Ja nüüd, midagi hoopis ootamatut

Ta karjatas, sest kui Roland temasse sisenes, kui Roland esile astus, tunnetas ta korraks kedagi teist, justkui oleks miski ta peas nähtamatu ukse pärani paisanud.

Ja ta karjatas, sest sissetungija oli oma vägistavalt olemuselt lubjakas.

Ta ei saanud seda kuidagi näha, kuid ta tunnetas selgelt võõra valgenahalisust.

(Kolm saatusekaarti, Stephen King)

Kuni pole tõendatud vastupidist, kavatsen ma olla positiivne ja arvamusel, et on mingi põhjus, miks Clint Eastwoodist ja/või Lee Van Cleefist inspireeritud tegelaskuju valiti kehastama Idris Elba. Ja see põhjus pole ainult see, et kohe algusest peale oleks tagatud rassiline mitmekesisus.
Usun, et kes iganes praegu seda projekti veab, siis on tal plaan ikkagi lõppu välja jõuda, mis tähendab et aega ja vaeva ja raha on kavas kulutada kõvasti. Järelikult on tegijatel lootus, et loodav ka inimestele korda läheb ja kogu vaev tasutud saab. Nii et kui teha algmaterjalis nii põhimõtteline muudatus, mida ma siiralt loodan, ei kavatseta tasakaalustada Odetta rolli Melissa McCarthyt valides, siis parem olgu see põhjendatud.

Olgu, misiganes raamatuadaptsiooniga on alati mingi hulk nohkareid, kes ajavad näpuga kirjutatus järge ja iga erinevuse peale blogipostitust kirjutama tõttavad. Tahaks loota, et ma ise suudan selle järje ajamisega mingit mõistliku piiri hoida. Sest lõppeks on enamasti tegemist ju sinu isikliku probleemiga, et sul on tegelane omas peas välja mõeldud ja filmis on ta mingi kandi pealt teistsugune. Näituseks lükkasin ma päris pikalt edasi nii Fahrenheit 451 (1966) kui ka 1984 (1984) vaatamist. Head filmid mõlemad, eriliselt märkimisväärne John Hurt. Aga ma lihtsalt ei tahtnud riskida sellega, et film teeks midagi nii valesti, et see kuidagi ka raamatu lugemisest saadud kogemust mõjutaks. Sest kuulad sa muusikat või loed raamatut, mingi visuaalne pilt sul ikka peas tekib ja kui nüüd visuaal otse silmade kaudu pähe tambitakse, siis paratamatult nad segunevad.

Palju kehvem on aga lugu siis, kui algmaterjal ongi juba silmaga nähtav. Algupärandiga tuttava vaataja hakkab kohe undama kui originaalist positiivsena meeles olnu uusversioonis kehvemini järgi tehakse. Alex Murphy auto plahvatab? Tõsiselt? Mis järgmiseks, toksiliste jäätmete sisse kah kedagi ei kasteta?

Veidi teine teema on filmidega, mis põhinevad sarjal. Need üldiselt kasutavad sama sissetöötatud valemit, mis on edu toonud ja mingeid drastilisi muutusi endale ei luba. Inbetweeners Movie (2011) on näide filmist, mis jätkab umbes sealt kus sari lõpetas. Guest House Paradiso (1999) on sellise filmi näide, kus sarjast tuttavaks saanud tegelased on asetatud uude olukorda. Igaljuhul on olulised aga tegelased. Nemad on tõmbenumbriks. Vanad head tuttavad.

Firefly üks ja kahjuks ainuke hooaeg on täiesti suurepärane, üks esimesi sarju mille kohta mäletan, et seda binge-vaadatud sai. Ja üks väga oluline osa tema võlust on meeskond, kes teab et kosmoses ei kuule keegi su karjeid, peale nende inimeste kellega sa laevapinda jagad. Serenity (2005) on jätkufilmi tüüpi. Joss Whedonil oli ilmselgelt sarja tegema asudes plaan, kuhu ta oma looga välja tahtis jõuda ja filmi oli tal endal vaja sama palju kui fännidel. Nii et ma usun, et ta ise jäi rahule ja minu arusaamise kohaselt ka enamik fänne. Mina välja arvatud. Ma ei suutnud keskenduda ja seetõttu suurt ei mäleta, mis see sisu filmis oli, aga tegelased käitusid valesti (loe: teistmoodi kui sarjas). Sellest poleks midagi, kui olekski pärast sarja lõppu paar aastat sütel elanud ja filmi oodanud või poleks üldse sarja näinud, aga ma lõpetasin üks õhtu sarjaga ja vaatasin kohe filmi otsa ja nüüd jonnin siin, et kapten Mal oli filmis liiga karm.

Selline mõtisklus teemal "muudame algmaterjali, sest meil on hiilgav plaan, kuidas võita kuhjaga uusi fänne." Kes mõtleb aga vanade fännide peale?

HÕFF 2016

Eilne kõige tähtsam hea uudis peitis endas ka väikest tõrvatilka. Aasta kõige olulisem filmifestival on seekord kolmepäevane. Aasta oleks nagu 2012, toona alustati viimati reedel. Vahepealsed kolm aastat on algust tehtud juba neljapäeval, mis asju eriti pikalt ja põhjalikult ette planeerivale inimesele andis võimaluse oma puhkust ajastada ja kogunisti neli päeva festivalitada. Ja needki möödusid liiga kiirelt. Korralduskomitee poolt aga mõistetav, et avapauku reedesse ajastades on võimalik püüda ka viimasel hetkel ärkajaid, kes reede hommikul veel ei tea, et õhtul on nad Haapsalus koos paljude toredate inimestega vaatamas toredaid filme, milles vägivaldselt eraldunud kehaosade kokkuarvamiseks ka lätlasel varvastest puudus kätte tuleb.

Kui esimesel emotsioonil aga lahtuda lasta ja keskenduda olulisele, siis kolm päeva saavad olema täis filme mida su ema sulle õhtuti ei näitaks, eriüritusi mis on hetkel küll veel väljakuulutamata, aga pidavat tulema vägevad ning inimesi kes on sama veidra filmimaitsega kui sa ise. Kevadises Haapsalus, mille toidukohad aasta aastalt üha tuttavamaks saavad ja kes aasta aasta rohkem oskavad arvestada, et linn on mingeid veidrikke täis, kes filmivaatamise kõrvalt ka süüa tahavad. Vägev.
Näitamisele tulevat suurusjärku 25 pikka filmi, milledest viis on ka välja kuulutatud. Treilerid, mida küll kunagi õieti usaldada ei saa, panid igatahes huuli limpsima. Siia vaatamiseks organiseerin neist minu jaoks kõige intigeerivama. Täispikkuses pressiteate lugemiseks ja kõigi viie treileri vaatamiseks külastage kas näoraamatut või kodulehte. Passi märtsis lunastades hoiate aprilliga võrreldes mõned eurod kokku. Ära mõtle, kohe osta!

Seitsmes pitser / Det sjunde inseglet / The Seventh Seal (1957)

Huvitav, miks on vaja ennast huvitavaks teha ja teeselda, et mulle ka tegelikult meeldivad need vanad ja igavad mustvalged filmid, millest ikka ja jälle kirjutan. Miks ei võiks, nagu normaalne inimene, käia rahulikult 2,36 korda aastas kinos. Kaks korda meelelahutuse pärast ja 0,36 korda Pöffil kultuurikogemust saamas. Jälgede segamiseks võiks ju jaurata elitaarsest maitsest ja nutulaulda sellest, kuidas Criterioni kollektsiooni filmide konsentratsioon kinodes on alla igasugust arvestust ning pahandada et Jacques Rivette surm kriminaalselt vähe tähelepanu pälvis. Tegelikult ma olen lihtsalt aeglane. Kaasaegseid filme vaatan ma puhtalt sellepärast, et noortega millestkigi rääkida oleks, päris aus olles, siis isegi helifilm on juba kergelt pühaduseteotus. Vaat minu nooruses, siis suutis õige näitleja paljalt silmavaatega publiku pingi külge naelutada.
Nüüd läksin vist liiga hoogu. Tummfilmid ei kõlba isegi minu meelest tänapäeval eriti vaadata. Kuid isegi siin on erandeid, slapstick komöödiad näiteks. Lloyd, Chaplin ja Keaton on siiani vaatamist väärt. Küll olen ma aga täiesti kindlal veendumusel, et mingi filmi vaatamisväärsuse osas ei tohi otsust aastaarvust lähtuvalt teha. Jah, halvad filmid aeguvad. Hea film on aga hea ka aasta, kaks ja kakskümmend viis hiljem. Pulp Fiction on aastast 1994, seda üldiselt kiputakse kiitma kui head filmi. 1984. aasta Terminator on nii hea, et siiani treitakse järgi. 1979 Alieni kallal ka vist väga ei möliseta. Aga võtame nüüd, et sa oled omas peas tõmmanud piiri 1980. aastasse. Vanemaid filme ei vaata. Sest eriefektid olid nadid. Sest riided on naljakad. Sest peategelane ei kasuta kaks korda minutis sõna fuck. Sest film on mustvalge.

fuck, oli vaja näppida

 

 

 

laul kiisupoegadest

Mind hirmutab mõte, et kui ma ise oma valikuid mingitel kaalutlustel piiran, siis ma jään millestki heast ilma. Nagu näiteks Seitsmendast pitserist. See on see film, kus rüütel mängib rannal surmaga malet. Umbes kolmandal minutil. Ja see filmi üks ikoonilisemaid kaadreid ei ole kaugeltki mitte tipphetkeks. Edasi on täpselt sama ilus ja huvitav. Dialoog on siiani terav ja täpne. Verd ja soolikaid kaamerasse ei loobita, aga Musta Surma ja enesepiitsutajate aegne Rootsi ei ole ka mingi pühapäevakooli jalutuskäik luigetiigi kaldal. On nalja, on seksi ja on tegelased kellest sa loodad, et keegigi filmi lõpuks ellu jääks.

Wyrmwood?

Film ei muutu sellest halvemaks, kui ta veidi laagerdub ja oma õiget vaatamiskorda ootab. Bruce Willis on surnud teadmine paneb sind lihtsalt filmi teise nurga alt nägema.

Vihast punnis Kaheksa / Hateful Eight (2015)

Tere, kallis lugeja, hoiatan ette, et seekord kirjutangi vahelduse mõttes ainult filmist endast.
Ilma pikema sissejuhatuseta. Kurt Russel, Jennifer Jason Leigh, Samuel L., Tim Roth ja Michael Madsen, serifihakatis ja vana kindral, kutsar, Bob ja Channing Tatum. Sain kokku kümme, mööndustega üheksa. Filmi tutvustustes räägitakse kaheksast võõrast, kes on sunnitud üheskoos lumetormi möödumist ootama. Sama mõttetu ja tühine detail nagu kinga sisse kukkunud kruusakivike, mis aga ka kolmanda raputamise peale välja ei tule ja mida ignoreerida ei saa.

Nagu ei suutnud ma ka ignoreerida seda, et mitte ainult ei ole ma seda kõike juba näinud, Tarantino on ise seda kõike juba teinud. Kõige lihtsama näitena, Tim Rothi kehastatud Oswaldo. Ma arvan, et kui viitsiks kontrolliks Django Unchained'i üle vaadata, siis langeks Oswaldol Dr. King Schultziga osa dialoogistki kokku.
Dialoogide ja monoloogidega ei ole muidugi mingi nuka pealt piiri peetud. Ehk peaks mehele kuuldemängude kaunist kunsti tutvustama, seal saaks ju ilma ja maastiku ja ehituskvaliteedi kirjeldamisele kõvasti pihta anda. Tehniliselt võttes oleks muidugi päris huvitav kuulata, kuidas kirjeldatakse kahe sammu pealt mehe pea revolvritega pudruks laskmist.

Mul on mingil põhjusel Tarantino toimetamiste margapuuks Kubrick (ilmselt töötamise kiiruse alusel). Ja praegu on see võrdlus tugevalt vanameistri poole kaldus. Ühe mõjuva põhjusena just ka vägivalla kasutamise käekiri. Mind ei häiri kui üks revolvriga mees laseb maha teise revolvriga mehe, tapa või saa tapetud. Aga mind häirib põhjendamatu julmus. Ilmselge näide Kellavärgiga Apelsin ja Lauldes Vihmas stseen. Nimetatud stseen on aga nii narratiivi mõistes oluline kui ka mõeldud sellisena, et see vaatajat häiriks. Sul peabki vastik ja ebameeldiv olema. Tarantino vägivald on aga tavaliselt selline ülevõlli võltsverega mökerdamine mida keegi tõsiselt ei võta. Marukoerte pealkiri ütleb juba ära mida neist tegelastest oodata, Pruudil peab olema põhjus kätte maksta, natsid on kõik ära teeninud ja neegrid saidki hommikust õhtuni vitsu. Ehk siis ka põhjendamatu julmus omal kohal.
Milleks oli aga vajalik Daisy väntsutamine? Akadeemia poolt muidugi hiilgav lüke, Jennifer Oscarile nomineerida, ehk mingid feministinuustikud julgevad veel piiksuda, et filmi naispeategelase osaks oli lihtsalt igal võimalusel litt kirja saada. No nüüd ma muidugi liialdan jälle, nii mõjuvalt veritseva ninaga naist kehastavat näitlejannat pole tõesti pikalt nägema sattunud. Ja siis veel see väljalöödud hamba suust sülitamine. Meistriklass.

Võibolla on nüüd mõni lugeja jõudnud teha ennatliku järelduse, et Vihast punnis Kaheksat ei maksa üldse vaadata. Tasub ikka, umbes samamoodi nagu tasub lugeda Kettamaailma raamatuid. Tegelased on kõik tuttavad ja ega süžeegi eriliselt ei üllata, aeg läheb aga suhteliselt kiiresti ja lõpuks on kõik surnud. Ei ole kahetsust asjatult raisatud aja pärast, on kahetsus, et Pulp Fictioni taset ei olnud. Lumes sumpamise vestern to beat on endiselt Il grande silenzio.

Miks on Netflixi tulek hea

Päris rõõmust lakke karata veel tõesti ei saa, valik peab minema tükk maad laiemaks, et ma tasuta proovikuu möödudes oleks nõus kümnekat välja käima. Eile pärast pikka tuustimist leidsin Dereki, vaatasin ühe osa ära ja siis otsisin naise pealekäimisel Elioni järelvaatamisest välja Aastavahetuse Kinoteatriga ja sain palju rohkem nalja (muljetavaldav kaameratöö boonusena).
Miks ei saa aga Netflixi tuleku kohta öelda, et "ah üks striimimisteenus juures" või "piltlikult lisandus üks filmikanal".
Umbes aasta tagasi läks käima Postimehe kino ja seal on päris tihti sellist kraami mille kohta mõtlen, et võiks vaadata. Mõtteks see enamasti jääbki, sest ma ei saa seda teha mugavalt ühe puldiga asjatades ja arvuti peab kõrvaltoas käima.
Mul on koduses võrgus NAS, mille pealt saab kenasti filme nii vaadata, et valid teleka puldilt source ja klõpsad soovitud asja käima. Ainult et esmalt peavad need filmid kuidagi sinna NAS-i peale saama ja kuna ma ei ole nii andekas, et sinna VLC peale nokitseda, siis on alati väike võimalus, et ei toetata video- või audikoodekit või subtiitriteformaati.
Popcorn Time on üks selline striimimisteenus mille eest ei pea iga kuu kümnekat välja käima. Selle kasutamiseks on aga jällegi vaja arvuti käima panna, filmidel on üldiselt ingliskeelsed tiitrid olemas, sarjade puhul pigem mitte. Ja alati on võimalus, et soovitud filmi/sarja ei soovi sinuga piisavalt palju inimesi jagada, et striim kenasti jookseks.
Ehk siis kõik need kolm varianti eeldavad mult mingit lisapingutust. Netflixi puhul valin SmartTV-st rakenduse ja saan siis kui mina tahan vaadata seda, mida Netflix on pidanud vajalikuks minuga jagada. Mida on isegi praegu rohkem kui Elioni filmiriiulil. Üks seade, üks pult. Lihtne.

Eesti filmi kajastus filmiblogides ja ajakirjanduses

Väike uudisnupp. Võibolla mitte kõige värskem uudis aga sellegipoolest. Helen Räim on kirjutanud (ja loodetavasti edukalt kaitsnud) bakalaureusetöö pealkirjaga "Eesti filmi  kajastus filmiblogides ja  ajakirjanduses". Kes soovib see loeb. Ma ootan magistritööd.
Ise sattusin Kirsitubakat poole silmaga telerist aastavahetuse paiku nägema. Oli siuke film, et raamatulugemist ei takistanud.

Saadananahad lävepakul / Guizi lai le / Devils on the Doorstep (2000)

Lihtsa hiina talupoja Ma Dasani õhtu rikutakse ära kõige ebasobivamal momendil. Koputus uksele, mõjuv ähvardus ja Ma peab oma keldrisse majutama jaapani ohvitseri ja hiinlasest kollaborandi. Lubatud paarist päevast saab kiirelt pool aastat ning külaelanikud otsustavad kõrsi tõmmata, kes tüütutest külalistest vabanemise aktsiooni enda peale võtab. Loomulikult on Ma selleks õnneliku käega meheks...
Kõlaks nagu põnevik või ehk draama? Umbes sellise ootusega minagi end vaatama sättisin. Must-valge kah kõigele lisaks, nii et tundus täpselt selline paras üksinda kodus vaatamise film. Põhijoontes on aga hoopistükkis tegemist komöödiaga. Huumor on iseloomult küll tumedamat laadi, aga mitte õel ega kuri. Lihtsalt olud on sellised. Jaapani ohvitser näiteks üritab au päästmiseks end vastu puuposti surnuks kopsida ja lõpetab oma aktsiooni teki sisse mähitult. No ja kui see ehk liiga pehme huumorina tundus, siis vangide peade maharaiumise perfoormants, erutimuka Ühe Liti Liu esituses peaks ka teravama huumori sõbrad tunnustavalt noogutama panema. Mina lihtsa inimesena nautisin nii neid mõlemaid kui ka kõike muud vahepeal toimunut.

Siinkohal on aga paslik hoiatada, et ühel hetkel otsustavad külaelanikud minna suurt kasumit tõotavale tehingule ja draama ei jää olemata. Toonimuutus on küll oodatav, aga nii brutaalseks kulminatsiooniks mina vähemalt valmis ei olnud. Rahuleping oli alla kirjutatud, kapten Sakatsukal oli aga vaja end välja elada ja Ma heategu saigi lõpuni tasutud.
Hiljem veidi filmi kohta juurde lugedes üllatusin jällegi. Hiinas keelati filmi näitamise üldse ära, põhjendustega stiilis "hiinlaseid kujutatakse ullikestena" ja "jaapanlased tapavad hiinlasi". Jaapan pärast paariaastast kaalumist lubas filmi kinno ning kuigi üldine suhtumine oli positiivne, siis olevat olnud ikkagi ka selliseid hääli mis kurtsid, et "sõda ajas riikidevahelised suhted isegi pisut keeruliseks, kas oli vaja vana asja meelde tuletada". No ma ei tea, mul ei ole küll nüüd pärast vaatamist tunnet, et hiinlased on kõik üks paras punt lollikesi ja jaapanlased ühed püsti elajaloomad. Ma nägin hästi kirjutatud tegelaskujusid, kes tegid omi valikuid ja olenemata sellest, mida sa vaatajana mõtled ja tunned nende valikute "õigsuse" koha pealt, siis olid need mõistetavad. Ja ma leian, et see on tähtis. See muudab hoobilt ebaoluliseks nende rahvuse ja võiks välistada üldistamise. Iga hiinlane ei oleks lühima kõrre tõmbamise järgselt käitunud nagu Ma ja iga jaapanlane ei oleks Hanaya kombel käsku täitnud.

Ma muidugi olen ka loomult üldistamise vastu. Eriti kui see õigus ja alus üldistamiseks võetakse iseenda tagasihoidliku isiku või mittejuhusliku valimi pealt. Jah, raudselt olen viimatiste potitustegi jooksul isegi mingeid rämedaid üldistusi teinud, mul tuleb lihtsalt loota, et kontekstist lähtudes on aru saada, kui tõsiselt ühte või teist neist võtta tasub. Raske on aga lugeda ja võtta tõsiselt arvamusavaldusi, mis selle asemel et öelda "mina arvan nii, sest mul on siin sellised ja sellised tõendid (ja need tõendid ei pärine ajakirjast "Mida arstid sulle ei räägi")" kuulutavad kategooriliselt "asjad on nii nagu mina ütlen, sest need kes teistmoodi arvavad on jobud ja mul on siin veel viis minuga nõus olevat minu jaoks tundmatut isikut" Rahvasaadikuna on sul mingisugunegi alus oma valijate nimel rääkida. Aasta alguse kuumima laulu valguses on lausa eriti keeruline, kui pooled kogu Eesti Rahva nimel solvuvad ja teine pool (panite tähele? räme üldistus) siiamaani naeru pidama ei saa.

Ihutud reieluu / Bone Tomahawk (2015)

Endalegi märkamatult on nädal tagasi mööda saanud kaheksa aastat sellesinatse blogi esimesest postitusest. Need numbrid, mis toonast postitamissagedust näitavad, tunduvad praegu täiesti müstilised. 3 juttu nädalas. Nagu poole kohaga töö. Aga ega ei saanud lõdvemalt kah võtta, kohe olid blog.tr esisajast väljas. Ja ega blogimaailm oli siis veel metsik ja taltsutamata. Noor blogija ratsutas rätsepaülikonnas linna, hõbenaastud vööl säramas ja ei jõudnud veel õieti lasipuu äärest kahte sammugi teha, kui kahe täpselt sihitud kommentaariga porisse pikali lasti.
Ning kui ikka nädal juba vahet oli jäänud, siis oli selline tunne, et olen Kallist Lugejat alt vedanud ja ta läheb kohe konkureeriva filmiblogiga tiiba ripsutama. Nüüd tuleb ka vahel mõte et pagan, vist olen natukese pikalt venitama jäänud. Umbes siis, kui kuu on viimase postituse kirjutamisest mööda saanud. Ja kirjutama istun ikkagi siis, kui saab nähtud film, mis kirjutama sunnib. Emotsionaalsete hüüatuste jaoks on üks teine koht. Väga tänuväärne koht. See pole sul miski lapse käest kommi ära võtmine, terve film vähem kui 160 tähemärgiga kokku võtta.

Loomulikult ei ole see otseselt mingi kvaliteedinäitaja. Istud maha küll selle tundega, et no nüüd ma alles kirjutan, aga välja tuleb mingi jurts. Nii et teeme hästi lihtsaks - Bone Tomahawk on vaatamist väärt. Onu Kalveri topeltgarantii.
Vaatamise ajal jäin ise mõtlema, et kui lihtne on tegelikult teha filmi, mis mulle meeldiks. Pange nüüd kõik algajad filmimeistrid tähele. Stsenaariumis ei tohi väga suuri auke olla, tegelased ei tohi hülgemöla ajada ja ilus peab olema. Nii et vestern on küllalt kindla peale minek. Indukad röövivad paar külaelaniku, neli meest lähevad neile järele, väga paljud tegelased saavad surma. Maastikuvaadete taustal. Nii kuulikindel valem, et John Wayne, Clint Eastwood ja Franco Nero kolmekesi tõstaksid ka käed üles.

Tegelased on otseloomulikult vesternile kohaselt joonistatud väga laiade pintslitõmmetega (voh kus nüüd ütlesin, Postimehe filmiarvustusest lugesin, panin kohe oma paksu kladesse kirja, kuhu märgin kõik vinged ütlused, mida blogis enda mõtete all esitleda ja rämedalt erudeerituna ja filmiblogimise teooriakursuse oivikuna lõpetanuna välja paista ja nüüd suskasingi sisse). Aga žanrist tulenevalt ei peagi neil tausta olema. Loeb see, mida nad teevad siin ja praegu. Mul on täiesti ükskõik, kas neist kellelgi oli lapsepõlves nimeline kelk või kas naaberküla poisid talle jaanikul nõgese püksi pistsid, kuna vale tüdruku pahkluule sekundiks liiga pikaks pilgu peale pani. Mehed lähevad küllalt olematu edulootusega teele, sest nii on õige ja mina vaatajana elan neile kaasa. Lihtne.

Dialoogi osas mul suurepärane võimalus Tarantinole ära susata. Tegelased ei suhtle pelgalt röhitsuste ja peeretuste vahendusel, aga nad ei jutusta ka lihtsalt oma häälekõla naudisklemiseks. Öeldakse ära mis vaja kellele vaja. Vahedalt ja emotsionaalsest pingest laetult (aitäh, Postimehe filmiarvustajad).

Kindlapeale valemiga on muidugi alati see oht, et jääb puudu miski, mis eristaks. Mul ei olnud seda muret ennegi, aga filmi lõpuosa oli lausa selline, et suu jäi lahti. Ma olen mõned aastad HÕFFil käinud ja enda arust ikka igast asju näinud, aga näed siis. Osatakse ikka ilma Serbia sajajalgse territooriumile täiega sisse trampimata üllatada.
Ning kui juba lugemisele niikaua oma aega olete kulutanud, siis leidke 19 minutit veel ja minge kuulake Spotifys filmi soundtrack ära.

Blogi esimene filmipostitus oli 42. aasta filmist, mis lausa nõudis, et ta üles saaks tähendatud. Mul on siiralt hea meel, et siiani satub ette filme, mis samuti ei lepi sellega, et tiitrite jooksma hakkamisega on kõik. Juubel ei ole enam kaugel.

Friigifilmide öö vol. III

Sel ajal, kui normaalsed inimesed istusid kodus suletud uste ja kinnikaetud akende taga ja lootsid, et ukse taga kobistavad halloviinerid ilma suuremat sigadust korraldamata tüdivad ja naabrimeest õnneks võtma siirduvad, väisas teravamate elamuste jahil publikum Aparaaditehases üritust Friigifilmide öö vol.  III.
Küünilistemal päevadel võib vaatamisjärjekorras olevate fimide nimekirjast silmi üle lastes vaikselt kahjatseda, et kõik on juba nähtud ja niikuinii miski enam üllatada ei suuda ja vist peab kindla peale minema ja veel korra Young Frankensteini vaatama. Aga siis võtad end ikka kokku, vead end kodust välja ja saad sahmaka värsket filmikunsti näkku.

Kunst siis suhteliselt laias mõistes, itaalia neorealistliku stiili austajad oleks Big Game (2014) vaadanud umbes sellise näoga nagu Guesthouse Paradisio sviidi aknast vaadet nautiv turist, kelle silme all mullakamarast sead kerkivad.
Mr. Cool on Ameerika president, kes peab vibu ja noolega relvastatud ihukaitsja saatel seni elus püsima, kuni abijõud kohale jõuavad. Ihukaitsja on tegelikult 13. aastane Oskari, kes on saadetud metsa enda mehisust tõestama ja kes näitab vibu käsitlemisel üles umbes samasugust võimekust kui Penelope kosilased. Sisu poolest nagu puhas Hollywoodi seiklusmadin, aga samas sellise totaka põhjamaise vindiga. Kõik see külmikuga seotud, mis järgnes presidendi külma pistmisele, alates selles suurepärasest hüppest ja lõpetades parimais Indiana Jonesi vaimus kukkumises ja sellele veidi hiljem järgnenud Die Hard lennust oli puhas Hollywood. Aga seal vahel suurepärane stseen Oskarist seljale seotud hirvepeaga.
Kahjuks just Oskari minu jaoks oligi filmi suurim möödapanek. Ses mõttes, et lõi otseliini Rare Exportsiga (2010) (neid liine on tegelikult mitmed veel). Ning otseses võrdluses jääb BG selgelt RE alla. Mis ei ole muidugi väga häbiasi, ma võin mõned filmid veel nimetada, mis RE fantaasialennule alla jäävad.

Liza the Fox-Fairy (2015) ei ole üks neist. Film, mille treiler oli vägav ja mis täispikkuses osutus veelgi vägevamaks. Mul on neid kogemusi küll, kus vaatad treileri ära, hakkad erutusest värisema ja siis filmi vaatamise ajal kirud oma kergeusklikust.
Liza on häbelik neiu, kelle ümber mehed armukadeda Jaapani popstaari vaimu kaasabil erakordselt tempokalt koolevad. Kuniks tema korterikaaslaseks saab vähese jutuga Zoltan.
Kõlab törts jaburalt ja eks ma tegelikult jaburat Ungari janti ootasingi. Viga. Rebasehaldjas on igas mõttes hea film ja tänu Elektriteatrile on teil veel üks võimalus selles oma silmadega veenduda. Detsembris tuleb taas Toidukino ja film seal näitamisele. Ainult kiire tuleb olla, sest kõik need hordid kes mu blogi loevad on ilmselt juba kino ukse taga piletisabas.

Seekordse ürituse lõpetas loomulikult originaalne Halloween (1978). Ses osas halvemini vananenud kui Texase Mootorsaemõrvad, et ega ta väga hirmutavalt tänapäeval enam ei mõju. Kõige lihtsam on seda seletada It Follows abil. Sisuliselt hävitamatu kurjus mõlemas, aga Michael Myers enamikes stseenides lihtsalt seisab ja peaks ähvardav välja nägema. It Follows aga liigub, sa oled küll kiirem, aga Kuri tuleb sulle järgi, omas tempos. Michaeli saad sa aga rahulikult jätta lambiposti teesklema ja vastassuunas mõõdukal kiirusel pageda. Kui ta aga siiski lõpuks liigutama viitsib hakata, siis indiaanipealiku sõnaohtrus ja maski kombo mõjub küll.
Eriti neile vaatajaile, kes Carpenteri ainult tema viimaste tööde alusel teavad ja ei saa sugugi aru, miks ta Masters of Horrori sarja lavastama kutsuti, soovituslik vaatamine. Noored tüdrukud olid üksiküritajast sarimõrvari voli all juba Mustade Jõulude ajal, aga Carpenter andis maniakile Halloweeniks näo mida ei unusta. Ja kui keegi vajab tõesti veel veenmist, siis Halloweenis mängib noor Jamie Lee Curtis. Minu meelest sisuline avafilm uuele Kohustusliku Kino sarjale.

Muinasjutuline

Kes on tark ja ütleb ära, mis hetkel käis plõks ja Kuri Hunt sai lihtsalt pahandada ja kalpsas metsa häbenema ja oma tegude üle järele mõtlema. Ma nagu mäletaks oma esimeset kokkupuudet selle konkreetse looga veel selles versioonis, kus kõht lõigati lõhki, topiti kive täis ja uputati susi kaevu (mis muidugi joogivee kvaliteedi seisukohalt kõige targem tegu ei olnud). Kaua läheb selleni, et rüütel Sinihabe laseb oma eksnaiste pead 3D printerist välja?
Lugesin nooruses Grimmide muinasjutte ilmselt suhteliselt tsenseerimata kujul, päris selliseid küll meenutada ei suuda, aga see võib olla ka sellest, et ahmisin silmadega illustratsioone. Olude sunnil puutun aga kokku ka nende uuema aja muinasjuturaamatutega. Ajab tatistama. Ühelt poolt liigume järjest lähemale Bradbury ennustatud kokkuvõtete kokkuvõtete suunas ja teisalt roogitakse välja kõik, mis vähegi mingite tädide arvates noort süütut hinge mingilgi viisil traumeerida võiks. Järgi jäävad kolmerealised lood, kus silmipimestavalt kaunis kuningatütar langeb esmakohtumisel kaela sõnulseletamatult kaunile printsile ja nad elavad muinasjutuliselt rikastena oma elupäevade lõpuni. Sest see on ju muinasjuttude juures kõikse tähtsam iva, mis tuleb ellu kaasa võtta. Ilus ja rikas on hea.
Üks õige muinasjutt võiks midagi rohkemat pakkuda ja teha seda ilma keerutamata. Kui kuri saab kolakat, siis olgu nii et enam ei tõuse, et ei jää õhku klassikaline õudusfilmistsenaariumi puänt, et tasub viimasel ellujäänud teismelisel vaid kergendatult ohata kui see hetkega surmaeelseks korinaks muutub, sest koll ei olnudki päriselt surnud. Ja kui hea saab üle kukla, siis olgu ka asja eest, lollust/ahnust/upsakust tulebki karistada. Kui sa ikka hundi juttu usud ja ainult täiad kubemessed saad, siis lase aga tänusõnadel voolata, et niigi hästi läks. Halltoonid las jääda rikutumale publikule, muinasjutul piisab mustast ja valgest. Teoorias võib see olla muidugi päris üllas plaan, et hoiame kõiki noori ilmakodanike nii kaua kui võimalik halvast ja näitame ainult helgemat poolt, aga jätad Jukule Vankumatu Tinasõduri loo lugemata ja esimese idast tuleva kõvema köhatuse peale on Juhan mererannas parve ehitamas. Turvatunne peab lastele mujalt tulema kui roosamannavahulistest jutukestest.

Ei ole küll sugugi kindel, kas mõni filmihuviline lugemisega üldse niikaugele jõudnud on, aga tegelikult mul oli plaan filmidest rääkida. Õnneks blogis ruumi on, nii et palun, muinasjutufilmid.

El laberinto del fauno / Pan's Labyrinth (2006) - on vististi del Toro kõige kõrgemalt hinnatud töö ja üks tuntumaid ja kõrgemalt hinnatumaid muinasjutufilme üldse sel aastatuhandel. Vaatasin selle hiljuti teistkordselt läbi, olles täiesti veendunud, et esmavaatamise tuhmunud mälestused on seotud vanuseliste iseärasustega. Väga ilus ja fantaasiarikas ja brutaalne.
Mis aga filmi minu jaoks lootuselt ära rikub on Ofelia surm. See ei vii lugu kuidagi edasi, Ofelia sureb, et pakkuda vaatajale üks emotsionaalselt pingestatud stseen. Ta ei kaitse oma kehaga venda, oma hingepuhtust on ta juba tõestanud. Ta võiks saada lihtsalt haavata ja näha ikkagi oma ulma. Partisanid võiks jõuda minutikese varem sündmuspaigale, selle asemel et eemal dramaatilist poolringi moodustada. Mis iganes variant. Ofelia ei pea surema.

Kuskilt jäi silma, et Tom Cruise väga meeleldi filmist Legend (1985) ei räägi. Nii et võtan siis ise natuke sõna. Visuaalselt on tegemist vägagi nauditava teosega. Kuvatõmmiseid saaks mitme blogipostituse jagu. Mis alt veab, on suutmatus otsustada, kellele seda filmi siis täpselt tehakse. Pealiskaudse uurimistöö tulemusena võib üks põhjus olla selles, et polnud väga kelleltki malli võtta. Tuntumad ja tunnustatumad muinasjutufilmid tulid hiljem - Willow, Labyrinth, Princess Bride. Neverending Story ainukesena aastake varem kinno jõudnud. Nii et Legend ei suudagi lõpuni ära otsustada, kellele ta mõeldud peaks olema. Romantikasõpradele armuliin, nooremale koolieale Gump, kes muuhulgas napsu võtta armastab, goreaustajatele  inimsööming ning lõpetuseks ka väike SM. Jutuna võibolla annaks selle kokku kirjutada, filmina need tükid ei sobi kuidagi kokku. Lõpp on vähemalt konkreetne. Kurjast jäävad vaid täpid tähistaevas.

 

Hundijutuga alustasime, hundijutuga tõmbame seks korraks ka otsad kokku. The Company of Wolves (1984) on veidi inspiratsioon Punamütsikesest ammutanud, aga suures osas on ikkagi fantaasial kalpsata lastud. On raamlugu, mille sees räägitakse lühijutte ja hundid askeldavad neis kõigis. Põhiliselt loeb vanaema Angela Lansbury lapselapsele sõnu peale, et võõraste käest ei tohi asju vastu võtta ja kokkukasvanud kulmudega mehi ei tasu usaldada.
Kõige tähelepanuväärsemad on filmi juures eriefektid, veidi vähem ikoonilisemad kui An American Werewolf in London, aga toonilt süngemad. Piimapütis hulpiv pea peaks olema üks filmi kuulsamaid stseene, see ei ole aga isegi mitte esimese pooltunni kõige häirivam kujutis ning ega filmi meeleolu ülemäärase positiivsusega hiljemgi hiilga. Täpselt paras sügisõhtune vaatamine.