Friigifilmide öö vol. III

Sel ajal, kui normaalsed inimesed istusid kodus suletud uste ja kinnikaetud akende taga ja lootsid, et ukse taga kobistavad halloviinerid ilma suuremat sigadust korraldamata tüdivad ja naabrimeest õnneks võtma siirduvad, väisas teravamate elamuste jahil publikum Aparaaditehases üritust Friigifilmide öö vol.  III.
Küünilistemal päevadel võib vaatamisjärjekorras olevate fimide nimekirjast silmi üle lastes vaikselt kahjatseda, et kõik on juba nähtud ja niikuinii miski enam üllatada ei suuda ja vist peab kindla peale minema ja veel korra Young Frankensteini vaatama. Aga siis võtad end ikka kokku, vead end kodust välja ja saad sahmaka värsket filmikunsti näkku.

Kunst siis suhteliselt laias mõistes, itaalia neorealistliku stiili austajad oleks Big Game (2014) vaadanud umbes sellise näoga nagu Guesthouse Paradisio sviidi aknast vaadet nautiv turist, kelle silme all mullakamarast sead kerkivad.
Mr. Cool on Ameerika president, kes peab vibu ja noolega relvastatud ihukaitsja saatel seni elus püsima, kuni abijõud kohale jõuavad. Ihukaitsja on tegelikult 13. aastane Oskari, kes on saadetud metsa enda mehisust tõestama ja kes näitab vibu käsitlemisel üles umbes samasugust võimekust kui Penelope kosilased. Sisu poolest nagu puhas Hollywoodi seiklusmadin, aga samas sellise totaka põhjamaise vindiga. Kõik see külmikuga seotud, mis järgnes presidendi külma pistmisele, alates selles suurepärasest hüppest ja lõpetades parimais Indiana Jonesi vaimus kukkumises ja sellele veidi hiljem järgnenud Die Hard lennust oli puhas Hollywood. Aga seal vahel suurepärane stseen Oskarist seljale seotud hirvepeaga.
Kahjuks just Oskari minu jaoks oligi filmi suurim möödapanek. Ses mõttes, et lõi otseliini Rare Exportsiga (2010) (neid liine on tegelikult mitmed veel). Ning otseses võrdluses jääb BG selgelt RE alla. Mis ei ole muidugi väga häbiasi, ma võin mõned filmid veel nimetada, mis RE fantaasialennule alla jäävad.

Liza the Fox-Fairy (2015) ei ole üks neist. Film, mille treiler oli vägav ja mis täispikkuses osutus veelgi vägevamaks. Mul on neid kogemusi küll, kus vaatad treileri ära, hakkad erutusest värisema ja siis filmi vaatamise ajal kirud oma kergeusklikust.
Liza on häbelik neiu, kelle ümber mehed armukadeda Jaapani popstaari vaimu kaasabil erakordselt tempokalt koolevad. Kuniks tema korterikaaslaseks saab vähese jutuga Zoltan.
Kõlab törts jaburalt ja eks ma tegelikult jaburat Ungari janti ootasingi. Viga. Rebasehaldjas on igas mõttes hea film ja tänu Elektriteatrile on teil veel üks võimalus selles oma silmadega veenduda. Detsembris tuleb taas Toidukino ja film seal näitamisele. Ainult kiire tuleb olla, sest kõik need hordid kes mu blogi loevad on ilmselt juba kino ukse taga piletisabas.

Seekordse ürituse lõpetas loomulikult originaalne Halloween (1978). Ses osas halvemini vananenud kui Texase Mootorsaemõrvad, et ega ta väga hirmutavalt tänapäeval enam ei mõju. Kõige lihtsam on seda seletada It Follows abil. Sisuliselt hävitamatu kurjus mõlemas, aga Michael Myers enamikes stseenides lihtsalt seisab ja peaks ähvardav välja nägema. It Follows aga liigub, sa oled küll kiirem, aga Kuri tuleb sulle järgi, omas tempos. Michaeli saad sa aga rahulikult jätta lambiposti teesklema ja vastassuunas mõõdukal kiirusel pageda. Kui ta aga siiski lõpuks liigutama viitsib hakata, siis indiaanipealiku sõnaohtrus ja maski kombo mõjub küll.
Eriti neile vaatajaile, kes Carpenteri ainult tema viimaste tööde alusel teavad ja ei saa sugugi aru, miks ta Masters of Horrori sarja lavastama kutsuti, soovituslik vaatamine. Noored tüdrukud olid üksiküritajast sarimõrvari voli all juba Mustade Jõulude ajal, aga Carpenter andis maniakile Halloweeniks näo mida ei unusta. Ja kui keegi vajab tõesti veel veenmist, siis Halloweenis mängib noor Jamie Lee Curtis. Minu meelest sisuline avafilm uuele Kohustusliku Kino sarjale.