Reaktsioon X

Uus number juba tasakesi piilub, et kas on ometi juba reaktsioon ilmunud ja saaks värske materjaliga lugejate ette ilmuda, aga mitteametlik reageerija viitas küll ühele ja teisele naeruväärsele põhjusele (tööl kiired ajad, sõbra pulmapidu, Kuu Veenuses), miks juubelireaktsiooni nii pikalt oodata tuli. Eriti vahva on muidugi see, kuidas ma just endale kolmandas isikus viitasin. No ja korra kuus ilmuval ajakirjal on tegelikult õige juubelinumber 12. Kümme on küll ilus ümmargune, aga aastaring on veel ilusam ja ümmargusem sümbol.
Nii, aga juuli Reaktor siis. Ulmesõprade ajakirjale kohaselt tugevate Estconi mõjutustega ja suviselt kergesti tarbitav. Läks ühe hooga alla nagu lupsti, palju kergemini kui kergelt habetunud Ovel telgi tuulutusavast välja pressimine.

Raamatuarvustuse ja intervjuu koha pealt toimetajatele mõtlemisainet, et puhtalt nii vahelduse mõttes on väga hea, kui ülesandeid vahepeal ümber jagada. Mina loeks hea meelega ka järgmine kord, mida Martin ühest või teisest raamatust arvab ning Aguril laseks hoopis oma lemmikkoomiksist kirjutada. Sellest, et ma pikisilmi ootan Jaagup Mahkra ülevaadet mõnest Stephanie Meyeri või Suzanne Collinsi uuemast kirjatükist ei ole mõtet üldse rääkida.
Kauri tutvustatud Invisibles tasub aga kasvõi selle pärast ette võtta, et ma ei oleks küll selle peale tulnud, et esimese Matrixi kirjeldamiseks sõnaühendit "teerulli alt läbi käinud lestakala" kasutada.
Jutt Soome kaasaegsest ulmest oli uudisväärtuselt võrreldav Vaapo Vaheri raamatuga "Kino on saatan..." Ports infot, mis hädasti vähe huvitavama (loe: vaherlikumat) esitust vajanuks. Hetkel jäi ta kuskile Ene(ke)se tasemele, millest mõni minusugune kuivik end läbi töötab, aga millest oluliselt meelde ei jää. Aga vähemalt on koht, kus kõik mingitki serva pidi Soome ulmega seotud nimed ühes kohas koos on.
Kiidan ka larbimuljete kirja panijat ja fotograafi. Tubli töö. Atmosfääri tilkus ojana ja must-valge pilt on üle prahi.

Jutud.
Triinu Merese Nagu nuga vööl tundus kui maitseproov mõnest pikemast loost. Algas poole tegevuse pealt ja lõppes ühel hetkel sama ootamatult. Igasugu vihjeid tuubil täis, aga vastuseid ei kuskil. No kasvõi see, et mis imetrikke need mägilasnaised siis teadsid, et mehed ainult "vahepeal naise abitagi liha lauale tuua" suudavad.
Martini Cartigani seikluste lugemisel tahtsin ühel hetkel juba toimetajat siunama hakata, et siukese copy-paste apsaka läbi lasknud on, aga suutsin siiski rahuneda. Bioloogilise pommi eest kiitus, puändi osas tasuks mõelda sellele, et esimene ja kõige ilmsem pähe tulnud mõte ei ole alati see kõige parem.

Jutuvõistluse tööde osas leian ma, et maitsed on küll erinevad, aga mina oleks žüriiliikmena Mirjami Atlantise ja Mereidasele ka vanema vanusegrupi esikoha andnud. Neiu oli oma teadmisi seganud fantaasiaga ja saanud kokku palju parema loo, kui Triinu stereotüüpne apokalüptiline maailm või selle koha peal, kus oli võimalus kirjeldustega üllatada punkti pannud Maarja-Liis.

Seaduslik vuajerist / Man with a Movie Camera / Человек с Киноаппаратом (1929)

Teoreetiliselt saab Inimene filmikaameraga kohta öelda, et tegemist on seosetu pildijadaga. Vertov ja tema meeskond käib mööda linna ringi ja filmib üles kõik, mis vähegi silma jääb. Arvestades, et tänapäeval vist ei ole enam telefoni, mis videokaamera funktsiooni täita ei suudaks, siis joutuub on selliseid filme arvatavasti täis*.
Sama mängulisi ja täis ohhoo hetki. Vaatad rahulikult tuules lendlevat kilekotti ja järgneb lõige sünnitusele.Või jäävad tõkkejooksjad poole hüppe pealt positsiooni hoidma, sest operaatoril oli vaja linti vahetada.  No ja tegelikult on isegi läbiv narratiiv olemas. Linn ärkab, töötab ja puhkab. Lihtne ja ilus.

Samas, Tahte triumf on võimsam ja seeläbi parem.

* need lihtsalt ei paista kassivideode vahelt välja

Jeanne d'Arci kannatused / La passion de Jeanne d'Arc (1928)

Tummfilmi vaatamise ajal on kõige raskem kõrvadele mingi tegevuse leidmine. Kaks kuud tilkunud köögikraan ja naabrilaste rõõmsad kilked ei ole kunagi nii häirivalt kõlanud, kui sel ajal, kui kogu info ainult silmade kaudu sisse tuleb.
Õnneks on aga lavastajahärra Carl Dreyer'i tahte vastaselt Jeanne d'Arci kannatused Criterioni väljalaskes endale väga hea heliriba külge saanud. Voices of Light toetas seda suid liigutavate peade jõudemonstratsiooni eeskujulikult. Küsimus ei olnud üldse selles, et oleks puudunud vahendid või oskused, nagu meile filmi lõpuveerandil säravalt selgeks tehti, lavastaja jättiski välja kogu selle igava sõjaväljal rahvuskangelaseks tõusmise teema ja näitas lähiplaanis kiriku väändunud palet. Puhast poliitilist otsust, mida religiooniküsimuse taha peita üritati.

millised armsad sarvemüksud

 Ning vastandina Maria Falconetti avali silmi. Ja see töötas.

Ma jäin üldse mõtlema selle üle, et kas on veel olemas hirmsamat asja, kui organiseerunud usuhull. Ta raisk teab, et see mis ta teeb ei ole õige, aga ta teeb seda ikkagi. Sest Jumal on tema poolel. Teleevangelistid, pedofiilidest preestrid, Magdaleena pesumajad, nõiajaht, ristisõjad. Ma suudan mõista seda, kui inimene usub mingisse kõrgemasse võimu, aga Kirik kui institutsioon on küll midagi sellist, mis minu maailmapilti ei mahu.

Devils (1971) on muide veel parem film.

Pöfböf juba sel laupäeval

Kuna Eestimaa metsadest tuleb pelutavaid uudiseid sääskede, puukide ja seeneliste koordineeritud rünnakutest pahaaimamate linnavurlede vastu, kes teadmatusest ökoloogilist tasakaalu paigast nihutavad, siis toimub püha üritus sel aastal praktiliselt tsivilisatsiooni rüpes, maalilise Ropka tööstusrajooni piiril, koos voolava vee ja elektrivalgusega.
Koer läheb ketti ja grill tuliseks laupäeval, 11.08 kella kolmest alates. Ja õhtul saab ülevas meeleolus seltskond liikuda afterpartyle raekoja platsile, kus Tartuff oma võimast lõppakordi tõmbab. Lisaks suurepärasele asukohale on kindlasti rõõmustav teada ka seda, et piletiraha võib kaasa võtta vastavalt võimalustele, asetada see peopaigas kogumiskarpi ja proviandi lõppemisel paneme kogunenud summa kohe hakkama. Joovastavate jookidega tuleb end küll ise varustada.

8½ (1963)

Mul on Dolce Vita päris pikalt vaatamisjärjekorras seisnud, aga pea kolm tundi mustvalget filmi, kus Anita Ekberg kordagi autoks ei muutu, nõuab tublisti rohkem pühendumist, kui näiteks poole lühem vulgaarsete hollandlaste sahmimine. 8½ puhul seisin aga peegli ette, kordasin seitse korda "sa oled tugev Eesti mees, suurepärane filmiblogija ja oma elus juba igasugu filme näinud" ja panin filmi käima.
Esimesest pooltunnist aitas üle tsitaat On first reading it's evident that the film lacks a problematic or a philosophical premise... making the film a series of gratuitous episodes perhaps amusing for their ambiguous realism. One wonders what the authors are trying to say? Are thet trying to make us think? To scare us? From the start, the action reveals a poverty of poetic inspiration... The subject doesn't even have the merits of an "avant garde" film, but it has all the shortcomings. Ehk siis vana hea Billy Wilderi võte, kus vaatajale öeldakse otse näkku mida ta nägema hakkab. Ning Fellinil õnestub see suurepäraselt, film lavastajast, keda absoluutselt ei huvita see film, mida ta väntama peaks, ei huvitanud ka mind absoluutselt. Kõik Frederico alter ego hingepiinad, lapsepõlvetraumad ja soovunelmad olid küll silmale ilusad vaadata, aga lõpuni vaadata aitas mul poole vaatamise pealt loetud tekst, kus filmi taevani ülistati.

Jah, ma olen osaliselt nende väidetega nõus. Aga püsilugejad on ehk nende aastate peale välja nuputanud, et  selline vaikne kulgemine, üksikisiku piinad ja maailmavalu, kui neid mingisse suuremasse konteksti ei asetata jätavad mind absoluutselt külmaks. Eriti kui üksikisik on selle maailmavalu ise enda peale tõmmanud. Ma tean niigi, et ma olen ebatäiuslik, sahmin ringi nagu kana takus ja lõpetan usside lõunana. Ma ei tunne mingit vajadust kulutada oma ebatäiusliku elu teiste soigumiste vaatamise peale.
A filmmaker who prefers ideas to images will never advance above the second rank because he is fighting the nature of his art. The printed word is ideal for ideas; film is made for images, and images are best when they are free to evoke many associations and are not linked to narrowly defined purposes. Aga mulle ikkagi meeldiks, kui nende kaunite piltide ja võtete taga oleks mingi veidigi kaasahaaravam idee.

Ja kui Ebert peaks mingil põhjusel käesoleva teksti Google Translatorist läbi laskma ja halvakspanevalt mühatama, et raudselt ma ei saanud lihtsalt aru, mis toimus päriselt, mis oli lapsepõlvemälestus ja mis fantaasia, siis ma küll lõin ära ilmselge seose kauni lapsepõlvemälestuse, kus noort Guidot vannitatakse ja voodisse kantakse, reaalsuse, kus Guido naine ja armuke ühes samas kohvikus istusid, ja fantaasia, kus kõik naised keda Guido oma elus veidigi ihaldanud oli ühes majas koos elasid, teda poputasid ja vannitasid, vahel, aga see oli ainult natuke muhe, ei pannud mind mõtlema, ei hirmutanud.

Ja teades on maailmas on tuhandeid filme, mida ma ei ole kordagi näinud ei kavatse ma küll sellepärast 8½ uuesti vaadata, et suurema osa inimeste arvates on tegemist hiilgava saavutusega. Sõna- ja mõttevabadus on ikka vägev.
Pasqualino Settebellezze on parem film.

Tänapäeva noored / New Kids Turbo(2010) & New Kids Nitro (2011)

Homo, kut, jongen ja mongoloid sidesõnadeks. Silmikriipivalt neoonroheline Opel Manta. Kõrvukõditav diskotümps. Käharad mulletid. Suvalistel hetkedel autoõnnetuse ohvriks langemine.
Hollandi naljamehed on neist vahenditest viimast võtnud ja kaks filmi valmis treinud (kui nüüd detailidesse laskuda, siis enne tegid sarja, said popiks, ajasid räiget pappi kokku ja siis tegid filmid). Teises on veidi rohkem paljast ihu, aga põhimõtteliselt sama film. Ja kui mõni mu lugejatest leiab, et ma oleks pidanud enne hoiatama, kui kõik olulised sisupunktid sedasi ette ära räägin, siis rahu jongen, vaata 5 minutit esimest filmi ja sa tead täpselt, kas New Kids tasub vaatamist või mitte, kut.
Üldiselt on selliste sarjadest välja kasvanud filmidega muidugi see, et keegi kes sarja näinud ei ole kehitab lihtsalt õlgu, samas kui tegelastega juba tuttav vaataja mõnuga naerda pugistab. Inbetweeners Movie, Bean, Guest House Paradisio. Viis sõpra Maaskantjest on aga nii värvikad, et nendega tuttavaks saamine läheb kiiremini, kui kahe bassilöögi vahele aega jääb.

Tulnukaga tuttav vaataja, ehk siis iga eestlane, saab muidugi üleolevalt mühatada, et Valdise päästmine oli vingem. Oli tõesti, lühem, konkreetsem, järelikult ka naljakam, aga hollandlastele tasub ka ikkagi võimalus anda.