Elavad Pildid (2013)

Parunil on väike tütar, kes kasvab lõpuks Ita Everiks. Paruni majapidajannal on poeg, kellest saab Aarne Üksküla. Kogu see kasvamine toimub ühes ja samas majas ja enne kui nad saavad vanaks jõuavad nad olla nii Sandra Üksküla ja Priit Võigemast kui ka Anu Lamp ja Tõnu Oja. Maja on maja. Kõrvaltegelasi ei jõua ilmselt Hardi Volmer isegi üles lugeda. Selle peaaegu saja aasta jooksul jõuab neid erinevast soost ja rahvusest mitme kokkuhoidlikuma filmi jagu ekraanilt läbi käia. Vürst Volkonskist Oja Petsini. Ning selleks et lugeda üles viited kõigile neile teistele eesti filmidele, mis siit läbi käisid oleks ilmselt vaja Jaan Ruusi. Tuliveest Nimedeni Marmortahvlil. Korra mõtlesin vaatamise ajal, et peaks tüki paberit tooma ja märkmeid tegema, aga diivan ei lasknud lahti.

Stiilne tükk. Volmer on ju paberitega rätsep, nii et kostüümide kallal ei ole norida midagi. Idee, näidata mingit ajahetke vastavas stiilis, samuti 5+. Eriti hästi õnnestus tummfilmide vaimu tabamine.
Kogenumad lugejad juba ootavad. Kohe tuleb Aga... Kohe hakkab tatipritsimine. Vot ei tule! Panen punkti ja lähen õue päikese kätte peesitama. 

Tahaks, aga ei saa. Mis ma saan parata, et ma olen Remains of the Day'd näinud ja lugenud. Mandariinid kannatasid võrdluse sarnast temaatikat lahkavat teostega silma pilgutamata ära. Elavad pildid puurivad nukralt kinganinasid. Ja ei ole siin näitlejatel süüd. Tõnu Oja ja Anu Lamp võiksid vabalt Anthoyt ja Emma asemel platsi võtta. Tõnu ja Anu olid aga kahjuks ainukesed kellel ka näidelda lasti, anti teksti ja loodi võimalused. Ülejäänud seltskond, kelle näitlejameisterlikkuses mul ka mingit põhjust kahelda ei ole, olid kahjuks võrreldavad gloobusega. Seiske siin ja vaadake kaamerasse ja nähke ajastutruud välja.