Ja nüüd, midagi hoopis ootamatut

Ta karjatas, sest kui Roland temasse sisenes, kui Roland esile astus, tunnetas ta korraks kedagi teist, justkui oleks miski ta peas nähtamatu ukse pärani paisanud.

Ja ta karjatas, sest sissetungija oli oma vägistavalt olemuselt lubjakas.

Ta ei saanud seda kuidagi näha, kuid ta tunnetas selgelt võõra valgenahalisust.

(Kolm saatusekaarti, Stephen King)

Kuni pole tõendatud vastupidist, kavatsen ma olla positiivne ja arvamusel, et on mingi põhjus, miks Clint Eastwoodist ja/või Lee Van Cleefist inspireeritud tegelaskuju valiti kehastama Idris Elba. Ja see põhjus pole ainult see, et kohe algusest peale oleks tagatud rassiline mitmekesisus.
Usun, et kes iganes praegu seda projekti veab, siis on tal plaan ikkagi lõppu välja jõuda, mis tähendab et aega ja vaeva ja raha on kavas kulutada kõvasti. Järelikult on tegijatel lootus, et loodav ka inimestele korda läheb ja kogu vaev tasutud saab. Nii et kui teha algmaterjalis nii põhimõtteline muudatus, mida ma siiralt loodan, ei kavatseta tasakaalustada Odetta rolli Melissa McCarthyt valides, siis parem olgu see põhjendatud.

Olgu, misiganes raamatuadaptsiooniga on alati mingi hulk nohkareid, kes ajavad näpuga kirjutatus järge ja iga erinevuse peale blogipostitust kirjutama tõttavad. Tahaks loota, et ma ise suudan selle järje ajamisega mingit mõistliku piiri hoida. Sest lõppeks on enamasti tegemist ju sinu isikliku probleemiga, et sul on tegelane omas peas välja mõeldud ja filmis on ta mingi kandi pealt teistsugune. Näituseks lükkasin ma päris pikalt edasi nii Fahrenheit 451 (1966) kui ka 1984 (1984) vaatamist. Head filmid mõlemad, eriliselt märkimisväärne John Hurt. Aga ma lihtsalt ei tahtnud riskida sellega, et film teeks midagi nii valesti, et see kuidagi ka raamatu lugemisest saadud kogemust mõjutaks. Sest kuulad sa muusikat või loed raamatut, mingi visuaalne pilt sul ikka peas tekib ja kui nüüd visuaal otse silmade kaudu pähe tambitakse, siis paratamatult nad segunevad.

Palju kehvem on aga lugu siis, kui algmaterjal ongi juba silmaga nähtav. Algupärandiga tuttava vaataja hakkab kohe undama kui originaalist positiivsena meeles olnu uusversioonis kehvemini järgi tehakse. Alex Murphy auto plahvatab? Tõsiselt? Mis järgmiseks, toksiliste jäätmete sisse kah kedagi ei kasteta?

Veidi teine teema on filmidega, mis põhinevad sarjal. Need üldiselt kasutavad sama sissetöötatud valemit, mis on edu toonud ja mingeid drastilisi muutusi endale ei luba. Inbetweeners Movie (2011) on näide filmist, mis jätkab umbes sealt kus sari lõpetas. Guest House Paradiso (1999) on sellise filmi näide, kus sarjast tuttavaks saanud tegelased on asetatud uude olukorda. Igaljuhul on olulised aga tegelased. Nemad on tõmbenumbriks. Vanad head tuttavad.

Firefly üks ja kahjuks ainuke hooaeg on täiesti suurepärane, üks esimesi sarju mille kohta mäletan, et seda binge-vaadatud sai. Ja üks väga oluline osa tema võlust on meeskond, kes teab et kosmoses ei kuule keegi su karjeid, peale nende inimeste kellega sa laevapinda jagad. Serenity (2005) on jätkufilmi tüüpi. Joss Whedonil oli ilmselgelt sarja tegema asudes plaan, kuhu ta oma looga välja tahtis jõuda ja filmi oli tal endal vaja sama palju kui fännidel. Nii et ma usun, et ta ise jäi rahule ja minu arusaamise kohaselt ka enamik fänne. Mina välja arvatud. Ma ei suutnud keskenduda ja seetõttu suurt ei mäleta, mis see sisu filmis oli, aga tegelased käitusid valesti (loe: teistmoodi kui sarjas). Sellest poleks midagi, kui olekski pärast sarja lõppu paar aastat sütel elanud ja filmi oodanud või poleks üldse sarja näinud, aga ma lõpetasin üks õhtu sarjaga ja vaatasin kohe filmi otsa ja nüüd jonnin siin, et kapten Mal oli filmis liiga karm.

Selline mõtisklus teemal "muudame algmaterjali, sest meil on hiilgav plaan, kuidas võita kuhjaga uusi fänne." Kes mõtleb aga vanade fännide peale?