Ajastusega läks puusse / Bad Timing (1980)

Nicholas Roeg siirdus novembris vägagi austusväärses üheksakümneaastases vanuses taevastele võtteplatsidele. Ja kuigi minu suhe tema filmidega on seinast seina, näituseks "Don't Look Now" fenomenist ma keeldun aru saamast, siis lugejahääletusse läks Bad Timing sisse ning teie tahtel ta selle hääletuse ka võitis.
Taaskord pean tunnistama, et hästi hääletatud.

Nicholase tulevane naine Theresa Russell kehastab seda tüüpi naist, kelle õrnalt hullumeelne energia mehi kui magnetiga tõmbab. Jamaks läheb aga siis, kui mees naise pakutud tempoga kaasa ei jõua minna või mis veel hullem, arvab et tal on õigus naise vabadust piirata. Denholm "kõrvalosatäitjate superstaar" Ellioti tegelane valib väsitamise taktika, Art "mis häält teeb vaikus" Garfunkeli mängitud professor laseb aga olukorral üle pea kasvada ja välismaa keeles väljendudes fucks up.
Armastuse-vihkamise suhe ei ole aga ka naisele kerge ja Roegile tüüpilises ajatelge väga vabameelselt suhtuvas maneeris peab Harvey "Scorsese armastab mind" Keitel leidma vastuse küsimuse, kas arvatav enesetapukatse ka päriselt enesetapukatse oli.

Ma pean tunnistama, et kodus telerist filmi vaatamise ajal pole mu tähelepanu hajutamine ülearu keeruline. Nii kui mulle tundub, et järgmised minutid jookseb tegevus ekraanil mingit kindlat rada pidi ja üllatusi sealt oodata ei ole, on oht, et mul tekib tungiv vajadus näiteks korraks kööki lipsata ja kohvivesi üles panna. Bad Timing sellist võimalust ei paku. Tema fragmenteeritus tähendab seda, et kui on tahtmine toimuvast mingitki sotti saada, on pidevalt vaja just nähtud filmilõik eelnevatega konteksti paigutada. Ja mis selle visuaalse poole minu jaoks veel eriti nauditavaks tegi, olid need üleminekud ja erinevate ajahetkede ühtesulandamine. Näiteks lõppeb ühes ajahetkes stseen toas tule põlema panemisega ja tegevus jätkub minevikus sellega, et tegelene avab silmad või siis see tehniliselt hiilgav stseen, kus kiirete lõigetena näidatakse Milenat üheaegselt opilaual kõõksumas ja voodis naudingust oigamas (praegu seda viimast osa üle lugedes - Jah, see on üks parasjagu veider ja küllalt karm film, ühe levitaja sõnadega a sick film made by sick people for sick people).

Mida filmiga edasi, seda rohkem hakkas mind häirima Garfunkeli tegelaskuju. Algselt tema välimus või no täpsemalt siis minu suutmatus lahti saada tundest, et kohe kohe astub stseeni Paul Simon ja mehed hakkavad Sild üle vaevavetet lõõritama, hiljem siis aga tema ebamehelikus. Mina austan stereotüüpe ja selliseid lödipükse ei kannata, kes oma armuvalu normaalse mehe kombel alkoholi ei suuda uputada. Mind tõesti häiris see nõrkus, kuidas naise eelmise mehe vari Garfunkeli professori järjest rohkem ja rohkem puntrasse ajas. Aga, filmi kui terviku mõistes, lavastaja poolt suurepärane valik ja Garfunkeli poolt samaväärne rollisooritus. Ma ei suuda ettegi kujutada mõnd teist seitsmekümnedate lõpu staari selles osas - Dustin Hoffman, Robert Redford, John Travolta? No ei.

Roeg ei ole kindlasti mitte selline lavastaja, keda võiks sajaeurosega võrrelda - kõigile meeldib. Lihtsad vaatamised ei ole ükski ta filmidest olnud. Aga Janar Ala sõnadega - popkultuuri mõistes üks tähtis mees. Mina ise pean püüdma meeles pidada, et lastele koduseks kinoõhtuks "The Witches" vaatamiseks hankida.