sina hääletad, mina vaatan

28 aprill 2014

HÕFF 2014 - reede

Reedel filmiteemalisel mälumängul võistkonna Kaabu koosseisus saavutatud poodiumikoht taskus võis suunduda Koolnukangestusele / Rigor Mortis.
Film, mis võttis eeskuju vanade eestlaste tarkuseterast, üheksa korda mõõda üks kord lõika. Kuidagi ei tahtnud tegevus käima minna. Stiilne oli algusest lõpuni, aga tegevust jagus ainult teise poolde. Aga oli ootamist väärt. Ei näe ju väga tihti, et head poisid peavad võitlust korraga kahe überkurjamiga. Muide, mis sellest viimsest vastaseisust eriliselt silma torkas, oli vampiiriküti elukutse väga piiratud kestvus. Maksimum kaks korda saabki seda tööd teha ja siis tuleb miski huviala leida. Stepptants äkki?


Hispaania triller on end varasema kolme aastaga tõestanud kui kindla peale minek. Nii et isegi siis, kui võib vaielda, mis riigi film Mõtete vangis / Mindscape õieti täpselt on, väga ilmselt keegi ei pettunud. Lavastajalt muidu täispika filmi debüüt, näitlejateks American Horror Story neiu ja meespeaosaliseks noorem versioon Alan Rickmanist (reserveeritud inglane, kelle nägu on tuttav, kes oskab näidelda, aga kellele väga palju raha maksma ei pea) Mark Strong. Mees saadetakse neiu mälestustes sobrama, aga midagi läheb valesti. Minu enda jaoks filmi suurim miinus see oligi, et sutsu liiga ilmseks tehti see, mis vussi läheb ja lõpp ka just eriliselt hiilgav ei olnud. Aga no üldiselt - kindla peale minek.

Seekordse festivali kõige jälgima filmi Surmalaager 731 / Hei tai yang 731 sissejuhatuseks kuulsime kahte juttu. Esmalt selgus, et saate Ringvaate testpubliku arvates polnud tegemist üldse mitte õudsa filmiga. Et ei olevat väga emotsioone tekitanud, mis kõlab küll täiesti uskumatult. Olen nõus, et tehniliselt (näitlejameisterlikkus, karakteriarendus) on tegemist sellise Ilsa, She Wolf of The SS laadi teosega. Kõige suurema veana muidugi see, et naerukohti oli sisse pikitud. Ei ole võimalik sellist sõnumit edastada, kui publik saab vahepeal pinged välja naerda. Ei tahaks küll, aga no meenutan, Serbia filmi ajal ei naernud saalis keegi.
Võibolla jäid testpublikul ajaloolase avasõnad kuulmata. Ma ise ootasin sellest umbes midagi sellist, et jah oli selline laager, aga no selliseid teste seal küll keegi ei teinud. Lohutus, et see mida sa nägema hakkad, on kellegi võimendatud nägemus toimunust. Ei tulnud seda lohutust. Ei ole hea film. Üheski tähenduses. Vajalik? Pigem jah.

Ning reedese filmvaatluse lõpetas Texase Mootorsaemõrvad / Texas Chain Saw Massacre. Uskumatu, et 40 aastat vana linateos siiani nooremate katsetustega põrandat pühib. Sama uskumatu, et tegelikult ei ole ta üldse nii vägivaldne, kui mälestus kunagisest vaatamisest jäänud oli. Verd ju minimaalselt. Kaamera ees tapetakse ainult kaks inimest. Ja ometi ta toimib. Less is more. Absoluune kuld. Ülejäänud vanad klassikud, kes ka rohkem verele rõhuvad (Carpenteri Last House on the Left ja Hills Have Eyes, enamik video nasties') on tänaseks märkimisväärselt aegunud, Leatherface on oma vanuse kohta kadestamisväärselt heas vormis. Mul said ülivõrded otsa.

0 comments: