Roheline raamat ja Soosik ka / Green Book (2018) & The Favourite (2018)

"Roheline Raamat" võitis selle hääletuse ülekaalukalt. Tegelikult ei ole siin blogis nii ühepoolset hääletust varem olnudki. Teise kahe filmiga tehti kindel vahe sisse esimese paari päevaga ja mul tuli lihtsat leida see vaba õhtu, mil eelmise aasta parim film ära vaadata. Mõtlesin siis aga, et kui juba siis juba, vaatan ka selle kõvasti kiitust kogunud "Soosiku" ära.
Sellest vaatamisest on nüüd juba omajagu aega möödas. Ja kui ei oleks seda lubadust, et teie hääletate ja mina kirjutan, siis päris ausalt, jääks kirjutamata. Isegi nende kahe filmi peale kokku, on päris keeruline seis. Ei ole kumbki halb film, aga ei ole kumbki selline film mida vaadates tahaks diivani pealt püsti karata ja öelde, et: "krt, see on nüüd küll eelmise aasta parim film" või et: "krt, see on nüüd küll eelmise aasta parim naispeaosaline". Ja kui seda emotsiooni filmist  ei tule, siis mina ei ole rahul.

Jah, mul oli hea meel teada saada, et meil siin Eestis on ikka kõik superhästi. Vähemalt ei ole kuulnud küll, et keegi oleks lasknud trükkida raamatukese Tartu toidukohtadest, kuhu välistudeng võib suurema peksasaamishirmuta sisse astuda. Ma sellest järeldan, et ju siis ei ole vajadust. Ameeriklastel oli. Nii et sellise informatiivse ajaloodokumendina täitsa tore film. Võib muidugi olla, et mu häälestus oligi vale. Otsisin seda miskit, mis Spike "BlacKkKlansman lavastaja" Lee endast nii välja võis ajada, et auhinnatseremoonial saalist välja otsustas tormata. Ei leidnud. Nii demonstratiivse käitumise jaoks peaks filmis teravust ikka oluliselt rohkem olema. Roheline raamat oli pigem aga selline armas ja sõbralik patukahetsusreis, kus itaallane õpetas neegri kanakoibi sööma.
Aga, et ei oleks ainult vingumine, mulle väga meeldis see nimekiri, mis Hr. Lip Dr. Shirleyle ette vuristas vastusena klassikalisele "what do you mean, your people?" päringule - Chubby Checker, Little Richard ja Aretha Franklin ning kuidas hea doktor ainult suud muigutas ja tunnistas, et ta neist artistidest midagi ei tea.

Yorgos Lanthimose kohta lugedes on mulle silma jäänud väljend provokaator. "Lobster" on küll mingil põhjusel veel vaatamata (ilmselt tuleb hääletusse lisada), "Püha hirve tapmise" ja nüüd "Soosiku" põhjal võib aga öelda, et väga õige väljend. Veidi on aga tunne, et see provotseerimine on natuke nagu eesmärk omaette, veits nagu emotsioonitu pihkulöömine, stiilis et vaadake ja tundke nüüd midagi. "Pühas Hirves" see eemalolek viis lõpuks mõjuva kulminatsioonini, sophie'lik valik mõjub ju igaühele. "Soosikus" ei ole mul ühtegi halba sõna öelda ühegi kolme naispeaosalise rollisoorituse kohta, kas ma aga suutsin neile kaasa elada? Pigem mitte. Jah, mul võis neist kahju olla. Inimesena ma ju saan aru kui sitt võib olla, kui kogu aeg jalad valutavad ja need kuradi jänesed haisevad oma puurides ning meigitud mehed püüavad sind oma pilli järgi tantsima saada, aga sul ei ole ilmselt muud mõttes kui seitseteist surnud last. Kaasa elamiseks tahaks aga mingit pidet, seda konksu või iva või ideed, mis pärast filmi lõppu sinuga jääks. Midagi, mille sa saad just selle konkreetse filmiga ära siduda ja millest hiljem harutamata hakates filmi headus ka sulle endale meelde tuleks.

Olivia Colman on muuseas mänginud kahes suurepärases sarjas "Green Wing" ja "Peep Show". Soovitan vaadata. Ja hääletage ja tulge kõik HÕFFile.