Kangelane, lesbid ja ema

Beowulf (2007) on korralik film. Silmale ilus vaadata ja "näitlejatööd" ka täitsa normis. Stsenaariumist oleks nagu vähe rohkem oodanud, aga võrreldes näiteks eepose endaga ei saa nuriseda miskit.

Bound (1996) on vendade Wachowskite näpuharjutus enne teate isegi mis triloogiat. Hästi välja tulnud näpuharjutus. Armastajapaar tahab "perekonnale" tünga teha ja nende rahaga uut elu alustada. Seksi ja vägivalda ja kaabuga mehi, kohustuslikud elemendid on kõik olemas.

Irina Palm (2007) on korraliku keskealise naisterahva Maggie varjunimi klubis mehi teenindades. Aga film ei ole üldse mitte sellest, film on ood armastusele ning asjadest milleks me armastuse nimele valmis oleme. Väga kindel vaatamissoovitus.

Käsk on täitmiseks

Obedience (196?) on Stanley Milgrami dokfilm mille inspiratsiooniallikaks olid tippnatsid Eichmannniga eesotsas. Ehk siis mis Milgrami huvitas oli see, et mis juhtub kui tavalisel inimesel kästa teisele tavalisele inimesele elektrišokki anda.

Tulemused ületavad igatahes terve mõistuse piire. Vaata ja hämmastu.

Lüürikaga lagipähe

Küll on kahju, et siinkirjutaja näol ei ole tegemist luulesõbraga. Nii tahaks paralleele tõmmata.

Kahjuks tuleb Sul aga leppida minu ausõnaga, et selline annus poeesiat võib algajale kinokülastajale mõjuda samaväärselt kui teismelisele mungale katusekambris küünlavalgel loetud Lord Byroni luulekogu. Laastavalt. Vastupandamatu tahtmisega tunnistada jumalanna Muusa ülimuslikust. Ja kujutage nüüd ette, et neid luulekogusid on kaks.

No Country For Old Men (2007) tüürib vaikselt/tasaselt/lüüriliselt(pagana ilus sõna) ja sama vältimatult oma lõpplahenduse poole nagu jõgi. Vahel aeglasemalt, siis kiiremini, käänak siin, koolmekoht seal, kuid lõpuks paneb tugevam oma õiguse ikka maksma. There are no clean getaways.

Ning lõpliku coup de grace Sinu niigi nurjumisele määratud vastupanule annab Muusa filmiga Malena (2000). Midagi nii kaunist liigutas isegi minusuguse vanamehenässi südant ning igatsus millegi ilusama/kaotatu järele on need ohvrid mis tuleb Sul edaspidi asetada oma uue jumaluse altarile.

Vabariigi aastapäevaks

Eesti filmid on ühed õnnetusehunnikud. Kriitikud materdavad ja rahvas neid vaatamas ei käi. Stiilipidu (2005) on õnneks suht hästi välja kukkunud. Eesti filmi kohta. Liiga palju probleeme on püütud ühte pisikesse filmikesse ära mahutada. Tegelased on usutavad ja nende tegutsemine põhjendatud, aga pilt läheb ikka väga kirjuks ära. Samas võib puhta südametunnistusega anda vaatamissoovituse, eeldusel et vaataja peab meelest, et tegemist on eesti filmiga.

hea, parem, parim

Tulevad saadanased vägisi võõra õue peale kaklema. Umbes nii võisid ameekiklased mõelda 1964. aastal, teadmata et see on alles algus. Kolme järjestikuse filmiga "Per un pugno di dollari" (1964), "Per qualche dollaro in piu" (1965) ja grande finalena "Buono, il brutto, il cattivo" (1966) tegi Sergio Leone puust ja punaselt ette kuidas üks õige vestern peab välja nägema.

Tegelikult teen ma sellega Leonele kõvasti liiga, tegu ei ole lihtsalt heade vesternidega (ja siinkirjutaja ei ole paadunud vesternifänn) vaid igatepidi heade filmidega.

Seega siis kui Sa tervet rehkendust ei jõua, tee poolgi. Leone on seda väärt.

Ei saa ka kuidagi mainimata jätta Eastwoodi kummardust 1989. aastal manalateele läinud Leonele filmiga "Unforgiven" (1992), mis erineb küll klassikalisest vesternist nagu Adam Sandler Monty Pythonist, aga ega ta sellest halvemaks ei muutu.

Melomaania

Et kõik ausalt ära rääkida tuleks alustada sellest et mõnda aega tagasi sai telekast vaadatud "School of Rocki" (2003). Ning kuna mulje oli positiivne sai endale otsitud ka selline film nagu "Tenacious D in the Pick of Destiny" (2006). Edasine on juba ajalugu.

Eeldusel et väide, Kreisiraadio sakib ja ....visioonile peaks sõitma hoopis Rolf, on sinu arvates, kulla lugeja, sajaga vale, siis ei ole sul mõtet rohkem aega raisata ja tasuks juba mõelda kuidas ka ise midagi nii head/värskendavat/naljakat nagu TD:PoD ära näha.

Tuleb küll ausalt tunnistada, et JB ja KG laskuvad hooti arusaamatult labaseks, aga ülejäänud aja on nad tapvalt naljakad. Ja see pole veel kõik! Vihje teatud visioonile sai valitud hoolikalt kaaludes, sest lisaks huumorile on terve film täis ka suurepärast musooni, suurepärast muidugi eeldusel et näiteks Rob Zombie ei ole teie arvates maale laskunud antikristus.

Et aga lüüa kaks kärbest ühe hoobiga, siis pärast seda kui TD:PoD ära vaadatud, võid järgmiseks käima panna "This is Spinal Tap" (1984). Muusikastiililt on nii Spinal Tap kui Tenacious D suht koht sarnased, karm keevitamine ja mitte kõige viisakam keelekasutus. Huumor on Spinal Tapis aga hoopis teine, satiir oma teravaimas vormis. Selline ongi rock'n'roll.

Väheke lühemalt

Ladykillers (1955) - esimene teadlik kokkupuude inglaste Ealingi stuudio loominguga ja üldse mitte negatiivne kogemus. Täiesti omamoodi atmosfäär ja kordades parem kui uusversioon. Kõigele muule lisaks on inglaste inglise keel kõrvale palju meeldivam kui ameerika inglise keel.



El Orfanato (2007) - objektiivsus on tore asi küll, aga kuna ma "Espinazo del Diablo" varem ära vaatasin siis minu isiklik eelistus langeb osaks viimasele. Mis muidugi ei tähenda, et "Orfanato" oleks miski koguperfilm, tuli tasub ikka põlema jätta.

Hüdrofoobia kõrgeim klass

Jaapanlased ikka oskavad.
Mees ja naine võitlevad tütrekese hooldusõiguse pärast, verd ei ole üldse, vett voolab ojadena ja oi kui kole on. Tegelikult puhas draama, aga ma olen näinud õudusfilme, mis "Honogurai mizu no soko karaga" (2002) võrreldes umbes sama palju pinget pakuvad kui 50km võistukäimine.
Täitsa põnev oleks igatahes näha mis juhtuks kui lasta kokku Koji Suzuki ja Takashi Miike.