Saadananahad lävepakul / Guizi lai le / Devils on the Doorstep (2000)

Lihtsa hiina talupoja Ma Dasani õhtu rikutakse ära kõige ebasobivamal momendil. Koputus uksele, mõjuv ähvardus ja Ma peab oma keldrisse majutama jaapani ohvitseri ja hiinlasest kollaborandi. Lubatud paarist päevast saab kiirelt pool aastat ning külaelanikud otsustavad kõrsi tõmmata, kes tüütutest külalistest vabanemise aktsiooni enda peale võtab. Loomulikult on Ma selleks õnneliku käega meheks...
Kõlaks nagu põnevik või ehk draama? Umbes sellise ootusega minagi end vaatama sättisin. Must-valge kah kõigele lisaks, nii et tundus täpselt selline paras üksinda kodus vaatamise film. Põhijoontes on aga hoopistükkis tegemist komöödiaga. Huumor on iseloomult küll tumedamat laadi, aga mitte õel ega kuri. Lihtsalt olud on sellised. Jaapani ohvitser näiteks üritab au päästmiseks end vastu puuposti surnuks kopsida ja lõpetab oma aktsiooni teki sisse mähitult. No ja kui see ehk liiga pehme huumorina tundus, siis vangide peade maharaiumise perfoormants, erutimuka Ühe Liti Liu esituses peaks ka teravama huumori sõbrad tunnustavalt noogutama panema. Mina lihtsa inimesena nautisin nii neid mõlemaid kui ka kõike muud vahepeal toimunut.

Siinkohal on aga paslik hoiatada, et ühel hetkel otsustavad külaelanikud minna suurt kasumit tõotavale tehingule ja draama ei jää olemata. Toonimuutus on küll oodatav, aga nii brutaalseks kulminatsiooniks mina vähemalt valmis ei olnud. Rahuleping oli alla kirjutatud, kapten Sakatsukal oli aga vaja end välja elada ja Ma heategu saigi lõpuni tasutud.
Hiljem veidi filmi kohta juurde lugedes üllatusin jällegi. Hiinas keelati filmi näitamise üldse ära, põhjendustega stiilis "hiinlaseid kujutatakse ullikestena" ja "jaapanlased tapavad hiinlasi". Jaapan pärast paariaastast kaalumist lubas filmi kinno ning kuigi üldine suhtumine oli positiivne, siis olevat olnud ikkagi ka selliseid hääli mis kurtsid, et "sõda ajas riikidevahelised suhted isegi pisut keeruliseks, kas oli vaja vana asja meelde tuletada". No ma ei tea, mul ei ole küll nüüd pärast vaatamist tunnet, et hiinlased on kõik üks paras punt lollikesi ja jaapanlased ühed püsti elajaloomad. Ma nägin hästi kirjutatud tegelaskujusid, kes tegid omi valikuid ja olenemata sellest, mida sa vaatajana mõtled ja tunned nende valikute "õigsuse" koha pealt, siis olid need mõistetavad. Ja ma leian, et see on tähtis. See muudab hoobilt ebaoluliseks nende rahvuse ja võiks välistada üldistamise. Iga hiinlane ei oleks lühima kõrre tõmbamise järgselt käitunud nagu Ma ja iga jaapanlane ei oleks Hanaya kombel käsku täitnud.

Ma muidugi olen ka loomult üldistamise vastu. Eriti kui see õigus ja alus üldistamiseks võetakse iseenda tagasihoidliku isiku või mittejuhusliku valimi pealt. Jah, raudselt olen viimatiste potitustegi jooksul isegi mingeid rämedaid üldistusi teinud, mul tuleb lihtsalt loota, et kontekstist lähtudes on aru saada, kui tõsiselt ühte või teist neist võtta tasub. Raske on aga lugeda ja võtta tõsiselt arvamusavaldusi, mis selle asemel et öelda "mina arvan nii, sest mul on siin sellised ja sellised tõendid (ja need tõendid ei pärine ajakirjast "Mida arstid sulle ei räägi")" kuulutavad kategooriliselt "asjad on nii nagu mina ütlen, sest need kes teistmoodi arvavad on jobud ja mul on siin veel viis minuga nõus olevat minu jaoks tundmatut isikut" Rahvasaadikuna on sul mingisugunegi alus oma valijate nimel rääkida. Aasta alguse kuumima laulu valguses on lausa eriti keeruline, kui pooled kogu Eesti Rahva nimel solvuvad ja teine pool (panite tähele? räme üldistus) siiamaani naeru pidama ei saa.