Koll nimega Mono / Daikaijû mono / Kaiju Mono (2016)

"Dakaiju mono" on põhimõtteliselt nagu "Pacific Rim". Ainult et koletis nimega Mono ronib välja maapõest mitte merepõhjast ja temaga võitlema ei saadeta mitte hiigelmechat vaid imetrussikutes kangelast. Kangelane on filmi alguses küll natuke kõhetu olemisega, aga cosplay huvilisest proffessori imerohu abil kasvab ta musklisse ja kõrgusse. Huvitava kõrvalmõjuna muudab imerohi ka mehe näojooni, aga reaktsiooni põhjal filmi naispeategelane seda kas ei märka või siis kiidab vaikides heaks. Häälekalt kiidab ta lihtsalt mehe muskulatuuri.

Võibolla kui veel mõnest väiksest erinevusest sellesama "Pacific Rimiga" võrreldes rääkida, siis CGI osakaal on "Daikaijû Monos" põhimõtteliselt olematu. On muidugi vana hea silmadest välkude tulistamine, aga suures osas toimetavad jaapanlased miniatuuridega. Hõffisõbrale on see stiil ehk kõige tuttavam "Danger 5" filmiseeriast.

See oli nüüd vast kõige ilmsem vihje sel liinil, et suure tõenäosusega saab "Daikaijû Mono" olema üks kõige jaburamaid filme, mida sel kevadel Haapsalus näidatakse. Selline armsalt siiras jabur, mitte "Tokyo Gore Police" stiilis. Praegu mälu pingutades, siis verd näeb vist umbes ühes stseenis. Põhiline oli ikkagi Mono ja imetrussikutes maadlusmeistri vastasseis, kus vaheldumisi üksteisel selga prügiseks püüti teha ja selle käigus mudelautod ja -tankid ja majamaketid kannatada said.

Boonusena lisaks ka väike metsas vana meistri käe all tugevaks saamise treeningmontaaž, mille taustamuusika kõlas õrnalt Eye of the Tigeri rütmis. Minu jaoks just see koht, mis näitas kõige paremini ära, et lavastaja/stsenarist Minoru Kawasaki ei läinud lihtsalt suvalise jaburdamise peale välja, vaid tal oli selge idee, kuidas see kummardus klassikaliste kaiju fimide suunal piisavalt viisakas välja paistaks.

Väga positiivne elamus. Usutavasti kulub festivalil kõigi nende rappimiste vahelduseks täpselt ära.