HÕFF 2016 laupäev

Laupäeva hommik sai alguse tunde järgi kõige keerulisemate küsimustega filmiteemalise mälumänguga HÕFFi ajaloos. Seda uhkem tasub olla selle üle, et meie trio kenasti lõpuni vastu pidas, saavutades peaaegu auhinnalise koha.

Kamaluga auhindu (mida ma siin ühtegi nimetada ei oska) on teeninud kodumaise lühianimatsiooni programmis linastunud Riho Undi Isand. Enne selleni jõudmist näidati aga veel Pianot, Põhjatähte, Alateadvuse maja ja XYZtopiat. Ning ilma keerutamata - oli väike hirm et need neli on lihtsalt ajatäiteks. Tegelikkus kujunes aga hoopiski selliseks, et neid nelja (eriti Pianot) oli põnevamgi vaadata. Kui ühed on joonisfilmid ja Isand nukufilm, siis tehniliselt poolelt neid loomulikult võrrelda ei saa, minu põhiline pettumuse allikas on see, et novelli lugemine pani mind siiralt ja südamest Popi allaheitlikkuse pärast ärrituma. Filmi vaadates seda tunnet ei tekkinud.

Filmitegija seisukohast vaadatuna võib see tegelikult päris nõme olla, ponnistad nii kuis oskad, paned hulga (kellegi teise) raha magama, visuaalselt on täielik komm, vaataja (st. mina) ütleb aga lihtsalt et ei haara.
Halvem variant oleks siin aga tegelikult see, et mingi asi on nii valesti, et kõik head küljed jäävad täielikult selle varju. Sobivaks näiteks siinkohal võistlusväliste lühifilmide hulgas linastunud Zero. Mind kohe väga häirib, kui mind jõuga tahetakse tundma panna. Väikse poisi ema sai autoavariis surma. Poiss on endast väljas, isa on stressis, autojuht läheb kahetsusest lõhki. Ning sinna otsa seletamatu gravitatsioonikaotus, mis viib välja moraalini - koos oleme tugevad. On põhimõtteline vahe, kas sellist labast pisarakiskumist üritab koomiksifilm, mis küll tahaks ainult kakelungi näidata, aga no peab natuke tegelasi ka arendama või tehakse seda teadlikult. Ma tunnen end vaatajana alandatuna, justnagu filmitegija arvaks, et ega ma keerukamatest konstruktsioonidest ju niikuinii aru ei saa. Sellesamas programmis linastus aga õnneks paremat kraami rohkem. Eraldi tooks välja ja kiidaks Julieti. Robotkaaslane, kelle saab endale poest soetada. Suuteline sooja toitu serveerima, sulle komplimente tegema ja seksi ajal surnud konnaks kehastuma. Kõige põnevam ulmežanr mu meelest. Peaaegu võimalik fantastika. Pigem on Julieti puhul küsimus kunas, mitte kas.

Ma mõtisklesin enne filmi nägemist veidi aega selle üle, et mida Devil's Candy küll tähendada võiks. Nüüd tean ja jagan seda ka teiega. Lapsed, suupärasteks tükkideks lõigatud. Ning seda rasket ja tänamatut tööd teeb metsalise hüvanguks Identiteedist tuttav Pruitt Taylor Vince.
Laste õudusfilmis kasutamine tundub praegu veel julgete pärusmaa. Tunnetuslikult on vahe, kas hullunud maniakk tapab täisealisi süütuid ohvreid või alaealisi. Küllalt suurel osal vaatajatest läheb ilmselt kaitserefleks tööle ning üks keskmine filmitegija ei julge riskida selle ventikasse lendava roojaga, kui keegi haavub ekraanil kunstverega kaetud kümneaastase näitamise pärast.

Seekordse festivali kõige võikama filmi Baskin lavastaja/stenarist Can Evrenol lapsi ei kaasanud (Põhimõtteliselt. Ma seda vastsündinut ei oska liigitada). Ülesehituselt mõneti Inceptionit meenutav film politseinikest, kes osutusid absoluutselt saamatuteks halbade ennete lugemisel ja ronisid tuuseldama majja, mis tegelikult oleks tulnud orbiidilt maatasa pommitada.
Ega ta sisu poolest ei üllata ja seda ilmselt ei olegi loodetud. Loeb visuaalne pool ja minu jaoks tegi selle eriliselt mõjusaks see, et kollid suutsid vältida kiusatust nurga tagant välja hüpata ja bööö karjuda. Sulle näidatakse midagi, sa tead mis hakkab juhtuma, aga sa ei saa seda muuta.

Can Evrenoliga olen ma Alucarda osas niipalju nõus, et tõesti veidi meenutab Ken Russelli Saatanaid. Filmi headuse osas jään eriarvamusele. Kuna ma filmi olin juba varem näinud, siis tegelikult huvitas mind filmile eelnenud sissejuhatus Jüri Kuuskemaalt. Täiesti fantastiline. Ma ei oleks elus suutnud uskuda, et nõiaprotsesside teemal on võimalik nii rääkida, et kuulajal (st. minul) tuleb uni peale ja ma poole sõnavõtu pealt saalist lahkusin.

see mees näeb välja nagu ta oleks Manose võtteplatsil ära karanud

HÕFF 2016 reede

Faktiliselt täpne on alustada sellest, et paremaks aklimatiseerumiseks saabusime Haapsallu juba neljapäeval. Aasta tähtsamaile filmifestivalile viitas siis ainult üksik reklaamtahvel linna sissesõidul.

Umbes 24 tundi hiljem oli aga nii suminat, tuttavaid nägusid ja ka plakateid juba oluliselt rohkem. Ning selleks ajaks kui tavapärast avarongkäiku asendanud tantsunumbriga algust tehti oli usinamatel juba paar filmi vaadatud. Ametlikuks algusfilmiks seekord aga Inglismaal elava iraani juurtega lavastaja Babak Anvari Jordaanias rahvuvahelise seltskonnaga filmitud Under The Shadow.

Djinnilugu (mitte sellise djinni keda hõõrudes soovid täituvad) Iraani-Iraagi sõja ajal Teheranis meeleheitlikult tervet mõistust säilitada püüdvast naisest, kelle mees saadeti rindele haavatuid tohterdama ja tütar nõuab oma kaotsiläinud nuku ülesotsimist. Toeks vaid Jane Fonda aeroobikavideo. Kõige paremini näitab filmi kvaliteeti see, et paari koha peal lehvis kaamera eest läbi voodilina ja see ei ajanud naerma. Kõhe algusest lõpuni. Tipphetkeks stseen trepil, kus oli vaja valida, kas jääda selle tütrega, kes trepist alla sammus või minna selle tütre juurde, kes korteris appi karjus. Filmi lõppedes rahvas plaksutas ja lavastaja/stenarist Babak tunnistas peale pinnimist, et talle selline reaktsioon meeldis.

Puuduvad andmed selle kohta, kui palju Quentin Tarantinot pinnima pidi, et ta Green Roomi kohta "the most sensational out-of-the-blue film I've seen" ütleks. Viimatine film mille kohta kuulsin Quentinit arvamust avaldamast oli Big Bad Wolves, nii et võib järeldada, et päris tühja koha pealt ta selliseid kiitusi vast ei jaga. Igatahes, terasmunadega punkbänd alustab oma esinemist paksu metsa vahel, tanksaabaste ja lühikeseks pöetud juustega meeste peopaigas lauluga Nazi Punks Fuck Off ja täiesti imelisel kombel ei ole see saabuva verevalamise ajendiks. Praegu tagasi mõeldes, on filmis tegelikult mitmeid päris räigeid vägivallastseene, vaatamise ajal olin vist veel liigselt eelmise filmi varju all ja siis tundus Green Room kuidagi pehmo. Ses mõttes, et väiksed valesti olevad detailid ei lasknud korrakski unustada, et tegemist on väljamõeldud filmiga. Näiteks see praktiliselt juppideks hakitud käsi, ilma toestava lahaseta ma ei suutnud leppida sellega, et see tegelane edasi funktsioneerib.

Kes soovib võib aga nüüd väikse pausi võtta ja mõtiskleda teemal, kuidas funktsioneerib Aaaaaaaaah! maailm. Milline näeb välja näiteks pesumasina parandamisjuhend? Luc Besson on kunagi teinud filmi (La Dernier Combat) mille tegevus toimub postapokalüptilises maailmas kus ei olevat üldse dialoogi. Steve Oram on kampa võtnud mõned veidi tuntumad (seriaalidest Green Wing, Mighty Boosh) ja vähemtuntumad näod ja lubab neil vähemalt erinevate röhitsuste vahendusel oma seisukohti üksteisele ja vaatajaile selgeks teha. Ja kui häälitsustest väheks jääb siis on alati võimalus söögiga pilduda (päris sitaga loopimiseks ei lähe) ja uriiniga oma piire märgistada. Nii et võimalus on vaadata täiesti omal soovil kas lihtsa jaburdamisena või peene satiirina.

Kellele eelnevast ajugümanstikast väheks jäi võivad nüüd proovida Lady Terminatorit peene satiiri võtmest analüüsida. Ma annan juba ette alla ja tunnistan ausalt, et midagi nii hoogsalt jaburat on suurelt ekraanilt koos hulga teiste vaatajatega, kes seda jaburust täielikult nautida suudavad üks neist põhjustest miks aastast aastasse HÕFFil käia. Neiu sukeldub, satub suurele voodile käsist jalust seotuna, õrnalt fallilist sümbolit meenutav South Sea Queeni vaim läheb tema sisse ja neiu muundub nii haavamatuks, et kuulid ei suuda ta nahka isegi mitte kriimustada. John Connoril vedas et seda Terminaatorit teda tapma ei saadetud. Mulletid, plahvatused ja one-linerid. Ja mõned stseenid, mis võibolla et dramaturgiliselt ei ole väga põhjendatud ja võivad tähelepanelikumale vaatajale meenutda stseene Arnoldi Terminaatorist. I'm not a lady, I'm an athropologist!

Kohustuslik kino: Lift tapalavale

Täna on selline väikeste reklaampostituste õhtu. Homme linastub koos sissejuhatusega Tiina Põllu poolt Elektriteatris järjekordne film Kohustusliku kino sarjast.
Mulle väga meeldib selle sarja idee ja kuna ma seda filmi näinud ei ole ja suurt muud temast ei teagi, et on peetud piisavalt oluliseks sellisse programmi lisada, siis kavatsen ma 14.04.2016 kell 19.00 aadressil Lai 37, Tartu kohal olla. Tulge ka.

HÕFFi ajakava...

...on üleval, lühifilmide programm välja kuulutatud ja natu rohkem kui kahe nädala pärast on vaja Haapsalus kohal olla.
Pikema mäluga lugeja ootab ehk siinkohal nüüd ajakava millisest saalist mind mis kella ajal otsida tasub. Lähtudes sellest, et igal aastal on elu omad korrektiivid teinud ja kõige parem on film, millest sa mitte midagi oodata ei oska, aga mis osutub vägagi nauditavaks, siis kavatsen end sel aastal rohkelt üllatada lasta.
Jah, ma olen kava läbi sirvinud, treilereid vaadanud ja mingi plaani paika pannud. Aaaaaaaah! tahaks näha, sest seal on Ekskursantide mees, Baskinit kiitis Ralf, mitut filmi lähen vaatama, kuna samal ajal teises saalis linastuvat olen juba vaadata jõudnud. Lühifilme pole ka paaril aastal vaatama jõudnud, see aasta ju võiks. Mõned treilerid siia veel vihjeteks.

Küllakutse / The Invitation (2015)

Ärge nüüd valesti aru saage, Küllakutse ei ole mingi naljafilm. Lihtsalt filmis käsitletav teema lõi selle videoga seose. Kuidas on äärmiselt inetu olla ebaviisakas, sest keegi võib solvuda. Ja ebaviisakas on mu meelest tänapäeval järjest lihtsam olla, sest pidevalt keegi kuskil täiesti ootamatu asja peale solvub. Ja neil kuradi solvujail on järjest suurem võim. Olgu, ma olen nõus möönma, et baaris vertikaalselt puuduliku inimese pea peale õllekannu toetamine on ebaviisakas (kui selleks pole eelnevalt luba küsitud). Aga nii kui keegi kuskil kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis veidigi alternatiivsemat või ka lihtsalt halvasti sõnastatud  seisukohta julgeb avaldada on professionaalsed solvujad kohal. Mis halvemal juhul tähendab, et sa oled omadega puhta perses.

Nii et viisakas olemine on järjest tähtsam, mis viib aga selleni, et kellegi teise tunded saavad olulisemaks sinu enda omadest. Sa oled mees, kellel on tüdruksõber. Sinu vana tüdruksõber elab koos oma uue mehega majas, kus varem elasite koos teie. Sinu viimane mälestus selle majaga seoses on sõnulseletamatult traumeeriv. Kaks aastat vaikust ja saad küllakutse. Sa võtad selle vastu?!?! Isegi kui see film ei oleks HÕFFi kavas, siis ma ei näe varianti, kuidas see üritus saaks olla ühegi osapoole jaoks nauditav. Kuna film on HÕFFi põhiprogrammis, siis (ma ei riku sellega vast kellegi üllatust) inimesed saavad surma.

Ning uskuge või mitte, see surmasaamise osa oli filmist kõige igavam. Enne ja pärast oli palju põnevam, see teadmine ja ootus, et kohe kohe läheb kõik kapitaalselt valesti. Mitmelgi puhul suudeti seejuures vältida lihtsama ja klišeelikuma tee valikut ja keriti pinget edasi. Vaatamine, kuidas filmitegelased pannakse järjest situatsioonidesse, kus nad sugugi ei oska võõrustajaid solvamata käituda, tekitas ka ekraani ees ebamugavustunnet.

Täpselt paras film kellelegi, kes Ballaad Haigest Kassist treileri peale mõtles, et tea kas vähe leebemaid filme ka näitamisele tuleb. Tõesti, kidadega dildot siin ei näe, koduse filmiõhtu korraldamisel aga Küllakutse kavva võtmine omal riisikol.

filmi lavastaja on muide Karyn Kusama, kes teeb filme täiesti omas rütmis ja kes on vastutav ka Matrixite järellainetuses sündinud Aeon Fluxi täispika filmi eest

Häbitu promo Reaktorile ja selle uuele rubriigile.

Võibolla kõik mu lugejad ei teagi veel, aga Eestis ilmub üks tore tasuta veebiajakiri. Reaktor.
Käesolevaga juhin tähelepanu, et kui olete suutnud senini viiekümne kolmest numbrist mööda vaadata, siis nüüd on üks minupoolne lisamotivaator, miks vastilmunud viiekümne neljas ja tulevased viiekümne viies ja ... ette võtta. Täiesti iseenda äranägemist mööda, subjektiivsest arvamusest lähtudes soovin seal inimestele õnne. Sellistele inimestele, kellest rääkides kasutatakse väljendeid ikoon, kultus, legendaarne. Ajakirja sihtrühmast tulenevalt ulmežanriga (st. siis ka loomulikult õudusfilmidega) seotud isikud.
Esimene õnnitletav Kurt Russell, palume kõiki lahkesti lugema.

Tšehhi võlur

Terry Gilliam on Karel Zemani kohta öelnud "He did what I'm still trying to do, which is to try and combine live action with animation..." Mõelge korraks selle peale. Mees, kes on teinud Monty Pythoni animatsioonid, ütleb et Zeman on juba ammu teinud seda, mida Gilliam on oma loomingus püüdnud saavutada. Kuna aga blogis ruumi on, siis teeskleme et Gilliam on lihtsalt üks suvaline taat ja eelnev ei ole juba piisav soovitus, miks Zemani retrospektiivile pilk peale tasub visata
Ehk siis - HÕFF on otsustanud sel aastal elutööpreemia anda "Tšehhi Méliès'le". No mida veel, Gilliam kiidab, siis võrreldakse Méliès'ga, järgmiseks tuleb Tim Burton ja ütleb et ...documentary on Karel Zeman that showed his creative process and that was extremely inspirational to me.

Päris nii hiilgav seis tegelikult pole, kui siiani mulje võib olla jäänud. Kolmest Haapsalus näitamisele tulevast filmist ühega on mul seotud väga valus mälestus. Zeman kuulsaim töö Vynález zkázy (1958) linastus arvatavasti ühel pühapäevahommikul kesktelevisioonis ja jättis oluliselt nooremale mulle sellise mulje, et esmaspäeval olin pärast tundide lõppu krapsti raamatukogus ja ajasin sealse personali hulluks jutuga, kuidas on üks suurepärane film ja kuidas te seda siis ei tea ja andke mulle kohe see Verne raamat, mille põhjal film tehti. Ja nüüd mälu värskendades tuli mulle nii selgelt meelde, kuidas ma toona siiralt ei mõistnud, et raamatukogutädid pole seda filmi näinud ja ei ole neil mulle ka seda raamatut kuskilt võtta.

Ukradená vzducholod (1967) mälestusi küll ei äratanud, aga filmi mängulisus ja fantaasiaküllus passis mulle praegusel ajahetkel rohkemgi kui Back-Capi Verne truum visuaal. Eriti need vidinad ja sõiduvahendid, mida kuri spioon oma töös kasutas. Pealtkuulamisaparaat ja käerauad ja hobukaarik ja õhulaev. Kui sa suudad neid leiutisi ilma laialt naeratamata vaadata, siis sa oled vana.
Kindlasti mitte kõige õudsamad filmid, mida sel aastal Haapsalus näha saab, aga fantaasia poole pealt pole tšehh kokku hoidnud. Ärge ainult pärast kohalikke raamatukoguhoidjaid kiusama minge.

Méliès võrdlus on tegelikult muidugi laiemalt mõeldud, aga mõned üksikud stseenid lõid ka otsesemat seost.Veealuse tunde loomiseks filmitakse läbi akvaariumi...

siin näide taaskasutamisest, sarnane laev, sarnaste torudega mõlemas mainitud filmis

no ja loomulikult ka väike mustkunstitrikk

Kullake / Darling (2015)

Alustaks seekord ennustusega. Paremat näitlejatööd kui Lauren Ashley Carter Kullakesena seekordsel HÕFF-il linastuvatest filmidest ei leia. Neiu tundubki oma kutsumuse just õudusfilmižanris leidnud olevat (The Woman (2011) ilmselt kõige tuntum saavutus) ja žanr on sellest kindlasti võitnud.
Kullakeses kehastab ta noort tütarlast, kelle jõukamat sorti daam palkab oma majapidamisel silma peal hoidma. Omapäi jäetuna leiab Kullake sahtlist tagurpidi ristiga kaelakee ja algab muundumine Peast Päris Sassis Kullakeseks.

Lavastaja ise viitab esimese hooga Repulsionile (1965) kui inspiratsiooniallkale. Minul lõi esimese seose Billy "näitan kohe alguses ära kuidas film lõppeb" Wilderiga [Sunset Blvd (1950) ja Double Indemnity (1944)]. Väga kõlavad võrdlused igatepidi. Ja ega halvemaks ei lähe. Lavastaja ja arvustaja viitavad veel Shiningule (1980). Lauren Ashley Carteri suurtesse silmadesse vaadates ei saa mööda võrdlusest Norman Batesiga, lukustatud tuba viitaks natuke nagu Sinihabemele, satanismi teema paneb Rosemary peale mõtlema.

Hea küll, sellise filmi tegemine, mis meenutab ühte, teist ja kolmandat ei tohikski ju väga raske olla. Vaatad pundi vanu filme ära ja väntadki midagi sarnast valmis. Darlingu võlusõna on siinkohal stiilsus. Ja Lauren Ashley Carter. Lugu ise on küll klassikalisele õudusfilmile kohaselt kleenuke, aga üles võetud silmale nauditavalt. Boonusena on lavastaja ise väga täpselt ära tabanud, et kunstlikult pole mõtet filmi pikkusesse venitada ja saadab õigel ajal politseinikud ukse taha kobistama.

Toonilt hoopis teine tera kui Cat Sick Blues, linastub ka muidugi põhiprogrammis. Ning ühe väga varajase ja meelevaldse üldistuse saab praeguse kahe nähtud filmi pealt veel teha - olen juba praeguseks näinud rohkem naljavabu filme, kui mõnel varasemal, veidi Haapsalu Õudussugemetega Komöödiafilmide Festivali tunnet tekitanud aastal. Olen rahul.

Ballaad Haigest Kassist / Cat Sick Blues (2015)

Ühisrahastus on moes. Iron Sky oli vististi üks esimestest edulugudest, kes sedaviisi oma valmimiseks raha kokku sai. Ka nii tuntud nimi kui Timur Bekmambetov läks Hardcore'ga Kickstarteri teed. Meie oma kohaliku Hooandja vahendusel sai Roukli valmimisele õla alla panna. Ilmselt on küsimus vabaduses. Lõpuks on küll viisakas valmis produktiga lagedale tulla, aga selle valmimise ajal vähemalt keegi ei piiksu õla taga, et kuule nüüd, minu raha eest tahad sellist stseeni filmida, ei ei ei.

Cat Sick Blues on nende Kickstarteri kampaanialehe järgi lavastaja Dave Jacksoni, stsenaristi Andrew Gallacheri ja peaosalise Matthew C. Vaughani armulaps. Soojenduseks tehti mõne aasta eest lühivorm, mille vaatamisvõimaluste kohta mul info puudub. Heade inimeste abiga saadi aga valmis ka täispikk versioon, mida on kõigil huvilistel võimalik HÕFFil kaeda. Pööran aga igaks juhuks tähelepanu sellele, et film linastub friigifilmide alamkategoorias. Absoluutselt põhjendatult, tegemist ei ole Wyrmwoodi laadis huumorit ja goret segava koguperefilmiga.

Mehe kass sureb. Mees keerab peast sutsu sassi ja tellib tuttavalt meistrimehelt kassiküünised ja -peenise. Tõmbab kiisumaski pähe ning läheb plastmannerguga linna pealt veredoonoreid otsima.

Mõõdukal sammul, mitte ülemäära kiirustades ega rapsides, märkimisväärselt hea helitaustaga*. Selle aeglasemat sorti tempo tasakaalustamiseks on aga filmi üldine visuaal selline, et sa tahad näha mida tegevuse arenedes veel välja mõeldakse. Tegijad on nimelt väga konkreetselt välja öelnud, et CGI on saatanast, nemad tahavad kõik oma efektid käsitsi teha. Äärmiselt kena neist. Kipskujuga pead katki pekstes reaalselt lenduvaid osiseid ei asenda miski. Ja kirstust välja ronivat veidi ülekaalus kõutsi ei kujuta ka arvuti poolt genereerituna ette.
Kui mehed ise viitavad inspiratsiooniallikatena Maniac'le ja Bad Boy Bubby'le, siis ma jäin küll suhteliselt hätta. Mõned üksikud elemendid lõid ilmselgeid seoseid - Of Mice and Men, Se7en, Red Dragon ja Fight Club, aga ei ole sellist filmi mille kohta ma oskaks öelda, et näedsa, Cat Sick Blues on umbes selline. 
Tervikuna julgen sekundeerida lubadusele - võib paljudele kujuneda üheks lahedamaks avastuseks tänavusel HÕFFil. Väga kuradi veider film Austraaliast.

*helitausta tähtsust ei ole õudusfilmi puhul võimalik alahinnata. Heli loob meeleolu.

Klassikokkutulek (2016)

Mingi jama, juba kaks päeva pole kuskilt silma jäänud uudist, mitu inimest nädalavahetusel Umbsaare rahvamajas Klassikokkutulekut vaatamas käis. Täielik infosulg. Püüan siis omaltpoolt veidi laiema avalikkuse teadmistejanu rahuldada. Reedel Elektriteatris istuti ka vahekäigus patjadel. Puuduvad täpsed andmed, kui paljud külastajad olid kohal Laenatud Naese pärast ja ei saanud lihtsalt oma kohalt minema kui labasuste tulevärk algas. Spermakliinikus pritsib Malmstenile tinti näkku. Hoo-ho-ho. Inimestega, kes selliste naljade peale naeravad Euroopa viie rikkama riigi hulka ei jõua. Ükski pagulane ei tahagi selliste madalalaubaliste neandertaalide keskel elada. Kadri Voorandi laulmise peale vahetasite kah raudselt kanalit. Ma nii ootan, kunas tuleb esimene poliitik, kes teatab, et tal on piinlik.

Kuna arvestuslikult peaks olema umbes kolm inimest*, kes veel ei ole filmi näinud, siis ei hakkaks sisukokkuvõtte peale blogiruumi kulutama. Keskendun hoopis reaktsioonidele. Põhilised märksõnad: hea
tempokas film (mis on Eesti filmi kohta pigem erandlik kompliment), korralikud näitlejatööd (mis on tavapärane ja teenitud kompliment) ning labasus.

Mina ennast selle filmi sihtgrupina ei identifitseeri. Aga hindan tegijate otsust teha komöödiat.
"Klassikokkutulek” ongi mõeldud olema labane ja nüri tagumikunäitamise huumor.
...minu meelest pole see kuidagi viisakam ega vaimukam keskmisest Adam Sandleri jandist.

Ma vaidleks vastu. Pohmakas üks kuni mitu on labased, linnumaja peal trukkivad loomad on ekstra labased, juba Joomahullu Päevaraamatu treiler üksi on sellisel tasemel labane, et ma pole filmi ennast vaadata julenud. Film, milles pole kübetki püüdu olla veidigi loominguline on labane. Film, mis uhkustab sellega, et seal 537 korda kasutatakse sõna fuck on labane, kui seal kasutataks 537 korda sõna fuck sünonüümi, oleks ta loominguline. Siit jookseb minu jaoks vahe sisse. Kui riietusruumi stseenis kasutatakse dialoogis sõna "tikripõõsas", siis mu meelest näitab see ära, et mingi mõttetegevus on toimunud.
Isikliku arvamuse kohaselt on kohvikus tüdrukule kommipakkumise stseen kõige eredam näide sellest, mis eristab Klassikokkutulekut keskmisest Adam Sandleri jandist. Lahknevus toimub teadvustamise hetkel. Kui meie kolmik saab aru, et miskit on paigast ära nad taanduvad. Keskmises Hollywoodi komöödias kütetakse aga täiega edasi. Sandleri põuest oleks terve tuutu klaaskompvekke põrandale laiali kolksunud, Rob Schneideri püksid oleks hirmsa kratsimise peale rebenenud ja Kevin James oleks jätnud häbisse ka Mr. Creosote enda.

Klassikokkutulek on meie vähim ühiskordne. Ma ei näe põhjust häbist silmi maha lüüa. Ainult Kadri Voorandi laulu ei tahaks ka päevad läbi kuulata.

*Sepp Eduard Kikeperast, kes endale soome kelgu jalasega reide lõikas ja nüüd kodusel režiimil viibib ning  abielupaar Mihkel ja Agatha samuti Kikeperast, kelle truult teeninud soome kelgu jalased kohalik sepp vihahoos sõlme keeras.

Ja nüüd, midagi hoopis ootamatut

Ta karjatas, sest kui Roland temasse sisenes, kui Roland esile astus, tunnetas ta korraks kedagi teist, justkui oleks miski ta peas nähtamatu ukse pärani paisanud.

Ja ta karjatas, sest sissetungija oli oma vägistavalt olemuselt lubjakas.

Ta ei saanud seda kuidagi näha, kuid ta tunnetas selgelt võõra valgenahalisust.

(Kolm saatusekaarti, Stephen King)

Kuni pole tõendatud vastupidist, kavatsen ma olla positiivne ja arvamusel, et on mingi põhjus, miks Clint Eastwoodist ja/või Lee Van Cleefist inspireeritud tegelaskuju valiti kehastama Idris Elba. Ja see põhjus pole ainult see, et kohe algusest peale oleks tagatud rassiline mitmekesisus.
Usun, et kes iganes praegu seda projekti veab, siis on tal plaan ikkagi lõppu välja jõuda, mis tähendab et aega ja vaeva ja raha on kavas kulutada kõvasti. Järelikult on tegijatel lootus, et loodav ka inimestele korda läheb ja kogu vaev tasutud saab. Nii et kui teha algmaterjalis nii põhimõtteline muudatus, mida ma siiralt loodan, ei kavatseta tasakaalustada Odetta rolli Melissa McCarthyt valides, siis parem olgu see põhjendatud.

Olgu, misiganes raamatuadaptsiooniga on alati mingi hulk nohkareid, kes ajavad näpuga kirjutatus järge ja iga erinevuse peale blogipostitust kirjutama tõttavad. Tahaks loota, et ma ise suudan selle järje ajamisega mingit mõistliku piiri hoida. Sest lõppeks on enamasti tegemist ju sinu isikliku probleemiga, et sul on tegelane omas peas välja mõeldud ja filmis on ta mingi kandi pealt teistsugune. Näituseks lükkasin ma päris pikalt edasi nii Fahrenheit 451 (1966) kui ka 1984 (1984) vaatamist. Head filmid mõlemad, eriliselt märkimisväärne John Hurt. Aga ma lihtsalt ei tahtnud riskida sellega, et film teeks midagi nii valesti, et see kuidagi ka raamatu lugemisest saadud kogemust mõjutaks. Sest kuulad sa muusikat või loed raamatut, mingi visuaalne pilt sul ikka peas tekib ja kui nüüd visuaal otse silmade kaudu pähe tambitakse, siis paratamatult nad segunevad.

Palju kehvem on aga lugu siis, kui algmaterjal ongi juba silmaga nähtav. Algupärandiga tuttava vaataja hakkab kohe undama kui originaalist positiivsena meeles olnu uusversioonis kehvemini järgi tehakse. Alex Murphy auto plahvatab? Tõsiselt? Mis järgmiseks, toksiliste jäätmete sisse kah kedagi ei kasteta?

Veidi teine teema on filmidega, mis põhinevad sarjal. Need üldiselt kasutavad sama sissetöötatud valemit, mis on edu toonud ja mingeid drastilisi muutusi endale ei luba. Inbetweeners Movie (2011) on näide filmist, mis jätkab umbes sealt kus sari lõpetas. Guest House Paradiso (1999) on sellise filmi näide, kus sarjast tuttavaks saanud tegelased on asetatud uude olukorda. Igaljuhul on olulised aga tegelased. Nemad on tõmbenumbriks. Vanad head tuttavad.

Firefly üks ja kahjuks ainuke hooaeg on täiesti suurepärane, üks esimesi sarju mille kohta mäletan, et seda binge-vaadatud sai. Ja üks väga oluline osa tema võlust on meeskond, kes teab et kosmoses ei kuule keegi su karjeid, peale nende inimeste kellega sa laevapinda jagad. Serenity (2005) on jätkufilmi tüüpi. Joss Whedonil oli ilmselgelt sarja tegema asudes plaan, kuhu ta oma looga välja tahtis jõuda ja filmi oli tal endal vaja sama palju kui fännidel. Nii et ma usun, et ta ise jäi rahule ja minu arusaamise kohaselt ka enamik fänne. Mina välja arvatud. Ma ei suutnud keskenduda ja seetõttu suurt ei mäleta, mis see sisu filmis oli, aga tegelased käitusid valesti (loe: teistmoodi kui sarjas). Sellest poleks midagi, kui olekski pärast sarja lõppu paar aastat sütel elanud ja filmi oodanud või poleks üldse sarja näinud, aga ma lõpetasin üks õhtu sarjaga ja vaatasin kohe filmi otsa ja nüüd jonnin siin, et kapten Mal oli filmis liiga karm.

Selline mõtisklus teemal "muudame algmaterjali, sest meil on hiilgav plaan, kuidas võita kuhjaga uusi fänne." Kes mõtleb aga vanade fännide peale?