Aga me ei räägi siin ju praegu Sõrmuste isanda maratonist, tegemist on ühe järjekordse koomiksiadaptsiooniga, mis sarnaselt ühe hea burksiga on küll meeldiv ja lihtne tarbida, aga sa ei meenuta aastaid hiljem, et küll oli ikka maitsev suutäis, kotlet oli nii hõrk, hapukurgiviil meeldivalt krõmps, suunurgast allanirisev kaste kreemjas unelm ja see sulanud mass, mida vist juustuks nimetatakse ka ropp hea.
Parim mida sellise filmi tegijad loodavad, on see et publik poole seanssi pealt püsti ei tõuse ja saalist välja tunglema ei hakka, sest viimasest paugutamisest on juba mitu minutit möödas. See et keegi viitsib nende teose ainetel mingi mõttekäigu kirja panna on juba puhas boonus.
Suurim pluss tegijatele selle eest, et peaosaliseks üks korralik näitleja valitud, mitte mingi suvaline tatise ninaga Shia/Tobey/Keegi Kolmas. Robert teeb küllalt kitsastes piirides küllalt head tööd, see et tal pisike tuumareaktor kõhus tolkneb, ei ole ju enam tema süü. Filmi vaatamise ajal need möödapanekud tegelikult väga ei häirinudki, pärast jäid nagu mõtlema, et midagi oli nagu nihu. Mees ehitas raketi asemel ordurüütlit ja keegi ei saanud aru?
Aga vähemalt ei muutunud ükski auto robotiks, alati ühe hea vaatamiskogemuse eeltingimus. Löön siis teise kärbse ka selle postiga ja paljastan oma viha allika mida mainitud julga suhtes tunnen (lisaks sellele, et ma ta vaatamise eest raha välja käisin).
Nad vahetasid selle auto selle auto vastu. Halba maitset ei vabanda miski.
9 comments:
KOTLET
no täpselt, kena iseloomuga automobiil asendati suvalise lakitud plekihunnkuga, millel täpselt samapalju isikupära nagu ühel kotletil
Kurat, ilmselgelt sa ei ole Pääsküla ja Kivimäe vahel olevast Mummi poest hamburgerit ostnud. Ma sõin seda viimati enam kui kümme aastat tagasi ja siis tehti toidupoest riidepood ja müük lõpetati, kuid siiani meenutan, et vaat see oli burger. Mingite vene konservsalatite ja asjade baasil tehtud. Välimuselt nagu puhas lääne rämpstoit, kuid sees kõik nõukastiilis kraam. Kurat ikka, et nad selle burgeriäri katki jätsid.
Ärge jamage..siiriuse burksi kottlettidel on muarust rohkem isikupära kui osadel inimestel
sedand et äkki te kaks katsute mingit abi otsida enne kui hilja on. mul on küll hea meel, et kõrge vanus ja elu jooksul ära tarbitud alkoholikogused pole Jaanuse mõistust niipalju tumestanud, et seal enam ühtegi mälestust ei ole ja et Metsavana veel kõrgemas vanuses ja veel suurema alkoholikoguse hävitajana suudab vahet teha inimesel ja burksil aga kas see nüüd eriline põhjus siin kelkimiseks on. look around you. mina aita naabrinaisel puid riita laduda, viib ka mõtted mujale.
Söögiplatsi rotiburgerid on ka väärt asjad ja neid oskavad tallinlased hästi hinnata.
Kui venelased Tallinna segi peksid, paarkümmend meetrit eemal lükati trammi pikali ja lohistati ühte bussipeatust mööda asfalti, siis söögiplatsil oli korralik järjekord ja inimesed ostsid märatsemise vahele burgerit.
Neil söögiplatsi rotiburgeritel on ka üksjagu isikupära. Nad võivad näiteks seal sulle pannkoogi burgeri vahele pista. Selle isikupära nimel tuleb küll teinekord enne pikalt vaeva näha. Mõni müüja ajab üksjagu enne vastu ja ütleb, et ei, ta ei pane pannkooki burgeri vahele, aga järjekindel olles ja näidates näpuga, et pannkook on lisandite menüüs, peaks viimaks müüja ära veenma ja kui see ka ei veena, siis tuleb rääkida et teised söögiplatsi müüjad alati panevad.
Soh, miks kohe nii kuri burksi peale ?
hapud viinamarjad... pole mitu nädalat ühtegi isikupärast pakatavat burksi lähedalt näinud. ja siis räägitakse mulle mingitest imedemaa Tallinna rotiburgeritest. pannkoogiga rotiburger. mmmmmm...
Postita kommentaar