Ristiisad / Godfather(1972) & Godfather: Part II (1974)

Sissejuhatuse sissejuhatus ehk näpunäide algajale filmiblogijale. Kui muud moodi oma blogipostitust alustada ei oska, tekita veidi elevust. Oled just kulutanud oma elust kuus tundi, vaadanud silmad punnis peas ära Ristisa triloogia esimesed kaks filmi ja tahaks nüüd hirmsasti kõigi aegade kahest parimast filmist, kõigi aegade parima blogipostituse kirjutada. No ja alustad umbes nii. Francis Ford Coppola kasutab Mario Puzzo maailmakuulsat romaani lõuendina, millele Malon Brando ja Al Pacino hirmuäratavalt laia emotsionaalse spektriga näitlejatööde abil maalida filmikunsti Mona Lisa. Kõlab ju uhkelt. Aga Intriigi ei ole, kõik teavad niigi, et kui homme oleks viimnepäev, tuleks täna õhtul võtta aega ja vaadata ära Ristiisad 1 ja 2. Kohe pärast Kodanik Kane'i. Rosebud 4ever!

Sissejuhatus ehk Intriig. Lugege parem raamatut.

Ei olnud kumbki halb film, ei kuskilt otsast, aga taas kord tuleb nõutult käsi laiutada ja tunnistada, et minu maitse ja kriitikute maitse ja imdb hindajate maitse ja tundub et suure enamuse erinevate maailma parimate filmide tabelite koostajate maitsed ei lähe ikka üldse kokku. Korraks paneb see mõtlema, et mis mul viga on, miks ma ei suuda suurepärast filmi hinnata, miks ma paneks oma vastavas tabelis enamikust neist suurteostest ettepoole filmid nagu Death Race 2000, The Devils, Caccia alla Volpe jpt. Aga siis ma kehitan õlgu ja mõtlen kahetsusega kõigi nende miljonite filmisõprade peale, kes polegi ehk neid filme kunagi näinud, kelle dieet piirdubki Ristiisa ja Kodanik Kane'i ja Casablancaga.

Aga kui ma filmide osas olen nõus veel tunnistama, et eks ta ole maitse asi, siis (mitte esimest korda) raamat on parem kui film. Oluliselt detailsem, kõigil tegelastel on märksa rohkem liha luudel, mitmed olulised kõrvalteemad on filmist lihtsalt välja nüsitud. Doni doniks saamine on lükatud teise filmi, Johnny Fontaine on filmis ainult selleks, et oleks ettekääne Woltz'i voodisse hobusepea sokutada. Ninot loomulikult pole. Pole ka arsti, kes Johnny karjääri päästis. Al Neri on lihtsalt üks mees, kellel on juhuslikult politseimunder karbiga voodi all.

Nii et kui üldse üht neist kiita, siis teist osa. Oluliselt lähemal suurepärasele filmiks olemisele, aga ikkagi mitte päris. Leone Once upon a time in America on raudselt parem. Pikem kah. Mõnu jätkub kauemaks. De Niro mängib ka neis mõlemas, osa kahes, juba nimetatud Doni Doniks saamise loos. Mis on filmis seetõttu, et esimesse enam ei mahtunud ja lõpus saab selle abil väga mõjuva sümboli tuua.

Kõrvalepõige ehk näpunäide algajale näitlejale. Kui oled saanud endale filmirolli, kus pead kehastama sarimõrvarist maffiabossi, kes nooruses poksiringis valimatult vastaseid mällarisse peksis, võid küll jätta jumestaja juures käimata, võtta kaalus juurde 20 kilo ja põsed apteegivatti (hügieeni huvides) täis toppida, saada selle näitlejatöö eest sületäie erinevaid auhindu, aga mind sa ei veena. Nii et ise tead. Valik on sinu. Brando oli meeldejäävam Streetcar named Desire's, De Niro Cape Feari maniakk oli tähelepanuväärsem ja Charlize Theroni mängis ennast suureks Aeon Flux'is.

Kokkuvõtteks ehk ilma keerutamata. Filmid olid korralikud. Näitlejatööd samuti. Aga! Esimene osa on kohitsetud raamat. Teine oli lihtsalt üks põnev maffiadraama. Eeskujulik maffiadraama peaks sulle selgeks tegema, et kui sa ka isegi kaalud temast negatiivse maiguga postituse kirjutamise võimalust, tulevad öösel Luca Brasi ja Al Neri, krutivad sul öösel auto alt kõik neli ratast ära, topivad need räimi täis ja pistavad sulle teki alla. Ning söövad külmkapist kõik tomatikastme ära.

Vaimustus(eta) / Fascination (1979)

Lasin silmadega sellest Metsavana toodud listist üle käia ja mitmel puhul märkisin vaikselt ära, et oh see film on mul ju ammu olemas ja ootab ainult vaatamist. Rohkem oli muidugi filme, mis juba nähtud ja vaid mõni üksik oli selline, millest kuulnudki polnud.

Igatahes, kunagi mingi vaatamisega seoses sai Jean Rollini tegemiste vastu huvi tuntud ja endale nii Levres de Sang kui ka Fascination muretsetud. No ja siis nad mattusid kõigi nende teiste filmide, mis mulle ka mingil põhjusel huvitavad on tundunud, vahele ära.

Noort Klaus Kinskit meenutav pätt pageb vihaste seltsimeeste eest, kõigi sõjandusega kursis olevate inimeste valjuhäälse oigamise saatel, häärberisse, mida suures osas ümbritseb vesi ja mida maaga ühendavat silda suudaks enda kontrolli alla hoida ka Grand Fenwicki 2. jalaväerügement. Esmapilgul ei tundugi olukord eriti kehva olevat, häärberist leiab ta eest kaks ülemeelikus tujus ja uskumatult lahke loomuga neiut, kes ootamatu külalise eest igakülgselt hoolt kannavad. Teravapilguline vaataja muidugi juba aimab siinkohal, et mingi konks on sel külalislahkusel raudselt sees. Ning tunne saab ainult kinnitust, kui häärberit piiravad pätid otsa saavad ja õhtuhämaruse saabudes veel ülemeelikuid tütarlapsi kohale ilmub.

Teen siinkohal südame kõvaks ja ütlen, et ei olnud eriti hea film. Paljast naiseihu näidati küll ühelt ja teiselt poolt, lavastajahärra sundis neid isegi vihiseva tuule käes läbipaistvates hõlstides paljajalu ringi jalutama, aga täpselt samuti nagu meie peategelane ei osanud oma ausalt võidetud auhinnaga midagi mõistliku peale hakata, nii paistis ka et režissööri kogu aur kulus lembestseenide peale ära ja muud oli lihtsalt ekraanitäiteks.

Vaikselt šampust luristades kõlbas vaadata küll, suht lühike oli teine ju ka, aga samas nimekirjas Possessioni, Vii ja Profondo Rossoga, kui vaid mõnda nimetada? Kindlasti mitte.

Terav maius / Hard Candy (2005)

Mõni asi kohe võtab otsaesise higiseks ja paneb külmavärinad üle selja jooksma. Kellel võimalus soodsa hinnaga seljatäis peldikupaberit koju vedada, kellel Tantsud Tähtedega uus hooaeg, mõnel veidrikul ehk isegi pimeduse kattevarjus koju veetud ja magamistoa lakke kleebitud valimisreklaam.

Lisaks muidugi ka sellised universaalsemad asjad nagu hambaarst, kelle külastamist enamasti viimase võimaluseni edasi lükatakse, telgiuksest sisse visatud konn, kelle ligase keha meenutamine mitmel õrnema soo esindajal ilmsesti ammuunustatud traumaatilise suveöö liigagi elavalt tagasi vaimusilma ette toob, ning kastratsioon. Mida ma pikemalt lahti kirjutama ei hakka. Niisamagi on jube. Juba sellele mõeldagi on jube, sellega ähvardamisest rääkimata. Ses mõttes oleks päris huvitav teada saada, mis põhjustel kaks täies elujõus meesterahvast David Slade (lavastajana) ja Brian Nelson (stsenaristina) võtsid kätte ja väntasid filmi, kus suur osa filmist kulub sellele, kuidas teismeline tütarlaps ähvardab arvataval pedofiilil munad maha võtta, kui see ennast ühe teise teismelise tütarlapse pilastamises ja mõrvas süüdi ei tunnista.

Päris karm kandev liin. Ja samavõrra pinev ka. Loomulikult kõige lihtsam on mühatada, et kus suitsu seal tuld ja paluda teritamiseks käärid ulatada. Aga mis siis kui isehakanud õigusemõistja eksib, mis siis kui üksinda oma suures majas elav meesterahvas sattus kogemata kombel valel ajal vales kohas olema?

Niipalju kui ma selliseid suletud ruumis toimuvaid kahevõitlusi olen sattunud nägema (Closet Land, Death and the Maiden, mööndustega ka Wait Until Dark), siis näitlejatööd on seda tüüpi filmides teisejärgulised. Stsenaariumist sõltub palju rohkem. Suurepärane näitlejatöö ongi lihtsalt suurepärane näitlejatöö. Näitlejad võivad laua taga istudes üksteise peale karjuda nii et tatti pritsib ja aneurüsm õlale koputab, aga kui jutt käib eelmise aasta suurest üleujutusest, mis naerisaagile kõva põntsu pani, siis ei ole ju sest kasu miskit. Brian võtab aga vaataja kohe alguses kenasti topeltnelsonisse ja lahti ei lase lõpuni välja. Nii et näitlejatel jääb üle lihtsalt tubli olla, millega nad mõlemad ka eeskujulikult hakkama saavad.

Üks soovitus veel kõigile neile, kes nüüd ummisjalu filmi vaatama tormavad, ta on seda küll tõesti väärt, aga kui sa oled meesterahvas, siis jäta tuli põlema ja kaalu tõsiselt oma justinbieber12 nimelise konto jailbait.com foorumist kustutamist.

Võõrana võõras linnas / The Tourist(2010)

Angelina Jolie on terve kümnendi astunud üles ainult filmides, kus oma musisuud ja soovitavalt nahka riietatud keha rohkelt eksponeerida saab. Mis muidugi ei tähenda,et need automaatsel kohe halvad filmid oleksid. Ning pärast seda, kui Johnny Depp kassamagnetiks muundus, viskab talgi sisse filme, mille eesmärgiks mehele muretu vanaduspõlv kindlustada. Laseb aga lokkidel lehvida ja raha tuleb.

Produtsentidel muidugi absoluutselt kindla peale minek, hoolimata sellest, kas ja kui palju sellisel filmil sisu on, kus need kaks üles astuvad, kasumiootuses tasub rahakotirauad juba ette lahti teha. Ja no ega väga põhjust vingumiseks ei olegi, piisavalt põnev oli vaadata, kuidas ihast värisev Depp magamistoa ust lahti ei saanud ja Angelina seetõttu kahe tekiga magama pidi. Või kuidas paljasjalgne Johnny Veneetsia katustele rohkem kahju tekitas kui metallist lumelabidaga tõrvapapiga kaetud katusel möllav töömees. No ja muidugi minu isiklik lemmik, põhjus miks mulle see film üldse meeldis ja mis tegevuse käima lükkas, kuidas küll juba veidi krobelise välimusega Angelina rongis endale istekohta otsis, kõigile klassikalistele kaunimeestele trääsa näitas ning lõpuks ühe karviku välja valis. Mul nüüd kah iga kord bussiga tööle sõites peatusele lähenedes kael pikkas. Scarlett Johansson pidavat ju vallaline olema.

Igatahes, kinokunsti ajalugu unustab selle filmi suhteliselt kiiresti, vaevalt et ükski vaatajagi aastate möödudes oma lemmikfilmidest rääkides esimese hingetõmbega Turisti ära mainib, aga kinodes on ka kordades halvemaid filme, mida vaatama sattuda, pidavat siin ju lausa Hitchcocki mõjutused tunda olema. Ning minu isiklikus mälupangas on nüüd sahtlis Veneetsia jälle üks film juures, mis on parem kui Don't Look Now.