"Seltsimees lapsest" "Tõe ja õiguseni"

Sedapsi siis. Juubel on peetud. Argipäeva tagasi. Aga on, mida meenutada. "Seltsimees laps", "Võta või jäta", "Eia jõulud Tondikakul", "Tõde ja õigus","Lotte ja kadunud lohed", "Teofrastus", "Tuulte tahutud maa" ja muidugi ka "Pank". Ja siit on mõned nimed veel puudugi. Sellest loetelust vaid kaks ei täitnud minu isiklike ootusi. Muljetavaldava vaatajanumbri on nad aga kõik kogunud.

Tuulte tahutud maa on kõige edukam (kodumaine) kinodes linastunud dokumentaalfilm. Minu probleem temaga on aga, et puudus haarav narratiiv. Põdrad ja droonikaadrid üksi jäävad natuke väheks. Ka loodusdokumentaalist ootaks ikkagi mingit lugu. Ainult ilusad kaadrid emotsiooni ei tekita.

Väga erinevate emotsioonide tekitamisega sai aga näiteks "Pank"väga edukalt hakkama. Mulle ta üldiselt meeldis ja lugesin huviga ka järgmisel hommikul vaatamisele lisaks artiklisarja "...aga mis toimus tegelikult". "Pank" on minu silmis aga eriliselt tähtis seetõttu, et me oleme nüüd natukenegi lähemal sellele tasemele, mida Netflix ja HBO ja Amazon Prime pakuvad. Ei ole nii, et jood kalja ja kohe tulevad nipsti "The Wire" või "The Marvelous Mrs. Maisel" või "True Detective" välja. Harva kui ma mõne kodumaise sarja esimesegi osa viitsin ära vaadata, lõpuni vaatamisest rääkimata. Võite aga vabalt omas peas mõelda praegu ainuüksi nende välismaiste sarjade peale, mida viimase aasta jooksul maraton-vaadanud olete. Mõned ilmselt tulid ette. Midagi talve tulekuga ehk?

Need lohed, keda Lotte oma väidetavalt viimases täispikkas joonisfilmis "Lotte ja kadunud lohed" otsima läheb, lambaid ei söö ja sõjamehi ei grilli. Sest lotteversum on vägivallatu. Kahjuks seekordsel külastusel ka üllatustevaene. Ma ei oska kokku lugedagi mitu korda ma eelnevaid kolme filmi näinud olen ja "Leiutajateküla Lotte" on täielik kuld mu meelest. Nende kahe filmi põhimõtteline erinevus seisneb selles, et lohede film on kui joonlauaga tõmmatud. Ükski kohatud tegelastest ei mõjutanud selle seikluse kulgu ega tulemust. Ning Albertit ja Brunot ei olnud üldse kaasas. Mis seiklus see ilma kassita?

Kõigi kassisõprade rõõmuks valmis eelmisel aastal aga ka plastiliinianimatsioon "Teofrastus" Väga soe ja ilus film. Ma arvan, et isegi koerainimesed elavad kogu hingest sellele oranžile plastiliinist kassile kaasa. Turovski pealelugemine ei tule ka loomulikult kahjuks. Uisapäisa kassi võtma aga ärge minge, igaühel ei vea nagu Teofrastusel.

Muidugi, igasugune uisapäisa tehtud otsus võib väga ootamatul hetkel ennast meelde tuletada. You had sex without a condom. What did you expect? A plasma TV? "Võta või jäta". Jah, kõrvaosalistel sügavus puudub. Aga selle eest on filmis Reimo Sagor. Ehe ja usutav. Täpselt nagu lugu isegi. Minu poolest oleks vabalt võinud dokumentaalfilmiks nimetada, oleksin uskuma jäänud. Sellele dokumentaalsele tundele aitas muide ka pildikeel kaasa. Lugege kokku, kui palju on filmis stseene mis on filmitud teisest toast, läbi ukseaugu.

"Seltsimees lapse" vaatamisest saadud emotsioonide kohta on aga võimalik lugeda siit. Lugesin isegi üle ja pean oma arvamust kohendama. "Seltsimees laps" on Eesti filmi tüviteos.

Eesti jõulude tüvifilmiks saab aga "Eia jõulud Tondikakul." Ainuke film sellest alguses loetletud nimekirjast, mida ma kaks korda kinos vaatamas käisin. Nii helge film, et mul ei tule pähegi selle kallal norida. Puhas jõulumuinasjutt. Selle vaatamise ajal ma tahan uskuda, et selline koht ja sellised inimesed on olemas ja kui piisavalt palju inimesi niimoodi usub, siis see positiivsus jääb ka pärast filmi lõppu kestma. Muide, huvitava faktina, esialgsete tulemuste põhjal oleks Eia võibolla valmimata jäänud. Selle teksti kirjutamise hetkel veel on aga tegemist kõige rohkem vaatajaid kogunud juubeliprojekti filmiga.

Absoluutselt kindlalt ja absoluutselt teenitult lööb Eia suurusjärku 150000 vaatajat üle juubeliprogrammi viimane teos "Tõde ja õigus" Nädalavahetusega üksi rohkem kui 50000 vaatamist. Minge ja vaadake seda filmi kinos. See pilt ja heli ja lugu on suurt ekraani väärt. 
Mina ostsin filmile piletid "Teofrastuse" algust oodates 18. jaanuaril, pärast seda kui usaldusväärne allikas oli kinnitanud, et hommikul müüki tulnud piletitest on pooled müüdud. Boonuseks siis lavastaja Tanel Toom, kes isiklikult kohal viibis ja filmi saamisloost rääkis.

Tema keskkoolis raamatu lugemisest viilis ja meie kõigi õnneks jäi see teda häirima, sest kui ta kümmekond aastat hiljem jõudis raamatu lugemiseni, kõnetas see teda piisavalt, et stsenaariumi kirjutamise juurde asuda. Tema vestluse käigus väljaöeldud mõte, mis tol hetkel saalis naerupahvaku esile kutsus jäi mind aga häirima. Ta oli suhteliselt kindel, et noor Tanel Toom ei oleks raamatust sellist kogemust saanud kui kümme aastat vanem, aga nõustus sellega, et keskool on ainuke aeg, kus kedagi saab legaalselt lugema sundida. Ja vot just see on minu meelest põhimõtteliselt vale. Mõistmist ei saa peale sundida, saab suunata ja rääkida. Kui mina oleks kasvanud ainult kohustusliku kirjanduse dieedil, ma ilmselt jälestaks lugemist. Lasin praegu silmadega oma raamaturiiulist üle ja ei leidnud ühtegi, mida mul keskkoolis lugeda oleks kästud. Jah, mu riiul on žanriliselt veidi kaldus, aga no näiteks Edgar Allan Poe, Ray Bradbury, Neil Gaiman, Patrick Süskind ja Kazuo Ishiguro peaks olema kirjandustehniliselt piisvalt tasemel, et nende abil lugemisharjumust kasvatada. Ei pea kohe Dostojevski või Tammsaarega lajatama.

Minul muide oli enne filmi nägemist "Tõde ja õigus" lugemata. Pärast panin aga lugeri laadima ja läksin tõmbasin Rahva Raamatust tasuta esimese köite alla. Lugesin kuni Krõõda matusteni. Film oli kogu aeg silme ees ja tegelased olid näitlejate nägudega. Edasi aga ilmselt ei loe, liiga palju on liigliha, kirjeldusi ja tegevusliine, mis tegevust edasi ei vii, annavad veidi tausta, aga lugu ei arenda. Terve peatükk on pühendatud mingile karjapoisile, keda edaspidi enam kordagi ei mainita. Selle peatüki iva oleks raudselt saanud mõne natukenegi olulisema tegelase kaudu välja tuua. Krõõda surm ja matus on filmis üks emotsionaalseid kõrgpunkte. Kuivade silmadega Andrese palvet vaadata ei õnnestu, ukse eest laua ära kangutamine paneb lootma, et mees on võimeline natukenegi muutuma, midagigi õppima. Pearu monoloog Andrese õla najal annab Oru peremehele sügavust ja muudab ta sümpaatsemaks. Raamatus aga tõmbab Andres palvega joone alla, tema on nüüd kõik teinud, mis mehe võimuses, edasine on jumala kätes, Andres läheb hoopiski külvab edasi. Ning kuigi Pearu tekst raamatus on küllalt sarnane filmidialoogiga, siis esitatakse seda purjus inimese lällamisena ja sellisena ei mõju ta sugugi.

Kõige olulisem tarkusetera, mis mina enda jaoks "Tõde ja õigusest" üles korjasin on üteluse "Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus" tõeline sisu. Ma olen eluaeg olnud arvamusel, et Tammsaare seda täpselt nii mõtleski. Terved põlvkonnad mehi on nii mõelnud. Sittagi. Kohe järgmise lausega ütleb noor Andres kui vale see arvamine on. Ütleb nii, et isegi vana Andres saab aru.

Ma väga loodan, et need inimesed, kel on voli otsustada, kui palju raha EFI laiali saab jagada, on mõndagi neist juubelifilmidest näinud ja ükski neist on neid sedasi mõjutanud, et kinopublik ei pea nüüd järgmise juubelini mingi lahja lurri peal vastu pidama.