Lõvi talvel / The Lion in Winter (1968)

Teil on väga hea maitse, lugepeetud hääletajad. "Lõvi talvel" osutus väga mõnusaks vaatamiselamuseks. Oma osa siin kindlasti sellel, et tegemist oli näidendi ekraniseeringuga, mis reeglina tähendab üle keskmise dialoogi. Pahatihti juhtub küll sedasi, et ajahammas teeb oma töö ja aastaid hiljem on teravus kadunud. Aga mitte siin. Mõned näited - My finest angle. It's on all the coins.; I haven't kept the Great Bitch in the keep for ten years out of passionate attachment.; In a world where carpenters get resurrected, everything is possible.; Of course he has a knife, he always has a knife, we all have knives! It's 1183 and we're barbarians!

Kes see küll võiks 1183. aastal sedasi omavahel suhelda? Kuninglik perekond loomulikult. Henry II, tema naine, armuke, kolm poega ja Prantsusmaa kuningas Philip, kes on Henry residentsi jõule tähistama kokku kutsutud. Ajaloolised isikud ja väljamõeldud episood perioodist, mil kõik need rivaalitsevad tegelased veel elu ja tervise juures olid. Henry rollis Peter O'Toole, tema laulatatud naine Katharine Hepburn, poeg Richard (tulevane Lõvisüda) Anthony Hopkins ja Philipina astub üles Timothy Dalton. Huvitava seosena veel ka Loll-Ivani (tulevane kuningas John) osas Nigel Terry, kes mitmed aastad hiljem kehastus John Boormani Excaliburis kuningas Arthuriks.

Ehk et terav dialoog ja uskumatult võimekas näiteseltskond. Aga peale selle, mida roomlased tähendab, mida "Lõvi talvel" veel pakub? Ajaloolisi draamasid tehakse ju edasi, peened sitsid ja satsid ning maalilised lossid lausa kutsuvad end filmima. Tudorite sari tuleb esimesena meelde uuemast asjast. Mis mind aga neis uuema aja filmides/sarjades pisut häirib on nende klanitud välimus, sest minu jaoks on see õige keskaegne Inglismaa Monty Pythoni ja Blackadderi määrdunud hallikaspruun Inglismaa. "Lõvi talvel" visuaaliga oli aga kõik korras. Mõnda tuppa olid õledki põrandale loobitud, et ei saaks keegi liigses klanituses süüdistada. Nii et üks pluss jälle kirjas.

Ning ei saa loomulikult mainimata jätta ka helitausta. Et selle kirjeldamisega jääksin ma lootusetult hätta, siis kuulake parem.

Ja nüüd vudinal filmi vaatama. Kaks tundi ja veidi peale kõrgema klassi näitlejatöid ootab. Ainult ärge minge pärast oma tuttavaid värskeltomandatud ajalooteadmistega üllatama (ma kujutan eriliselt pingutamata ette, kuidas tänapäevases uusversioonis algab film kirjaga "based on a true story").