Kolm neist kuuest on nüüd ka siin blogis loetavad, kõik kuus kenasti toimetatult ja komastatult digitellimuse omanikele Postimehe veebist kättesaadavad.

Sama ootamatult olen ma nüüdseks kahel korral Sirpi üksjagu mahukamad tekstid kirjutanud ja need on täiesti tasuta kujul veebist kättesaadavad. Keda huvitab kuidas Elektrikino ERMi taga välikino näitas või mis mõtteid minus dokfilm Quentin Tarantinost tekitas, siis tasub minna ja lugeda.

No ja siis on muidugi ka "Reaktor". Vahepealsetes numbrites on "Palju õnne" rubriik ilusti sees olnud, aga et lisaks Tartuffile toimus augustis palju ja põnevaid jalkamänge, siis nüüd kohe kohe ilmuvas numbris Takashi Miikest juttu ei tule. Vaatamisplaan on aga paigas, nii et tulemata see jutt ei jää.

Kinos käisin ka siin üks päev. Maru head filmi nägin. Spike Lee "Do the Right Thing" (1989). Aeg kulgeb seal lihtsalt ja selgelt, tegevus algab hommikul ja kulmineerub õhtul. Ma ei olnud selleks kulminatsiooniks üldse valmis, kõik see eelnev tühikargamine uinutas ja pani arvama, et lähebki sedasi ladnalt lõpuni välja. Et no on jah mingid pinged, aga see pitsaputka on seal juba 25 aastat olnud, küll läheb ka see mats mööda. Aga piisab ainult sellest, kui muidu mõistuse häält kehastanud mees korra ei suuda oma emotsioone kontrollida ja vimm prahvatab kontrollimatult.

"Tenetit" vaatasin ka. Ei tunne vajadust tast kirjutada.

Autoportree / Self Portrait (2020)

Silmad on hinge peegel. Enam selgemalt ei ole võimalik seda ütlust visuaalselt tabada kui stseenis, kus Lene Marie pärast arstliku ülevaatust koridoris kaamerasse räägib. Temas oli hirm, et läheb nii nagu alati on läinud ja ta jäetakse mingiks ajaks ravile, aga see puhas kergendus tema silmis sel hetkel on tõeliselt helge moment. Oma osa selles, et Lene Marie silmad on nii väljendusrikkad tuleneb otseselt tema haigusest. Noor naine on anorektik. Ja tema silmad on ta näo ja keha suhtes ebaproportsionaalselt suured. Ja enamasti on neis silmis väsimus ja kurbus ja ebakindlus.

Tema haigus ei defineeri aga Lene Maried inimese ega loojana ja ta ise ütleb selle samuti korduvalt välja, et ta soovib, et teda hinnataks ainult ta ande põhjal. Lene Marie on nimelt väga andekas fotograaf. Kellele, nagu ilmselt enamikule loojatele on oluline, et hinnataks mida ja kuidas ta pildistab, mitte kes pildistab.

Lene Marie puhul muudab selle muidugi keerulisemaks fakt, et ta on päris tihti ise oma kaamera ees. Ja need on väga ausad ja mõjusad pildi. Tema teostest näituse kokku panna aidanud fotograaf näeb neis seoseid Caravaggio maalide ja rõhutab piltide religioosset efekti. Naine ise soovis lihtsalt aega peatatada ja leidis lahenduse fotograafias, sest hea foto suudab aega nii peatada, et tabatud hetk hiljem selle foto vaatajat kõnetab ja selle hetke peale mõtlema panna. Tunnistan ausalt, et minu esimene reaktsioon Lene autoportreid nähes oli uskumatus. Need ei saa olla päris pildid. See seal ei saa olla päris inimene. Need tundusid liiga unenäolised, pigem maalid kui fotod. Isik neil fotodel oli pigem pärit vaimude maailmas kui siit, meie elavate hulgast. Ja alles siis jõudsin ma selleni, et märkasin valguse ja värvi ja ruumi kasutamist, mis kõik aitasid Lene Mariel neil fotodel veelgi rohkem esile tõusta.

Kindlasti ei ole „Autoportree“ selline helge film, mis toob päikese pilve tagant välja, aga Lene Marie lugu oli selles mõttes õnnelik, et tal oli sedavõrd palju sisemist jõudu ja tuge oma lähedastelt, et ta leidis selle ühe asja, mille abil lootis oma haiguse seljatada. Ja see on kõige olulisem, mis sellest filmist kaasa võtta. Olge vajadusel see tugi või otsige seda tuge.

*tekst ilmus 13.augusti Tartu Postimehes

Hüvasti! / House of Hummingbird (2018)

Hommik. Sa kiidad tööl kohvimasina juures eile nähtud Brasiilia draamat. Kolleeg kuulab sind huvitatult ja küsib siis soovitust tänaseks õhtuks. Hmm, kavast silmi üle lastes jäi Sulle silma üks kentsaka nimega Lõuna-Korea film. „House of Hummingbird“ Ütled selle enesekindlalt välja ja loodad salamisi, et kolleeg täpsemalt ei päri. Sisu oli ju tal tegelikult selline lihtsake. Noor tüdruk, esimene armastus, perega keerulised suhted. Klassikaline teismeline.

Mis ei ole klassikaline ja mis selle pealtnäha lihtsa filmi eriliseks muudab on taustsüsteem. Ehk on sealsamas kohvimasina juures mõnda aega varem jutuks tulnud artikkel „Jaapani kontorirott naljalt selget päeva ei näe“, mille sisu lühidalt kokku võttes on selline, et kuigi kontoritöötajate jaoks on töövälisel ajal ülemuste ja kaastöötajatega koos joomas käimine praktiliselt et kohustuslik ja igapäevane, siis alkoholismi kui sellist Jaapanis ei eksisteeri. Tegemist pere siseasjaga ja pere siseasju teistele ei näidata ega räägita. Ma usun, et olulist erinevust ses teemas nende kahe riigi vahel ei ole. Pigem kehtib pereasjadest mitte rääkimise reegel palju laiemaltki. Isegi perekonnaringis sees.

Filmis kujutatud põhjal on olulisem perekonna au ülahoidmine. Emotsioonide väljanäitamine on ühtviisi nii ebaviisakas kui ka lugupidamatu. Ja nii ongi tegelaste käitumine mingites olukordades ja nende reaktsioonid keeruliselt mõistetavad.. Kui keegi nutab, siis on ootus, et mõni perekonnaliige läheb ja paneb vähemalt käe lohutuseks ümber. Ei, kogu pere istub õhtusöögilauas ja vaatab seni kaugusse kuni ebasobival käituv pereliige enda emotsioonidest võitu saab. Samas põhjust emotsionaalne olla on seal kõigil. Enamasti ei näidata tundeid aga välja ja kui vahel toimubki plahvatus, siis hetk hiljem käitutakse juba selliselt nagu polekski midagi juhtunud. Lihtsalt killud tuleb kokku korjata.

Võrdluses näiteks „Nähtamatu eluga“ on film muidugi hoopis vaoshoitum, väga keerulistele teemadele kas vihjatakse või mainitakse kuidagi möödaminnes. Aga sarnaselt „Nähtamatu eluga“ on ka Sun-hee ideeaalne tulevik juba väga pikalt teiste inimeste poolt ära planeeritud, samas kui tüdruk ise ootab kannatamatult hetke, kui tema elu võiks särama lüüa.

Ja nii Sa vaatadki seda filmi ja võibolla jääd ka ühel hetkel mõtlema küsimusi ühest stseenist „Täis inimesi, kelle näod on tuttavad, aga kui paljusid neist me tõeliselt mõistame?“

*tekst ilmus 11.augusti Tartu Postimehes

Nähtamatu elu / Invisible Life of Eurídice Gusmão (2019)

Hommik. Sa istud köögilaua taga, värske leht ees ja aurav kohvitass käeulatuses. Kannäe, Tartuff algab täna. Mingi Brasiilia film. Lavastaja Karim Ainouzi. Kahte peategelast kehastavad Carol Duarte ja Julia Stockler. Põhineb Martha Batalha raamatul. Täiesti võõrad nimed. Aga kohvi lõhnab hästi. Kohvioad tulevad ju ka Brasiiliast. Raadios mängib Singer Vingeri „Mina pean sambat tantsida saama“. Ümised seda kaasa ja otsustad, et aitab sellest kehvast suusailmast küll. Õhtul ootab Sind Raekoja plats, Suhkrupea mägi ja Copacabana rand. Vihmakeebi peab muidugi kotti pistma.

Õhtu. Film läheb käima. Hmm, oodatud karnevali ei paista kusagilt. On hoopis kaks õde, kes peavad hakkama saama sellega, et nende unistustel ei ole selles eelmise sajandi keskpaiga Rio de Janeiros kohta. Guida julges unistada armastusest ja nüüd ei ole tal enam oma koduski kohta, sest tema isa ütles nii ja tema ema ei öelnud midagi. Euridice on lootustandev pianist, kes unistab Viini Konservatooriumist, aga tema koht on seal kus tema abikaasa ütleb, et see on. Meeste tehtud otsuste tõttu lahutatakse õed teineteisest ja nüüd peavad nad hoidma kinni ja leidma lohutust lootusest, et teine elab oma unistuste elu.

Filmid, mille vaatamist tuleb alustada küllalt puhtalt lehtelt sunnivad minu kogemuse põhjal keskmisest rohkem keskenduma. Kui ei ole varasemast tuttav lavastja käekirja või näitlejate mänguga tuleb looga kaasas püsimiseks ja oluliste detailide tabamiseks kogu tähelepanu filmile suunata. Ilmselt ei üllata see kedagi, et Guida suur armumine lõppeb nii nagu ta lõppeb. Huvitav on aga jälgida kuidas kojusaabumise stseen välja mängitakse. Mina näiteks ei ole nii intensiivset kala rappimist varem näinud.

Ühest kokkuvõttest jäi filmi žanrimääratlusena silma melodraama. Melodraama vihjab minu hinnangul aga emotsioonide forsseerimisele. Samas ei tundnud ma küll vaatamise ajal, et siin nüüd kuidagi üle pingutati, et päris inimesed päris elus nii ei reageeri. Jättis väga elulise filmi mulje. „Nähtamatu elu“ kangelannad püüavad mitte lasta elul endast üle sõita. Ja just see elulisus võikski vaatajana kaasa haarata. Sa tahad, et õdedel läheks hästi, tahad, et Euridice saaks konservatooriumisse sisse, tahad et õed saaksid uuesti kokku, tahad, et need lollakad mehed leiaksid endast niipalju jõudu ja julgust, et tunnistada oma vigu.

*tekst ilmus 10.augusti Tartu Postimehes