300: Impeerium Tõstab Pead / 300: Rise of an Empire (2014)

Milline terve mõistusega inimene läheks nihikuga relvastatult kontrollima kas kahe kilomeetriposti vahe on täpselt 1000 meetrit või hoopis törtsuke peale? Või kui mõistlik on vihastada selle peale, et päike iga kuradi hommik just idapoolsest aknast silma hakkab paistma?
Ma olen seda vist korduvalt kirjutanud, aga siia sobib jälle. Enesekindlus on oluline. See on minu film. Kui mina ütlen, et  mees läheb ühest otsast sisse ja jumal tuleb teisest otsast välja, siis nii on. Kui ma hakkan vaatama filmi pealkirjaga 300: Rise of an Empire, siis ma põhimõtteliselt olen valmis uskuma, et nii need asjad vanasti käisidki. Mis need vanad legendid tõepäraemad on? Iidsete Aegade lugudes Hephaistos Zeusi pea vasaraga lõhki lõi ja sealt Pallas Athena välja hüppas, siis ei läinud keegi kuskile piketeerima, et Stephanides on mingeid seeni suitsetanud ja soga kokku luuletab.

Ei, ma ei püüagi väita, et tegemist oleks miski kandi pealt hea filmiga, aga tal on palju põhimõttelisemaid vigu, kui loominguline ajalookäsitlus ja kaheldavad lahingutaktikad. Alustaks sellest, et minu üllatuseks selgus kontrollimisel, et 300 on pikem film kui 300: Impeerium Tõstab Pead. Vähem möla rohkem tegutsemist. Suvist möllufilmi vaadates ei huvita ju kedagi see lugu mida räägitakse. Kui su stsenaristil ei ole just Terminaatorit ja Alieeni mapi vahel, siis võtke ometi käärid kätte ja lõigake seda sõnamulinat vähemaks. Themistokles näiteks ainult kõnesid pidaski ja oi tal oli neid igaks elujuhtumiks. Ma oletan, et kui ühes vähemkuulsas lahingus, Kepsleva Ninasarviku kõrtsi väljaviskajaga tekkinud erimeelsus kohaliku õlle kvaliteedi osas, kaotatud nibu tema sõjamehekarjääri lõpetas, siis võttis ta endale uueks nimeks Cicero.

On asjad mis passivad omavahel kokku, võibolla isegi täiendavad üksteist ja siis on igast katsetused. No proovige näiteks huumor ja tõsist õõvatunnet kokku segada. Naerad nii et tilk püksis ja samal ajal on hirmuhigi otsa ees. Ei toimi ju. Samamoodi ei toimi see, kui tahad et su film oleks ühelt poolt hullult brutaalne ja teisalt teed vere rõhutatult digitaalseks. Kui meestel on ikka Hattori Hanzo mõõgad, siis need lõikavadki ihu nagu paberit. Kreeklastel ju põhimõtteliselt võis olla mingi sama pädev mõõgameister. Aga kui sa tahad jätta vaatajale muljet, et sul on nii karmid mehed võitlemas, kes muud tapmisviisi peale viilutamise ei tunnista, siis ei saa sellesamas kaadris olla midagi, mis näkku karjub, "ma ei ole päris, it's only a movie"

Artemisia tegelane kerkis muidugi esile. Mõeldi talle ju lausa mingi taustaluguvälja. Aga, miks oleks keegi pidanud suvalise tänavalt leitud neiu peale hakkama sellisel määral ressursse kulutama. Hei hopsti, kes siin rentslis lebab, ma arvan, et sellest saab mu armaada tulevane ülemjuhataja. Ning Artemisiaga seotud ka kõige ilmsem ja lihtsam näide, mis juhtub, kui hakata sellist tüüpi filmis karakteriarendusega tegelema. Meile tehakse filmi alguses väga üheselt selgeks, et naisterahvas valdab hiilgavalt erinevate torke- ja lõikerelvadega tapmise kunsti. Ja finaalis, kus temal on kaks mõõka ja Themistoklesel ainult üks, võidab kahevõitluse Themistokles. Mehed võtavad lahingumöllus ikka kiivreid peast ära, higi valgub niigi silma ja siis see kuradi metalltorbik ka veel rõhub peas. Aga kaks mõõka vs üks. Ilma raudrüüta, ilma kilbita. Themistokles ei ole ka mingi Björnarsson. Kuidas ta saab võita. Kui ei oleks seda stseeni, kus Artemisia üles kiidetakse, sellist küsimust ei tekiks, aga stsenaristil oli vaja karakaterit arendada.
Ja see mõttetu seksistseen. Andis ta tõesti neile tegelastele sügavust juurde ja viis lugu edasi? Eva Greeni tisse sai näidata. Kui lavastajal tõesti selline salasoov oli, siis oleks võinud oma stseeni ära filmida ja pärast uncut versiooni sisse lükata.

palun - an important plot point

Üldises plaanis töötab selle filmi kahjuks ka see, et arengut ei toimu vastaste osas. Mehed on laevade peal, raiuvad üksteist tükkideks, paus, mehed on laevade peal, raiuvad üksteist tükkideks. 300-s olid erinevad raskustasemed. Ühte tüüpi vastastega saadi hakka, järgmine level ja raskemad vastased.

Kaks positiivset momenti mainin ka siiski ära. Esimene lahing laevadega. Üks suur ja tugev ning mitu väikest ja väledat. See jõud ja võimsus ja puruneva puu ragin. Uuhh-uuhhh. Ürgmees kiidab. Ning teiseks lõputiitrid. Sellist filmi ma vaataksin hea meelega. Kas selles stiilis täispikk animatsioon oleks tõesti kallimaks läinud? Aga kurat, see taustamuusika. Räme alaealistele ligipääsetavasse blogise mittesobiv sõim. Kaverdamine ei ole automaatselt halb. Aga see peab siis originaalile midagi juurde andma. See mis Junkie XL Black Sabbathiga tegi... Mingi kaja oli sinna külge poogitud ja mingi autotunega hääled veidi siledamaks roogitud. Mingi kuradi pehmode variant raisk.

Harold and Maude (1971)

Aegade suurima detektiivi (ei, mitte inspektor Clouseau) Pat Healy hinnangul aegade suurim armastuslugu (ei, mitte Zeus ja Roxanne) Harold ja Maude. Tõsi, Patrickut võis selleks avalduseks motiveerida võimalus romantilise kangelanna Mary ihupesu kallal nokitsema pääsemine. Tähelepanuväärne on kahekümnendate alguses Haroldi ja kaheksakümnele läheneva Maude lugu aga kindlasti. Noormees, kelle hobide hulka kuuluvad matustel ja lammutustöödel kiibitsemas käimine ja enesetappude lavastamine ning vitaalne memm, kes ta elu nautima õpetab.

Eeskätt muidugi see vanusevahe. Sellest ei saa kohe kuidagi mööda. Ega ma ise ka ei kujuta ette end nii väärikas eas daamiga intiimses suhtes olevat, aga ma oletan, et kui saada üle reaktsioonist, i would be remiss in my duty if I did not tell you that the idea of intercourse... the fact of your firm young commingling with the withered flesh sagging breasts and flabby bu...buttocks makes me want to vomit, siis on tegemist lihtsalt ebaratsionaalse ressursi raiskamisega. Noor täies elujõus mees ja sünnitamiseast kaugel väljas naine. Kuidas peaks sugu sedasi kestma jääma? Ma arvan, et ühiskonnal oleks palju kergem seedida seda, kui Harold oleks ühe neist pruudikandidaatidest ära võtnud, talle lapse teinud ja Maude armukesena pidanud.

Teine oluline naine Haroldi elus ja põhjus miks poiss (no ta ei näe sugugi 20+ välja) ennast üles poob, maha laseb, põlema paneb... on Haroldi ema. Ma ise pean hästi oluliseks teha vahet hoolimise ja hoolimatuse vahel. Ema olematud reaktsioonid "enesetappudele" ja kuldaväärt ankeedi täitmise stseen viitavad nagu küllalt selgelt sellele, et emal pole pojast väga sooja ega külma. Ma arvan aga, et ta lihtsalt ei oska paremini. Tahe, olla hea ema, on olemas, aga välja tuleb nii nagu alati. Nii et Harold on tegelikult ka parasjagu isekas jõmpsikas. Ei saa just öelda, et tal mingid põhivajadused täitmata oleksid. Olgu, emal on emotsionaalse läheduse jagamisega probleeme, aga no näiteks need tütarlapsed. Esimese asjana oli vaja nad poolsurnuks ehmatada (mis, tunnistan ausalt, oli üksjagu naljakas). Neiu Sunshine samas reageeris ju parasjagu huvitavalt, et Harold oleks võinud temagagi tutvust süvendada.

Hea film ei ole alati meeldejääv. Harold ja Maude on heade näitlejatöödega ja märkimisväärselt terava dialoogiga film, aga minu jaoks teeb ta meeldejäävaks heliriba. Cat Stevensi lihtsad folklaulukesed sobisid tegevusega lihtsalt suurepäraselt. Isegi finaalis kõlanud Trouble tekitas tahtmise aeda lõke üles teha, vahukomme kõrvetada ja vaikselt  kaasa joriseda. Absoluutselt positiivsed. Täpselt nagu Maude.

Legendaarse presidendi noorem vend / Legenda No. 17 (2013)

Ajastamine on tähtis. Multitalent Vladimir Putin avastas vahetult enne hoki MM-i algust, rahvuskoondisele on vaja puust ja punaseks ette näidata, kuidas seda mängu õieti mängima peab. Ühes mängus 6 väravat ja 5 söötu. Hiilgav saavutus. Meeskonnas ju ka sellised staarid nagu Pavel Bure (43a, NHL-is 702 mängu ja 779 resultatiivsuspunkti), Vjatšeslav Fetisov (56a, NHL-is 546 mängu, kaks Stanley Karikat mängijana), Valeri Kamenski (48a, NHL-is 637 mängu, üks Stanley Karikas) ja Aleksei Kasatonov (54a, NHL-is 383 mängu).
Ainult kaks jama, üks legendaarsemaid mängijaid läbi aegade, Gordie Howe, (selliste aegade, kus kiivrid ja muu turvavarustus oli naiste jaoks) mängis veel 52 aastaselt NHL ühe täishooaja, nii et võiks oletada, et need eelpoolnimetatud neli härrasmeest peaks ka tahtmise korral uiskudel päris pädevad olema. Ning videomaterjali põhjal oli Putinil tükk tegemist püsti püsimisegagi. Nii et küünilisem vaataja võiks küsida, et milleks selline koomusk. No kes kursis ei ole, siis Venemaa võitis eile õhtul finaalis Soomet 5:2.
Aga keda see mõttetu MM ikka huvitab. Sest olulisel hetkel läks kõik väga võssa. Olümpia veerandfinaalis tõmbasid needsamad soomlased venelastele koti 3:1 pähe. Ja süüdi on selles ajastamine. Sest keegi loll mõtles, et võistkonna motiveerimiseks piisab, kui teha film ühest reaalselt hokit mängida osanud mehest -Valeri Harlamovist (2 olümpiakulda ja 8 MM tiitlit).
Keda huvitab, siis film on 1080p kvaliteedis youtubes vaadatav. Subtiitreid küll ei ole, aga ega väga palju aega jutustamisele ei kulutatagi. Põhiline on ikkagi kangelase tahtejõud ja hoki ja katkise jalaluuga hoki mängimine. Filmis vähemalt. Kuni selle hetkeni oli tegemist suhteliselt täpse eluloofilmiga. Isegi see äärmiselt ebatõenäoline 7:3 või Kanada üle sedamoodi toimuski. Katkine jalaluu välja arvatud. Puhas propaganda ja sellisena päris lõbus. Eriti kui teada, et kasu ei olnud temast tuhkagi.

kõik kanadalased nägidki siukesed meremõrtsukad välja, hindamatu

HÕFF 2014 - pühapäev

Ei räime tomatis, ei tulukest silmas, ei valget hiirt sisistamas. Enne kui viimaste filmide kallale asusin - väike kunstisaali külastus. Haapsalu Linnagaleriis näidati Eesti kunstnike õudseid pilte. Esindatud nii vana klassik Jüri Arrak kui ka Vendade Grimmide Muinasjuttude illustratsioonid, mis kõigil indigo- päikese- mis iganes lastel ilmselt kõhud lahti ehmataks, aga mida väike blond lapsepõlves mõnuga puuris. Nooremast põlvkonnast tuttav nimi ka Mihkel Kleis ja eriti mõjus installatsioon Ene-Liis Semperilt. 9. maini on aega seda näitust veel külastada.

Aga filmide juurde tagasi. Viis noort inimest mõtlevad, et on ilgelt lahe mõte ronida Koopasse / La Cueva ilma leivapurust rajakest jätmata. Vihje kõigile filmitegijatele, kui on soov, et vaatajale ekraanil toimuv korda läheks, peaks olema ükski tegelane kellega samastuda/kaasa tunda. Väga suur osa filmist askeldasid ekraanil tegelased kelle elust või surmast (filmilinal) mul sooja ega külma polnud. Alles kõrte tõmbamise hetkest tekkis huvi ja üks tegelane, kes natukegi tervet mõistust üles näitas. Parim koopafilm on endiselt Descent.

Festivali lõpufilm Salemi Vampiirid / Salem's Lot kannatas kõige rohkem selle all, et filmitud oli ta ikkagi telesarjana, Ja seda oli tunda. Cliffhangerid, liinid mis filmis kuhugi ei viinud (trussikutes Casanova), parasjagu aeglane tempo ja vähene vägivald. Ainult trofeesarvi kasutati eesmärgipäraselt.

Kahju on sellest, et seekord ei õnnestunud lühifilmide vaadata. Eriti seetõttu, et oleks tahtnud näha, kelle vastu Canin võistles ja võitis. Tegelikult peaks lühifilmid ju kava koostades ka kesksemal kohal olema, et ei pane vaatajat valima, kas vaadata lühkareid ja seeläbi jääda ilma kahest täispikast filmist.

Tigeda Ahjualuse Eripreemia (parim lühifilm) jääb seekord välja andmata (loe uuesti eelmist lõiku).

Liigesevalus Libahundi eripreemia (halvim film) -  kuna õnnestus oma vaatamiskava koostamine ideaalselt, siis minu poolt jääb sel aastal välja andmata (esilinastusel käinud inimesed võibolla oskavad midagi pakkuda) ja Sweeney kätte hoiule

Terashammastega Ebasurnu preemia (parimale filmile) - kaaluda võiks You're Nexti , aga selle tegevus toimus igavas kägisevas maamajas. Kandidaat oleks ka Texas Chain Saw Massacre, aga Tobe Hooper elutööpreemia sai niigi. Ehk Babadook, aga titshote ei ühtegi. Nii et jääb ikka Kraftidioten. Lumeväljad ja igavikulised mõtteterad Norra vanglasüsteemist. 2. maist Eesti kinodes.

Ja ongi selleks aastaks kõik. Neli päeva kevadises Haapsalus läksid nagu lennates. Head filmid, tuttavad näod, juba on juubelifestivali ootus alanud. Koerad võivad haukuda niipalju kui kulub, aasta aastalt publikurekordeid püstitav HÕFF läheb edasi.

HÕFF 2014 - laupäev

Laupäeval magasin maha seekordse maailma esilinastuse ja jõudsin saali Kadumise järjekorraks / Kraftidioten. Festivali publiku lemmik. Karge põhjamaine huumor törtsu verega värviks. Lumesaha juht võtab oma poja tapmist väga hinge ja paneb oma raske rusika kohalikus allilmas maksma. Konkreetselt ja nii et vaatajad saalis rõkkasid.
Pisiasjad loevad. Selles filmis oli üheks neist pisiasjadest igale surmale järgnenud must ekraan kadunukese nime ja usutunnistusele viitava sümboliga. Isegi kui surnu oli ekraaniaega saanud vaid mõne minuti, siis see järelehüüe näitas, et tegemist polnud suvalise kahurilihaga. Näitas teatavat respecti surma suhtes.

Järgmiseks selle festivali ainus kõhe film. Baba-dook-dook-dook. Babadook. Ainuke, mille vaatamise ajal külm higi otsaette tuli. Vaimselt ebastabiilsed ema ja poeg ning kutsumata külaline. Hea film, mis oleks veel parem saanud olla. Kas lasta lõpuni selle teemaga, et ema ja laps on hullud ja mängida selle peale, et kumb hullem või siis Babadookil rohkem möllata lasta. Ema oli ju lastekirjanik olnud, asi tal siis oleks see raamat ise valmis kirjutada. Poisirajakas oli muidugi ehe, meenutas Angus Youngi.

 

Ökofilm President Huntmees / President Wolfman kannatas veidi (mõttelise) järjeloo sündroomi all. Oli ju Sex Galaxy põhimõtteliselt sama film. Huntmees ei olnud tehniliselt ega vaimukuselt mehe eelmisest tööst peajagu parem. Lihtne muhe meelelahutus üksikute säravate hetkedega. Not a man, not a warewolf, something in between. A hippie.

Ning siis jälle nostalgiasaali kord. Koletiste saare saladust / Misterio en la isla de los monstruos oli lahendama saabunud oluliselt vähem inimesi, kui neljapäeval dinosauruste möllu vaatamas oli. Konkurentsi oli ju ka mitmes saalis. Kui välja arvata väga provokatiivselt välgatav säärejooks, oli tegemist ühe peresõbraliku seikluslooga. Mille alguses ja lõpus korraks Peter Cushingut näha sai, aga mille keskmes noor käharpäine tulipea, mõneti Paganeli meenutav professor ja Reede, ptüi, Carefinato. Eriefektideks kasutati ainult käepäraseid vahendeid, ei mingeid mehaanilise nukke või plastiliinikolle, CGI-st rääkimata. Aga armsad oli need kollid küll. Ma muidugi ei tea, kas just seda soovitigi saavutada.

Ja laupäeva lõpetuseks Põgenemine New Yorgist / Escape From New York. Trimmis ülakehaga Kurt Russell presidenti päästmas. Filmile eelnes montaažiruumi põrandale jäänud stseen sellest, kuidas Snake Plissken üldse sellisesse täbarasse olukorda sattus. Selle lõppedes teatas Trash, kes vist üle mitme aasta korraks kinosaali eksinud oli, et tema arust on tegemist väljamõeldud süžeega ja tema sellist filmi vaadata ei kavatse. Kõige esmane seos loomulikult Needuste Alleega ja teine Warriorsiga. Eriti just see teine võrdlus mängis Snake Plisskeni vastu. Kuulsa nimega näitlejaid oli siin kui kirpe vanaisa vatipuhvaikas, aga eriliselt meeldejäävaid lõustu oli Warriorsis rohkem.

HÕFF 2014 - reede

Reedel filmiteemalisel mälumängul võistkonna Kaabu koosseisus saavutatud poodiumikoht taskus võis suunduda Koolnukangestusele / Rigor Mortis.
Film, mis võttis eeskuju vanade eestlaste tarkuseterast, üheksa korda mõõda üks kord lõika. Kuidagi ei tahtnud tegevus käima minna. Stiilne oli algusest lõpuni, aga tegevust jagus ainult teise poolde. Aga oli ootamist väärt. Ei näe ju väga tihti, et head poisid peavad võitlust korraga kahe überkurjamiga. Muide, mis sellest viimsest vastaseisust eriliselt silma torkas, oli vampiiriküti elukutse väga piiratud kestvus. Maksimum kaks korda saabki seda tööd teha ja siis tuleb miski huviala leida. Stepptants äkki?

Hispaania triller on end varasema kolme aastaga tõestanud kui kindla peale minek. Nii et isegi siis, kui võib vaielda, mis riigi film Mõtete vangis / Mindscape õieti täpselt on, väga ilmselt keegi ei pettunud. Lavastajalt muidu täispika filmi debüüt, näitlejateks American Horror Story neiu ja meespeaosaliseks noorem versioon Alan Rickmanist (reserveeritud inglane, kelle nägu on tuttav, kes oskab näidelda, aga kellele väga palju raha maksma ei pea) Mark Strong. Mees saadetakse neiu mälestustes sobrama, aga midagi läheb valesti. Minu enda jaoks filmi suurim miinus see oligi, et sutsu liiga ilmseks tehti see, mis vussi läheb ja lõpp ka just eriliselt hiilgav ei olnud. Aga no üldiselt - kindla peale minek.

Seekordse festivali kõige jälgima filmi Surmalaager 731 / Hei tai yang 731 sissejuhatuseks kuulsime kahte juttu. Esmalt selgus, et saate Ringvaate testpubliku arvates polnud tegemist üldse mitte õudsa filmiga. Et ei olevat väga emotsioone tekitanud, mis kõlab küll täiesti uskumatult. Olen nõus, et tehniliselt (näitlejameisterlikkus, karakteriarendus) on tegemist sellise Ilsa, She Wolf of The SS laadi teosega. Kõige suurema veana muidugi see, et naerukohti oli sisse pikitud. Ei ole võimalik sellist sõnumit edastada, kui publik saab vahepeal pinged välja naerda. Ei tahaks küll, aga no meenutan, Serbia filmi ajal ei naernud saalis keegi.
Võibolla jäid testpublikul ajaloolase avasõnad kuulmata. Ma ise ootasin sellest umbes midagi sellist, et jah oli selline laager, aga no selliseid teste seal küll keegi ei teinud. Lohutus, et see mida sa nägema hakkad, on kellegi võimendatud nägemus toimunust. Ei tulnud seda lohutust. Ei ole hea film. Üheski tähenduses. Vajalik? Pigem jah.

Ning reedese filmvaatluse lõpetas Texase Mootorsaemõrvad / Texas Chain Saw Massacre. Uskumatu, et 40 aastat vana linateos siiani nooremate katsetustega põrandat pühib. Sama uskumatu, et tegelikult ei ole ta üldse nii vägivaldne, kui mälestus kunagisest vaatamisest jäänud oli. Verd ju minimaalselt. Kaamera ees tapetakse ainult kaks inimest. Ja ometi ta toimib. Less is more. Absoluune kuld. Ülejäänud vanad klassikud, kes ka rohkem verele rõhuvad (Carpenteri Last House on the Left ja Hills Have Eyes, enamik video nasties') on tänaseks märkimisväärselt aegunud, Leatherface on oma vanuse kohta kadestamisväärselt heas vormis. Mul said ülivõrded otsa.

HÕFF 2014 - neljapäev

Seekordne motoriseeritud rännak Tartust Haapsallu oli planeeritud ja läbi viidud äärmiselt professionaalselt. Jäi aega Märjamaal keha kinnitada ja kangeks jäänud konte sirutada ning ikkagi majutuspaika jõuda sellise varuga, et tahtmise korral oleks jõudnud nii pükstele viigid sisse lükata kui lipsusõlme siduda.
Seekordse avamarsi teemaks oli homage Tobe Hooperile, ehk siis klassikalised zombied olid hillbillide kastmega üle valatud. Ruudulised särgid, teksad, erinevas roostetamisastmes aiatööriistad - vaid suunurgas tolknevaid kõrsi ega õlgkübaraid ei märganud. Tõsiselt pika juhtplaadiga mootorsaed kirsiks. Kiiruga olid ketid ununenud peale panemast, aga no ju oli väike esinemisnärv sees.

Ning oligi järg avafilmi Sina oled järgmine / You're next käes. Õed-vennad saavad vanemate maamajas kokku, et natuke keha kinnitata, kui väga teravalt annavad endast märku põõsastes peituvad kutsumata külalised. Inimesed hakkavad viga saama.
Korralik "milline nõme tegelane järgmisena suletud maaalal vägivaldset surma sureb" film. Tõestus, et annab ka vanal leierdatud teemal vaatamisväärset kraami vändata. Natuke Straw Dogs-i ja törts ka Wicker Man-i vanematest eeskujudest, killuke ka Peter Jacksonit.
Mis siis Wingardi filmi eriliseks tegid? Tugev naiskarakter ja inimeste reaktsioonid. Enamvähem loogilised. Kui ikka olid valida kas minna pimedasse keldrisse elektrikilpi otsima või vaatama ega ema endal tekki pealt ära pole ajanud, saadeti keldrisse keegi teine. Vettpidav lugu ka muidugi. Õudusfilmi kohta sugugi mitte tavaline nähtus.

Nostalgiasaali olid tasuta limpsi, Jüri Kallase kõne ja Legend Dinosaurusest / Kyôryû kaichô no densetsu ootuses kokku kogenenud väga mitmed nostalgiasõbrad.
Teadlikult nägin mina seda kunagist hittfilmi esmakordselt ja no pidin pingutama, et selle fenomenist aru saada. Õnneks tulid appi kunagised telekanalid EVTV ja RTV sarjadega Love Boat, E-Street ja Amfiibinimene. Suvalised seebikad, aga Kesktelevisooni dieedil olnud poisil lõid silmad särama. Ilmselt toimis sama ka dinosaurustega. Kui ikka ei ole võrdlusmaterjali võtta, siis ei ole. Jaws on kaks aastat vanem, Harryhousen hakkas vaikselt karjääri lõpetama, aga jaapanlased paistsid šnitti võtvat hoopis Ed Woodi Plaan Üheksast. Nii vägevat nööri otsas tilpnevate kummikoleteiste võitlust ei oleks osanud küll oodata. Ja see lõpulaul. Püha taevas. 

Lumeläbistaja / Snowpiercer (2013)

Kuradi kurat!Esimene kurat on selle eest, et ma täiesti kindlalt olen lugenud seda juttu, milles Lumeläbistaja ainest on ammutanud ja teine kurat on selle eest, et ma arvasin, et see jutt on Belialsi kogumikus "Kogu maailma valgus." Ei olnud. Kurat.Tähendab siis nii, et pärast mingi kemikaaliga mäkerdamist on maailma peale laskunud jääaeg ja kogu populatsioon on kogunenud moodsasse Noa laeva - rongi, mis teeb kogu maailmale tiiru peale täpselt ühe aastaga. Nii juba 18 korda. Idee autor, Wilford on rongijuht, eliit elab esimestes vagunites ja töölisklass on mahutatud viimastesse vagunitesse. Süüa neile antakse, mitte just päris Rohelist Soylent'i, aga mitte ka oluliselt paremat. Nii et ühel hetkel võtab karismaatiline liider ette ja hakkab vagun vaguni haaval, parema ninaesise ootuses, ettepoole trügima.

 

Syberia I ja II sõbrana natuke seda soovitud tunnet sain (ekstsentriline mees suure unistusega ja lõputud lumeväljad). Automaton'e ja mammuteid kahjuks mitte. Lavastuslikult ei olegi tegelikult millegi kallal norida. Silmailu oli küllaga, verd ka. Karistus kingaviskamise eest pani silmi pungitama. Tegelasedki olid värvikad (loe: tausta napilt, aga laheda välimusega tegudeinimesed).
Millest ma peaaegu suutsin mööda vaadata olid need pisikesed loogikaaugud, no näiteks see, et maal õhus ja vee peal kulgev raudtee 18 aastat mingit hooldust ei vaja. Mis aga väga ja väga häirima jäi oli lõpplahendus. Kuhu edasi - jääkarude impeerium?

Tehniliselt kvaliteetne ulme, mille stsenaariumi kallal ehk pisut rohkem tööd oleks ära kulunud.