Mandariinid (2013)

Abhaasia sõda. Eesti küla. Ivo ja Margus. Ivol on mõjuvad põhjused miks mitte sõjajalust Eestisse pageda ja Margusel veel mõjuvamad. Mandariinisaak läheks ju muidu hukka. Korraga on sõda aga kohal, lõhub Marguse aia ära ja jätab maha mõlema vaenupoole haavatud esindaja, keda Ivo tagasi elule hakkab turgutama.
Lugu väga originaalne ei ole, on sarnasel teemal on rääkinud nii venelane Rogozhkin (Kukushka 2002) kui ka bosnialane Tanovic (No Man's Land 2001). Aga grusiinil Urushadzel pole häbeneda midagi. Film on selles suhtes väga hästi õnnestunud, et inimtüübid, kes eestlasteks valitud, lausa rõhutavad seda õudust, mis sõjas valitseb. Lembit Ulfsak, kes Ivot mängib, on erakordne. Täpne ja meisterlik ja mängib oma osa väga veenvalt välja. Umbes selline mulje tekib nagu Lembit olekski terve elu Abhaasias mandariinikaste kokku klopsinud. Aga pole ju! Mees on hoopis näitleja.

Tegelikult täitsa tõsiselt, näitlejatööd on väga head. Minu jaoks on mägede pojad muidugi kõik mägede pojad, aga kiidetakse nii abhaaside poolel sõdivat tšetšeeni kui ka grusiini, no ja Ulfsaki ja Nüganeni näitlejameisterlikkuses ei kahtle ju keegi filmi nägematagi.
Mis toobki mind selleni, et kas on tõesti nii raske ühel eestlasel võtta kätte ja kirjutada stsenaarium, mis laseb näitlejatel särada (sest no selle üle, et meil häid näitlejaid vajaka oleks väga virinat kuulda ei ole) ja samas räägib ka loo mis läheks vaatajale korda ja peaks vett. Loomulikult saab teha kunsti enda jaoks, aga siis ei maksa imestada, kui keskmine netikommentaator sõna kunst(nik) kuuldes revolvri pihku soovib haarata.

Kui filmi alguses on püss seinal, siis sealt peab pauk tulema ja et see siis oleks ka pauk mitte vaikne sutsakas. Et kui filmi alguses on kasvõi mingi rekvisiit kaadris, siis uskumatult tore on kui see ka filmi lõpus oluliseks osutub. Näituseks see kassett mida grusiin paikas ja mida tšetšeen automakis kuulas. No ja olulisema teemana Ivo tahtmatus Eestisse sõita. Kui see oleks põhjendamata jäetud, siis oleks kogu film kraanist alla lastud.

Ehk siis lavastaja-stsenarist on grusiin järelikult gruusia film. Eestlasest näitlejad ja rahasüst ja montaaž ja võibolla mingit nipet-näpet veel ei tee seda minu meelest eesti filmiks. Aga loodetavasti see film inspireerib, et head filmi ei pea kuldse kaameraga rahapakkidest tehtud lõkke valgusel filmima. Kertuga sügisballi aegu seenele võib sellise jutuga minna.