Temake / Her (2013)

Kõike, mis netis kirjas on, ei saa uskuda. Päriselt ka. Targad mehed räägivad üksteise võidu sellest, et info üleküllus on niivõrd suur, et või sees on kodanik, kes oskab sellest mürast kasulikke infokilde välja korjata. Nii et pange nüüd tähele. Järgnev võib küll kõlada jaburalt, aga film sellest, kuidas mees armub opsüsteemi ja selle opsüsteemi häält tegevat Scarlett Johanssoni kordagi ekraanil ei näidata, on parim mida üle pika aja näinud olen. Ilma naljata. Kui ma tahaks teid meelitada mingit kõntsa vaatama, siis ma ju midagi nii lolli välja ei mõtleks. Räägiks hoopis, et film on alla 18 keelatud ja see prantsuse kino, kus 11 aastat jutti Emmanuellet näidati, broneeris järgmiseks tosinaks aastaks selle filmi jaoks ühe saali ära.

Täpne ja terav. Vähemalt üks edumeelne söögikoht pakub hinnaalandust neile klientidele, kes eine ajaks telefoni taskusse jätavad. Siri ei ole veel huumori tegemises nii osav kui filmis Samantha. Armastuskirju peab (vist) hetkel veel ise mingist andmebaasist otsima. Siit ei ole pikk samm Her'i maailma jäänud.
Samantha on (algselt) nagu vesivoodi, mugandub täpselt oma omaniku soovide järgi. Imelihtne on olla suhtes kellegagi, kelle jaoks kõik su naljad on hüsteerilised, isegi see, et su töökoht koopiapaberi tarnijat vahetas hirmus huvitav tundub ja kel kunagi pea ei valuta. Palju lihtsam, kui selle päris naisega, kes esimesel kohtingul üritab teada saada, kas sul ka mingeid muid plaane on, kui lihtsalt selleks üheks õhtuks nokule nosimist saada.
Aga ärge minu kerglasest killuviskamisest arvake, et tegemist on mingi komöödiaga. Leidub ka õuduselemente. Vestlus peaosalise ja tema ammuse tütarlaps sõbra vahel näiteks. Isiklikud naudingud on tähtsamad kõigest. Sest nii on lihtsam ja mugavam. Aga hirmsaks läheb siis, kui see ohustab liigi kestmist. Kui ongi normaalne, et kõigil on taskus oma isiklik opsüsteem. Esimeses maailmas on elu ikka liiga mugavaks ära läinud. Toitu on nii palju, et saab valida mida süüa ja mida mitte. Ma söön näiteks ainult vasakujalgsete kanade paaritutel kuupäevadel munetud mune ja s-tähega algavates taludes mäe lõunapoolsel küljel kasvatatud hapuoblikaid. Ja kui mul janu on, siis lähen seisan vihma käes. Täpselt nagu paleosoikumi aegsed inimesed.

Ja natuke räägin nüüd ette ka (kiire kõrvalepõige - ma muidugi mingit raha enda kirjutiste eest ei saa, nii et võibolla pole lihtsalt normidega kursis, aga no kurat, need Postimehe filmijutud, keset artiklit selline lause Film päädib sellega, et töösturist pereisa annab oma tehased töölistele ja jookseb alasti, kõigist ühiskondlikest sidemetest vabanenuna, karjudes mööda kõrbe - kõrgem tase). Ma vihjan lihtsalt vaikselt, et Spike keerab lõpus oma filmi sellele rajale, et lõppeks oled oluline ikkagi sa ise. Kui sa partneri vajadusi rahuldada ei suuda/oska siis ei ole head nahka oodata.