Seisund: muundunud / Altered States (1980)

Pikema mäluga lugeja ehk mäletab, et enne seda hääletust, mis praegu veel käib, oli ka üks teine hääletus. Ja selle eelmise hääletuse võitis Altered States (1980). Ausõna. Mul oli kuskil hääletustulemustest kuvatõmmiski olemas, aga olen selle kuskile ära asetanud.
Üldiselt mul ei ole sellesse hääletusse filme valides väga mingeid tagamõtteid. Põhiliselt toimub see nii, et võtan oma vaatamisjärjekorras olevad filmid ette ja valin sealt mingil täiesti subjektiivsel põhjusel kolm välja. "Altered States" osutus valituks, sest mulle meeldib Ken Russell. Ja mulle meeldib, et ta ka hääletajatele meeldib. Mul on tegelikult lausa natuke kahju inimestest (kui neid muidugi leidub), kellele ei meeldi Ken Russell.

Igatahes, kui on vaja teha film raamatust, mis mingis osas on saanud inspiratsiooni John C.Lilly katsetustest, kus inimesele antakse natuke LSD või meskaliini ja pannakse ta siis kinnisesse tünni vette hulpima, siis on Ken Russell see mees, kellele mina helistaksin. Ilmsest on küll tegemist kunstilise liialdusega, aga selle konkreetse kinofilmi puhul olevat Ken olnud umbes 27. mees kellele helistati. Ja seda ka alles siis, kui esimene reaalselt filmimisega pihta hakanud lavastaja stsenaristiga tülli läks ja lahti lasti. Ken osutus aga kogunisti nii kõvaks meheks, et läks ka stsenaristiga tülli, aga filmimise juurest laskis jalga stsenarist Paddy Chayefsky, kes ootamatul kombel kippus omama päris palju sõnaõigust, mis ja kuidas täpselt võtteplatsil toimuma saab. Ühelt poolt muidugi teenitult, sest tal on kodus kuskil kindlas kohas kolm parima stsenaariumi kuldmehikest sõnadele kaalu lisamas, aga vähegi kindlameelsema lavastajaga tähendas see samas automaatselt kokkupõrkekurssi. Juttude järgi oli selle konkreetse filmi juures õlekõrreks isolatsioonipaagi värvilahendus, mille osas mehed kokkuleppele ei saanud.

Tähendab siis nii, "Altered States" on film teadlasest, kellele pakub huvi teada saada, mis juhtub siis, kui inimene panna pimedasse tünni vee sisse hulpima, aga enne veel tema teadvust natuke stimuleerida. Soojenduseks käib teadlane ühe Mehhiko hõimu juures inspiratsiooni hankimas ja saab seal tuttavaks Esimese Lille tinktuuriga. Giuseppe Perverdi Big Bandil on üks tore laul, millel väga kaasahaarav refrään - "Poisid sööge seeni, hallutsinogeeni."  Ma arvan, et kui Giuseppe teaks millise laksu selle Mehhiko taime juurikast saab, kupataks ta oma kuulajad kõik maad kaevama. Eriti efektne on näiteks Komodo draakoni alasti naiseks muundumine, mida rohkemat ühelt tripilt veel tahta. Kogu see hallukate nägemine on tegelikult aga ligemale viis minutit pikk ja on ilmselt kõige lihtsam näide sellest, miks Ken Russell on eriline. Mingisuguse soperdise suudaks vast minagi kokku pusida - õun kukub mahab, puruneb kildudeks ja laialilendavad killud muunduvad inimpeaga nahkhiirteks. Ja sinna vahele mõned kiired lõiked hakklihamasinast, mille ühest otsast lähevad redised sisse ja teisest tulevad tinasõdurid välja. Aga see olekski selline puhas möhh stseen. Visuaalselt võibolla natuke huvitav, aga sisu mitte kopika eestki. Ken Russelli stseenid on aga nii visuaalselt huvitavad ja samal ajal lubavad ka aimata, et nende kiirete lõigete taga on ikkagi mingi sügavam mõte peidus. Sellest mõttest ei pruugi küll aru saada, aga pigem on siis tunne, et tegemist ei ole lihtsalt trikitamise või šokeerimise eesmärgil ritta laotud kaadritega ja arusaamine jääb iseenda piiratuse taha. Võibolla ühe lonksukese taimejuure tinkuuri taha.

Ma olen kunagi Kosmoseodüsseia vaatamise ajal magama jäänud, selle ülivärvilise ussiaugu retke ajal. Vaatasin muidugi hiljem üle. Altered States jõuab filmi lõpuks ka minu jaoks analoogia loonud punkti välja, kus meie peateagelase teadvus on lõhustumas mingis ürgmateeria supis, aga leiab siis ikkagi selle pidepunkti, mille abil end füüsilisse maailma ankurdada. Ja see on jällegi stseen, mida on väga lihtne halvasti teha. (Halvasti siis selles mõttes, et vaatad ja mõtled, et siin ei ole ju mingit mõtet taga, lihtsalt mingi poosetamine. Mõelge näiteks Blairi Nõiafilm 2 peale, aga mitte väga pikalt, see oli päris halb film). Ken Russell saab aga sellegi keerulise ülesandega nii edukalt hakkama, et magama ma ei jäänud ja austus mehe visuaalselt efektse käekirja vastu sai ainult kinnitust juurde.

Nii palju siis sellest filmist praegu. Ma planeerin siin lähimas tulevikus, võibolla isegi et oktoobrikuu jooksul, ka hetkel aktuaalse Before triloogia hääletuse võitja väljakuulutamist ja ülevaate kirjutamist, nii et ärge kaugele minge.