Kassid / Cats (2019)

Pere väiksemad kinohuvilised ronivad vahepeal sülle ja nõuavad treilereid. Mina olen just maha istunud, et nüüd kohe hakkan lõpuks seda pikalt edasi lükatud filmipostitust kirjutama, aga võta näpust, hoopiski ühe kinoketi kodulehelt tuleb kõik olevad ja tulevad multikaõrritid ära vaadata. Või siis vastselt nähtud multika värvimislehti otsida ja printida ja hiljem värvitud pildile oma hinnang anda. Sellistest tingimustes eesti kümne loetuima blogi hulka ei jõua. Kümne loetuma filmiblogi hulka vast küll. Tegutsevaid või enamvähem tegutsevaid filmiblogisid vast kümme tükki kokku lugeda õnnestub. Rohkem küll mitte. Ja no eks ma muidugi olen laisk ka ja lasen end kergesti eksitada, nii et reaalselt ma laste multikalembust harvade blogipostituste vabanduseks ei too.

Peamine on siiski see, et juba filmi vaatamise ajal peab tekkima see tunne, et oh sellest filmist ma tahan selle nurga alt kirjutada. Sest mulle ei meeldi need laisad filmipostitused, no sellised, kus kirjutajal on ees "How to be a film critic for dummies". Ehk et kui tõesti tahaks ja viitsiks, siis oleks küllalt lihtne treida postitusi stiilis, kus ma palju- ja pikasõnaliselt kirjutan lahti filmi süžee. Kreisiraadi Alaska 4Ever stiilis. Tuleb tunnistada, et ma isegi mõned (kümned)korrad olen selliseid postitusi kirjutanud. Lihtsalt ühtegi paremat mõtet või nurka lähenemiseks ei ole pähe tulnud. Ja no ega see automaatselt muidugi halb ei ole, piisava tahtmisega on ka sisukirjelduses võimalik oma meelsus filmi kohta välja tuua, aga minu enda jaoks on see ikkagi selline laisk lähenemine. Võtad kõige ilmsema, nähtavama ja keskendud sellele.

Põhimõtteline vahe on aga siin selles, et mina kirjutan seda blogi eestkätt ikkagi enda kehva mälu toetuseks. Keegi kahjuks ei maksa mulle selle kirjutamise eest, nii et ma võingi olla täpselt nii laisk kui süda lustib. Aga. Tulles nüüd tagasi sissejuhatuse juurde. Ma ise vaevalt et oleks "Kasse" kinno vaatama läinud. Kaisa nägi aga pilti, nõudis treilerit vaadata ja otsustas, et tuleb minna. MS-6 reiting, nii et enamvähem kvalifitseerus. Ning nüüd oleks hästi laisk ja raha eest oma filmiülevaateid kirjutavate inimeste poolt laialt kasutust leidnud nurk "Kasside" kallal ilkuda nende katmata kubemete ja inimnägude kassifiltrist läbi laskmise pärast. Mõned lumehelbekesed kasutavad ka väljendit "halvas unenäos" või "nightmare-inducing". Mul on tegelikult hea meel, kui kellegi kõige koledam unenägu on Judi Denchi ülahuulel kasvavad vurrud või Idris Elba katmata aga sootunnusteta kube. Ja natuke kurb, et Judi Denchi ülehuulel kasvavad vurru või Idris Elba katmata aga sootunnusteta kube kellegi ööund segab.

Mis mind aga nendele kahele detailile (vurrudele ja kubemetele) keskenduvate arvustuste juures eriliselt häirib on see, et need on ju treilerist näha. Või no kui sa ei viitsi niipalju eeltööd teha, et kulutada kaks minutit treileri vaatamise peale ja lähedki kinno õndsas teamatuses ja arvamises, et Hollywoodi imetaltsutajad on õpetanud päris kassid raudteerööbastel stepptantsu lööma ja hääletreenerid tublimad kiisud "Memoryt" kräunuma saanud, siis kino sissekäikude ees on ju suured filmipostrid. Need vurrud ja kubemed on sealt näha. No et selleks, et kirjutada sellest, kuidas sind häiris, et Judi Denchil ülahuulel kasvavad vurrud (vanadel naistel kipuvadki vuntsikesed kasvama, isegi ilma CGI abita, mis paneb mõtlema, et millised naiste karvakasvu puudutavad uudised veel mõnd algajat filmikriitikut häirida võivad) või et Idris Elba sootunnusteta kube oli katmata, ei olnud üldse vaja seda filmi vaadata. Kui see just ei ole sellest tohutust pettumusest tulenev kirjutis. Et kriitikul oli lootus, et filmi peale ikkagi üks kube on, millelt sootunnuseid näha või et mõne emase kassinimese rinnakarvadest midagi välgatab ja et see välgatus juhtub Taylor Swifti mitte Judi Denchi tegelaskujul. Sellise pettumuse pinnalt tulevast virinast ma saaks isegi aru. Aga siis kirjutagi ausalt ja avameelselt, et Taylor Swifti karvad olid liiga tihedad.

Ma olen Kasse kunagi muusikalina Vanemuise laval näinud. Mulle need laulud toona üldiselt meeldisid ja üldiselt meeldisid ka nüüd. Ian McKellani esitus näituseks eriti uhke. Nii et minge seda filmi vaatama sellelt lähtepunktilt, et tegemist on filmiga, kus lauldakse ja tantsitakse. Ja need tegelased, kes laulavad ja tantsivad on kassid. Ning et päris kasse on keeruline laulma ja tantsima saada, siis täidavad kasside rolle inimesed. Ehk et minge kinno realistlike (l)ootustega. See oli tänase kirjutise lähtepunkt.

Enne... / Before Sunrise (1995), Before Sunset (2004) ja Before Midnight (2013)

See on küll natuke üllatav. Miks ei huvita kedagi kuidas Jesse ja Céline uuesti kokku said? Nende juhusliku kohtumise ja armumise lugu sai tublisti hääli ja triloogia viimane, korralikult karile jooksnud suhte lugu samuti, aga selle juhusliku taaskohtumise ja üheksa aastat ootel olnud tunde taaspuhkemise lugu ei saanud ühtegi. Aga pole põhjust muretsemiseks. Erinevalt koalitsioonilepingutest ei pea ma kompromissidele minema ja võin kõigist kolmest filmist kirjutada. Sest ma vaatasin nad tegelikult ju kõik ära. Jah, see ei ole kohustuslik ja ilmselt on triloogia teist ja kolmandat võimalik vaadata ka nii, et eelmisi näinud ei ole, aga kindel soovitus on vaadata esiteks "Before Sunrise" (1995), sellele otsa "Before Sunset" (2004) ja lõpetuseks "Before Midnight" (2013).
Üks kino kirjutamata reegleid on "näita, ära räägi". Sellele on loomulikult võimalik tuua tohutus koguses vastuväiteid ja -näiteid (enamik õudusfilme ja nende koledad CGI kollid näiteks), aga üldiselt on see selline reegel, mida tohib väga teadlikult rikkuda. Vastasel juhul sünnib jõletis nagu "Destination Wedding" (2018).

Pealtnäha väga sarnased filmid, kaks inimest saavad kokku ja räägivad. Vahe on selles millest ja kuidas need vestlused toimuvad. Päikesetõusu eel kaks inimest kohtuvad ja liiguvad läbi öise Viini ja nende vestlus on orgaaniline ja elav ja õrritav ja üksteist proovilepanev. Nad räägivad selleks, et üksteist tundma õppida, mitte selleks et vaatajat lõbustada.
Filmi (ja terve triloogia) üks paremaid stseene leiab aset aga siis, kui kumbki ei räägi. Sõnadega vähemalt mitte. Plaadipoe kuulamisnurgas panevad Jesse ja Céline ühe vinüüli mängima ja kuulavad seda. Räägivad aga näoilmed ja silmad. Vilksamisi heidetud pilgud ja suul värelevad naeratused. Vaatajana sina juba tead, mida need kaks seal ekraanil veel ei ole julenud välja öelda või milles nad ise veel päris kindlad ei ole. Et side on olemas.

Ja kuigi see üks ühine öö saab otsa, mida nad kumbki magamise peale ei raatsinud raisata ja vaksalis sõlmitud kokkulepe ei toimi ja mõlemad elavad üheksa aastat oma elu eraldi, siis üheksa aastat hiljem enne päikeseloojangut uuesti Pariisis kohtudes on see side endiselt olemas. Oluline vahe on aga selles, et kui Viinis kohtudes oli ainuke kohustus millele mõelda see, et Céline peab hommikul rongi peale jõudma, siis nüüd üheksa aastat hiljem on muutujaid oluliselt rohkem. Céline on suhtes ja Jesse on abielus ja poja isa. Ehk et lisaks ajalisele piirangule hakkab mängima ka see teadmine, et võibolla on nende võimalus juba möödas, täiesti kindel on aga see, et rohkem võimalusi neile kahele ei tule. Jällegi on vaataja väikeses eelisseisus, sest suhteliselt kiiresti saab selgeks, see mida Jesse ja Céline tahavad. Mängu ilu ja valu saab tulema sellest, kas ja mida nad selle tahtmise saamiseks on valmis ohverdama. Ja kuidas otsuse tegemist järjest ja järjest edasi lükatakse, kuidas aega venitatakse. Kuidas tegelikult on otsus tehtud, aga hirm hoiab tagasi.

Sest üheksa aastat hiljem on argipäev kohal. Varasemad teod ei ole Pariisis tehtud otsusega olematuks muutunud ja enne keskööd peavad Jesse ja Céline jõudma selgusele, kas see ebatäiuslik elu on selline, mida nad teineteisega edasi tahavad jagada. Ma ei usu, et mingite asjade mõistmiseks on vaja need ise läbi elada, aga näiteks Sophie valik sai kohe hoopis teise dimesiooni juurde, kui mul endal lapsed sündisid. Filmis on Jessel ja Célinel kaks tütart ja Jessel poeg eelmisest abielust ja Céline kaalub töökohavahetust ja neil mõlemal on oma nägemus sellest, kuidas elu peaks edasi kulgema. Kindlasti ei kujutanud aga kumbki toona Viinis ega ilmselt ka Pariisis ette, et nende elud selliseks kujunevad. Ning just see vahe nende unistuste ja lootuste ja reaalse elu vahel on see, millega mõlemil on keeruline toime tulla. Kuidas sa lähed edasi, kui mälestus Viinist on tuhmunud?

Seisund: muundunud / Altered States (1980)

Pikema mäluga lugeja ehk mäletab, et enne seda hääletust, mis praegu veel käib, oli ka üks teine hääletus. Ja selle eelmise hääletuse võitis Altered States (1980). Ausõna. Mul oli kuskil hääletustulemustest kuvatõmmiski olemas, aga olen selle kuskile ära asetanud.
Üldiselt mul ei ole sellesse hääletusse filme valides väga mingeid tagamõtteid. Põhiliselt toimub see nii, et võtan oma vaatamisjärjekorras olevad filmid ette ja valin sealt mingil täiesti subjektiivsel põhjusel kolm välja. "Altered States" osutus valituks, sest mulle meeldib Ken Russell. Ja mulle meeldib, et ta ka hääletajatele meeldib. Mul on tegelikult lausa natuke kahju inimestest (kui neid muidugi leidub), kellele ei meeldi Ken Russell.

Igatahes, kui on vaja teha film raamatust, mis mingis osas on saanud inspiratsiooni John C.Lilly katsetustest, kus inimesele antakse natuke LSD või meskaliini ja pannakse ta siis kinnisesse tünni vette hulpima, siis on Ken Russell see mees, kellele mina helistaksin. Ilmsest on küll tegemist kunstilise liialdusega, aga selle konkreetse kinofilmi puhul olevat Ken olnud umbes 27. mees kellele helistati. Ja seda ka alles siis, kui esimene reaalselt filmimisega pihta hakanud lavastaja stsenaristiga tülli läks ja lahti lasti. Ken osutus aga kogunisti nii kõvaks meheks, et läks ka stsenaristiga tülli, aga filmimise juurest laskis jalga stsenarist Paddy Chayefsky, kes ootamatul kombel kippus omama päris palju sõnaõigust, mis ja kuidas täpselt võtteplatsil toimuma saab. Ühelt poolt muidugi teenitult, sest tal on kodus kuskil kindlas kohas kolm parima stsenaariumi kuldmehikest sõnadele kaalu lisamas, aga vähegi kindlameelsema lavastajaga tähendas see samas automaatselt kokkupõrkekurssi. Juttude järgi oli selle konkreetse filmi juures õlekõrreks isolatsioonipaagi värvilahendus, mille osas mehed kokkuleppele ei saanud.

Tähendab siis nii, "Altered States" on film teadlasest, kellele pakub huvi teada saada, mis juhtub siis, kui inimene panna pimedasse tünni vee sisse hulpima, aga enne veel tema teadvust natuke stimuleerida. Soojenduseks käib teadlane ühe Mehhiko hõimu juures inspiratsiooni hankimas ja saab seal tuttavaks Esimese Lille tinktuuriga. Giuseppe Perverdi Big Bandil on üks tore laul, millel väga kaasahaarav refrään - "Poisid sööge seeni, hallutsinogeeni."  Ma arvan, et kui Giuseppe teaks millise laksu selle Mehhiko taime juurikast saab, kupataks ta oma kuulajad kõik maad kaevama. Eriti efektne on näiteks Komodo draakoni alasti naiseks muundumine, mida rohkemat ühelt tripilt veel tahta. Kogu see hallukate nägemine on tegelikult aga ligemale viis minutit pikk ja on ilmselt kõige lihtsam näide sellest, miks Ken Russell on eriline. Mingisuguse soperdise suudaks vast minagi kokku pusida - õun kukub mahab, puruneb kildudeks ja laialilendavad killud muunduvad inimpeaga nahkhiirteks. Ja sinna vahele mõned kiired lõiked hakklihamasinast, mille ühest otsast lähevad redised sisse ja teisest tulevad tinasõdurid välja. Aga see olekski selline puhas möhh stseen. Visuaalselt võibolla natuke huvitav, aga sisu mitte kopika eestki. Ken Russelli stseenid on aga nii visuaalselt huvitavad ja samal ajal lubavad ka aimata, et nende kiirete lõigete taga on ikkagi mingi sügavam mõte peidus. Sellest mõttest ei pruugi küll aru saada, aga pigem on siis tunne, et tegemist ei ole lihtsalt trikitamise või šokeerimise eesmärgil ritta laotud kaadritega ja arusaamine jääb iseenda piiratuse taha. Võibolla ühe lonksukese taimejuure tinkuuri taha.

Ma olen kunagi Kosmoseodüsseia vaatamise ajal magama jäänud, selle ülivärvilise ussiaugu retke ajal. Vaatasin muidugi hiljem üle. Altered States jõuab filmi lõpuks ka minu jaoks analoogia loonud punkti välja, kus meie peateagelase teadvus on lõhustumas mingis ürgmateeria supis, aga leiab siis ikkagi selle pidepunkti, mille abil end füüsilisse maailma ankurdada. Ja see on jällegi stseen, mida on väga lihtne halvasti teha. (Halvasti siis selles mõttes, et vaatad ja mõtled, et siin ei ole ju mingit mõtet taga, lihtsalt mingi poosetamine. Mõelge näiteks Blairi Nõiafilm 2 peale, aga mitte väga pikalt, see oli päris halb film). Ken Russell saab aga sellegi keerulise ülesandega nii edukalt hakkama, et magama ma ei jäänud ja austus mehe visuaalselt efektse käekirja vastu sai ainult kinnitust juurde.

Nii palju siis sellest filmist praegu. Ma planeerin siin lähimas tulevikus, võibolla isegi et oktoobrikuu jooksul, ka hetkel aktuaalse Before triloogia hääletuse võitja väljakuulutamist ja ülevaate kirjutamist, nii et ärge kaugele minge.

HÕFF 2019 järelvaade

Tere, kallid HÕFFi sõbrad. Aprilli viimasest nädalavahetusest on juba natuke aega möödas ja järgmise aasta festivalini veel kübeke minna. Täpselt õige aeg rääkida sellest kuidas HÕFF 2019 möödus.
Kevad tuli sel aastal pisuke teisiti, kui välja arvata üksainuke film, siis nagu blogistki näha oli, siis võtsin sel aastal maru rahulikult. Jälgisin ja vajutasin "like" küll enamikele HÕFFiga seotud uudisnuppudele, aga eeltööd tegin minimaalselt. Ei mingit treilerite vaaatmist, ega vaatamiskava koostamist. Päris viimaselt hetkel tuli küll Helmutil mõte, et kes muu võiks Indoneesia kvaliteetmärulit "Rambu" sisse juhatada, kui mitte sellesinatse kvaliteetblogi autor ja siis pidin sinutorus oleva nuditud versiooniga end kurssi viima, et pahaaimamatult filmi vaatama saabunud inimeste vaatamisnaudingut mõned minutid edasi lükata, aga sellega festivaliettevalmistus ka piirdus.

Päris mõnus oli sedasi peaaegu puhta lehena reede lõunaks Haapsallu saabuda. Tugevamad oli juba neljapäeval alustanud - Eesti oma natsizombie lühkariga "Reich of the Dead" ja sellele järgnenud 20 aasta juubelit tähistavad "Matrixi" erilinastusega. Muide, kel film veel Haapsalus nägemata jäi, siis vudinal 22. juulil Aparaaditehasesse, Elektriteater näitab seal välikino ja ma ei näe küll praegu, mida paremat võib kellelgi ühel sumedal suveõhtul teha olla, kui vaadata kuidas nahksetes mantlites Neo ja Trinity mööda seinu jooksevad.

Aga nüüd tagasi nende filmide juurde, mida mul õnnestus Haapsalus näha. Kuigi selle "Casa de sudor y lágrimas" osas oleks õigem öelda, et õnnestumine oleks olnud selle filmi mitte nägemine. Algus lubas nii mõnusat sadistliku väikest vanamutikest, aga mandus kuhugi religioonipunnituse sisse ära. Natuke nagu ühte korraliku Eesti filmi oleks vaadanud. Pikad kandvad pausid ja tähendustest tiined staatilised stseenid. Aga miks või kellele?

Mul on ikka vaja sellist lihtsamat filmi, et pärast rahulolevalt kiita et voh, see oli mõnus. Sest no ikka on ju mõnus vaadata, kuidas näljast hullumas trio tõmbab kõrsi, et kelle kolmest ülejäänud kaks ära söövad. "Harpoon" läheb kohe alguses lõuahaagiga käima ja mitme toreda vimka toel hoiab lõpuni huvi üleval. Järjekordselt sai küll tõestust väide, et ameeriklaste ettekujutus alkoholist ja selle tarbimisest on ei tea kust pärit. Kolmik on päevi söömata joomata olnud ja siis hakkavad kulinal pudelist viskit kulistama, nii et silm ka ei pilgu.

Mida ameeriklased aga oskavad hästi teha on superkangelaste filmid. Isegi kui neil raha väga palju ei ole, siis puhta tahtejõu ja ilmselt ka kübekese maagia abil õnnestus "Friikidel" vägagi effektne välja näha. Mis on natuke kurb. Sest sättides siia kõrvale sellesamuse "Reich of the Deadi" või ka aastaid nokitsetud "Karva" on see vahe mäekõrgune ja reaalselt ei ole ka mingit varianti, et kunagi meil sellisel tasemel žanrifilm valmiks. Ma ise loodan kas "Blairi Nõiafilmi" laadse etnoõuduse või siis "Free Fire" tüüpi suletud pinnal toimuva madina peale.

Või siis nende kahe sümbioos, umbes nagu "The Wind". Selle festivali kõige kõhedam film. Tõsi, olid mõned sellised klassikalised tuul lööb majakese ukse hirmsa pauguga lahti ehmatusstseeni, aga üldises plaanis, täpselt parasjagu oma elukorraldusega rahulolematu naise paranoiade peal mängimist ja nende päriselt toimuvaga sidumist. Lavastaja poolt kenasti ohjes hoitud, et mitte kalduda sinna "ah see kõik toimub tema peas" mädasohu.

Oletada võib, et "Musta metsa" peategelanna oleks andnud mõne vähemolulisema kehaosa selle nimel, kui kogu see tema filmis nähtav jant oleks ainult tema peas toimunud. Sest see oli ikka päris hull jant. Ontlikus lõbustusasutuses toimunud veresaun ja öö läbi voodi all redutanud pätt eriti ereda näitena. Aga ka modifitseeritud munast sündinud peterjacksonlik olevus. No ja võibolla ka see maailmaõgijast monstrum. Ja sellise emotsiooni pealt oligi paras esimene õhtu lõppenuks kuulutada.

Et siis laupäeva alustada värskena "Ameerika Narkolugudega" Ei olnud nii säravalt värsked või ülevõlli moraliseerivad kui ootasin. Mõned ajad tagasi nähtud "Perversion for Profit" näiteks oli tuntavamalt kirglikum. Siin oli rohkem sellist teeme ära maiku. Tundsin end umbes samuti kui need keskkoolinoored, kes ühe pahedest priiks saanud naisterahva loengul pingil lösutasid.

Kes teab aga rohkem pingil lösutamisest kui "Öövaht"? Mis seos on sel küsimusel filmiga ja miks on see film eesti keelde tõlgitud Öövahiks jäägu huvilistele mõistatamiseks. Laibalahkaja oleks ju oluliselt meelitavam pealkiri? Mina lasin end meelitada intrigeerivast sisukokkuvõttest ja takkajärele tarkusena lasin ilmselt ootused liiga üles kütta. Aga kõigepealt soovitame vaadata treilerit, sest nõrganärvilistele see film kindlasti ei sobi. - tunne oma publikut, ütleks ma selle peale, nõrganärvilised olid selleks nädalavahetuseks Haapsalust niiehknaa pagenud.

Öövahile järgnes aga üks minu jaoks oodatumaid seansse - "Väikesed Luupainajad: Parimad Rahvusvahelised Lühifimid". Peale selle, et lühifilm vendadele Novoditele meeldima peab, muid valikukriteeriume minu teada ei ole, mis on ütlemata vahva ja loob soodsa pinna üllatusteks. Lisaboonusena ka see, et lühifilmil pole aega muneda, vaid peab kohe algusest peale vaataja munepidu pihku saama. Höhöhh. Soomlased ikka oskavad. "Helsinki Mainsplaining Massacre" oli selleaastase valiku eriline rosin. Prantslaste "Acid" väärib ka esiletõstmist, kuigi osalt lasti seal mõned nurgad dramaatilise efekti saavutamiseks sirgeks.

Natuke kummaline on ka, et ajaloolise kuvandi kohaselt ordnungist lugu pidavad sakslased filmi "A Young Man With High Potential" ühe olulise nurga sirgeks lasid. Erutuse tekitamise skaalal sinna
"Man Bites Dog" klassi asetuv seksistseen lihtsalt ei veenud. Sellele eelnev ja järgnev, seda ma usun. Seks ise - Piet on hiilgava ajupotentsiaaliga arvutiteaduse tudeng - isegi IT tudengist, ei usu. Üldmulje selle tõttu veidi kannatas, aga kokkuvõttes kindlasti palju rohkem nõrganärvilistele mittesoovitatav film, kui mõnigi teine.

"Head Hunteri" osas võis üldmulje veidi kannatada selle tõttu, et heli oli törts paigast ära. Törts tähendab praegusel hetkel ka seda, et dialoog või no täpsemalt monoloog oli täielikult puudu. Mitte, et seda oluliselt palju oleks olnud, aga puudu ta oli. Nii et film, mida ma läksingi ainult visuaalse poole nautimise kavatsusega vaatama oli mu plaanist ilmselt haisu ninna saanud ja heliriba otsustas seepeale solvumisest näidata, et tema on ka ikkagi oluline. Pildilise poole pealt etteheited puuduvad.

Mingi tehnilise viperuse tõttu lükkus laupäevaõhtune "Rambu" linastus pühapäeva hommikusse ja mul oli vanas heas tuttavas retrosaalis võimalus esmalt mõned sissejuhatavad sõnad öelda, vaatajate ootused üles kütta ja siis rahulikult saali tagumises osas nii ise filmi nudimata versiooniga tutvuda kui ka jälgida, kas vatajate ootused täituvad. Naerdi küll, nii et alles klar. Rohkem kui järgnenud "Reich of the Deadi" korduseanssi peale.

Festivali lõpetas film, mida ma vaatama läksin väga pika hambaga. Kogemus on näidanud, et aasia komöödiad ei ole üldse minu saketass. "One Cut of the Dead" näitas aga taaskord, et mõnikord tasub oma eelarvamust mitte usaldada. Ja siis veel tasub filmile aega anda. Kui esimest korda tiitrid jooksma hakkasid, siis ma vaatasin möh näoga ekraani ja ei saanud kuidagi aru, millest see ohutu eufooria ja kiidusõnade laviin. Aga siis hakkas tulema. Ma ei ole ammu nii südamest filmi vaadates naernud. Ta raisk ongi nii originaalne kui räägitakse. Pidage ainult meeles, et kui lõputiitrid jooksma hakkavad, siis tuleb edasi istuda. Ma tean vähemalt ühte meest, kes ei istunud ja ilmselt on veidi solvunud, et ma talle mingit saastafilmi soovitasin.

Roheline raamat ja Soosik ka / Green Book (2018) & The Favourite (2018)

"Roheline Raamat" võitis selle hääletuse ülekaalukalt. Tegelikult ei ole siin blogis nii ühepoolset hääletust varem olnudki. Teise kahe filmiga tehti kindel vahe sisse esimese paari päevaga ja mul tuli lihtsat leida see vaba õhtu, mil eelmise aasta parim film ära vaadata. Mõtlesin siis aga, et kui juba siis juba, vaatan ka selle kõvasti kiitust kogunud "Soosiku" ära.
Sellest vaatamisest on nüüd juba omajagu aega möödas. Ja kui ei oleks seda lubadust, et teie hääletate ja mina kirjutan, siis päris ausalt, jääks kirjutamata. Isegi nende kahe filmi peale kokku, on päris keeruline seis. Ei ole kumbki halb film, aga ei ole kumbki selline film mida vaadates tahaks diivani pealt püsti karata ja öelde, et: "krt, see on nüüd küll eelmise aasta parim film" või et: "krt, see on nüüd küll eelmise aasta parim naispeaosaline". Ja kui seda emotsiooni filmist  ei tule, siis mina ei ole rahul.

Jah, mul oli hea meel teada saada, et meil siin Eestis on ikka kõik superhästi. Vähemalt ei ole kuulnud küll, et keegi oleks lasknud trükkida raamatukese Tartu toidukohtadest, kuhu välistudeng võib suurema peksasaamishirmuta sisse astuda. Ma sellest järeldan, et ju siis ei ole vajadust. Ameeriklastel oli. Nii et sellise informatiivse ajaloodokumendina täitsa tore film. Võib muidugi olla, et mu häälestus oligi vale. Otsisin seda miskit, mis Spike "BlacKkKlansman lavastaja" Lee endast nii välja võis ajada, et auhinnatseremoonial saalist välja otsustas tormata. Ei leidnud. Nii demonstratiivse käitumise jaoks peaks filmis teravust ikka oluliselt rohkem olema. Roheline raamat oli pigem aga selline armas ja sõbralik patukahetsusreis, kus itaallane õpetas neegri kanakoibi sööma.
Aga, et ei oleks ainult vingumine, mulle väga meeldis see nimekiri, mis Hr. Lip Dr. Shirleyle ette vuristas vastusena klassikalisele "what do you mean, your people?" päringule - Chubby Checker, Little Richard ja Aretha Franklin ning kuidas hea doktor ainult suud muigutas ja tunnistas, et ta neist artistidest midagi ei tea.

Yorgos Lanthimose kohta lugedes on mulle silma jäänud väljend provokaator. "Lobster" on küll mingil põhjusel veel vaatamata (ilmselt tuleb hääletusse lisada), "Püha hirve tapmise" ja nüüd "Soosiku" põhjal võib aga öelda, et väga õige väljend. Veidi on aga tunne, et see provotseerimine on natuke nagu eesmärk omaette, veits nagu emotsioonitu pihkulöömine, stiilis et vaadake ja tundke nüüd midagi. "Pühas Hirves" see eemalolek viis lõpuks mõjuva kulminatsioonini, sophie'lik valik mõjub ju igaühele. "Soosikus" ei ole mul ühtegi halba sõna öelda ühegi kolme naispeaosalise rollisoorituse kohta, kas ma aga suutsin neile kaasa elada? Pigem mitte. Jah, mul võis neist kahju olla. Inimesena ma ju saan aru kui sitt võib olla, kui kogu aeg jalad valutavad ja need kuradi jänesed haisevad oma puurides ning meigitud mehed püüavad sind oma pilli järgi tantsima saada, aga sul ei ole ilmselt muud mõttes kui seitseteist surnud last. Kaasa elamiseks tahaks aga mingit pidet, seda konksu või iva või ideed, mis pärast filmi lõppu sinuga jääks. Midagi, mille sa saad just selle konkreetse filmiga ära siduda ja millest hiljem harutamata hakates filmi headus ka sulle endale meelde tuleks.

Olivia Colman on muuseas mänginud kahes suurepärases sarjas "Green Wing" ja "Peep Show". Soovitan vaadata. Ja hääletage ja tulge kõik HÕFFile.

"Seltsimees lapsest" "Tõe ja õiguseni"

Sedapsi siis. Juubel on peetud. Argipäeva tagasi. Aga on, mida meenutada. "Seltsimees laps", "Võta või jäta", "Eia jõulud Tondikakul", "Tõde ja õigus","Lotte ja kadunud lohed", "Teofrastus", "Tuulte tahutud maa" ja muidugi ka "Pank". Ja siit on mõned nimed veel puudugi. Sellest loetelust vaid kaks ei täitnud minu isiklike ootusi. Muljetavaldava vaatajanumbri on nad aga kõik kogunud.

Tuulte tahutud maa on kõige edukam (kodumaine) kinodes linastunud dokumentaalfilm. Minu probleem temaga on aga, et puudus haarav narratiiv. Põdrad ja droonikaadrid üksi jäävad natuke väheks. Ka loodusdokumentaalist ootaks ikkagi mingit lugu. Ainult ilusad kaadrid emotsiooni ei tekita.

Väga erinevate emotsioonide tekitamisega sai aga näiteks "Pank"väga edukalt hakkama. Mulle ta üldiselt meeldis ja lugesin huviga ka järgmisel hommikul vaatamisele lisaks artiklisarja "...aga mis toimus tegelikult". "Pank" on minu silmis aga eriliselt tähtis seetõttu, et me oleme nüüd natukenegi lähemal sellele tasemele, mida Netflix ja HBO ja Amazon Prime pakuvad. Ei ole nii, et jood kalja ja kohe tulevad nipsti "The Wire" või "The Marvelous Mrs. Maisel" või "True Detective" välja. Harva kui ma mõne kodumaise sarja esimesegi osa viitsin ära vaadata, lõpuni vaatamisest rääkimata. Võite aga vabalt omas peas mõelda praegu ainuüksi nende välismaiste sarjade peale, mida viimase aasta jooksul maraton-vaadanud olete. Mõned ilmselt tulid ette. Midagi talve tulekuga ehk?

Need lohed, keda Lotte oma väidetavalt viimases täispikkas joonisfilmis "Lotte ja kadunud lohed" otsima läheb, lambaid ei söö ja sõjamehi ei grilli. Sest lotteversum on vägivallatu. Kahjuks seekordsel külastusel ka üllatustevaene. Ma ei oska kokku lugedagi mitu korda ma eelnevaid kolme filmi näinud olen ja "Leiutajateküla Lotte" on täielik kuld mu meelest. Nende kahe filmi põhimõtteline erinevus seisneb selles, et lohede film on kui joonlauaga tõmmatud. Ükski kohatud tegelastest ei mõjutanud selle seikluse kulgu ega tulemust. Ning Albertit ja Brunot ei olnud üldse kaasas. Mis seiklus see ilma kassita?

Kõigi kassisõprade rõõmuks valmis eelmisel aastal aga ka plastiliinianimatsioon "Teofrastus" Väga soe ja ilus film. Ma arvan, et isegi koerainimesed elavad kogu hingest sellele oranžile plastiliinist kassile kaasa. Turovski pealelugemine ei tule ka loomulikult kahjuks. Uisapäisa kassi võtma aga ärge minge, igaühel ei vea nagu Teofrastusel.

Muidugi, igasugune uisapäisa tehtud otsus võib väga ootamatul hetkel ennast meelde tuletada. You had sex without a condom. What did you expect? A plasma TV? "Võta või jäta". Jah, kõrvaosalistel sügavus puudub. Aga selle eest on filmis Reimo Sagor. Ehe ja usutav. Täpselt nagu lugu isegi. Minu poolest oleks vabalt võinud dokumentaalfilmiks nimetada, oleksin uskuma jäänud. Sellele dokumentaalsele tundele aitas muide ka pildikeel kaasa. Lugege kokku, kui palju on filmis stseene mis on filmitud teisest toast, läbi ukseaugu.

"Seltsimees lapse" vaatamisest saadud emotsioonide kohta on aga võimalik lugeda siit. Lugesin isegi üle ja pean oma arvamust kohendama. "Seltsimees laps" on Eesti filmi tüviteos.

Eesti jõulude tüvifilmiks saab aga "Eia jõulud Tondikakul." Ainuke film sellest alguses loetletud nimekirjast, mida ma kaks korda kinos vaatamas käisin. Nii helge film, et mul ei tule pähegi selle kallal norida. Puhas jõulumuinasjutt. Selle vaatamise ajal ma tahan uskuda, et selline koht ja sellised inimesed on olemas ja kui piisavalt palju inimesi niimoodi usub, siis see positiivsus jääb ka pärast filmi lõppu kestma. Muide, huvitava faktina, esialgsete tulemuste põhjal oleks Eia võibolla valmimata jäänud. Selle teksti kirjutamise hetkel veel on aga tegemist kõige rohkem vaatajaid kogunud juubeliprojekti filmiga.

Absoluutselt kindlalt ja absoluutselt teenitult lööb Eia suurusjärku 150000 vaatajat üle juubeliprogrammi viimane teos "Tõde ja õigus" Nädalavahetusega üksi rohkem kui 50000 vaatamist. Minge ja vaadake seda filmi kinos. See pilt ja heli ja lugu on suurt ekraani väärt. 
Mina ostsin filmile piletid "Teofrastuse" algust oodates 18. jaanuaril, pärast seda kui usaldusväärne allikas oli kinnitanud, et hommikul müüki tulnud piletitest on pooled müüdud. Boonuseks siis lavastaja Tanel Toom, kes isiklikult kohal viibis ja filmi saamisloost rääkis.

Tema keskkoolis raamatu lugemisest viilis ja meie kõigi õnneks jäi see teda häirima, sest kui ta kümmekond aastat hiljem jõudis raamatu lugemiseni, kõnetas see teda piisavalt, et stsenaariumi kirjutamise juurde asuda. Tema vestluse käigus väljaöeldud mõte, mis tol hetkel saalis naerupahvaku esile kutsus jäi mind aga häirima. Ta oli suhteliselt kindel, et noor Tanel Toom ei oleks raamatust sellist kogemust saanud kui kümme aastat vanem, aga nõustus sellega, et keskool on ainuke aeg, kus kedagi saab legaalselt lugema sundida. Ja vot just see on minu meelest põhimõtteliselt vale. Mõistmist ei saa peale sundida, saab suunata ja rääkida. Kui mina oleks kasvanud ainult kohustusliku kirjanduse dieedil, ma ilmselt jälestaks lugemist. Lasin praegu silmadega oma raamaturiiulist üle ja ei leidnud ühtegi, mida mul keskkoolis lugeda oleks kästud. Jah, mu riiul on žanriliselt veidi kaldus, aga no näiteks Edgar Allan Poe, Ray Bradbury, Neil Gaiman, Patrick Süskind ja Kazuo Ishiguro peaks olema kirjandustehniliselt piisvalt tasemel, et nende abil lugemisharjumust kasvatada. Ei pea kohe Dostojevski või Tammsaarega lajatama.

Minul muide oli enne filmi nägemist "Tõde ja õigus" lugemata. Pärast panin aga lugeri laadima ja läksin tõmbasin Rahva Raamatust tasuta esimese köite alla. Lugesin kuni Krõõda matusteni. Film oli kogu aeg silme ees ja tegelased olid näitlejate nägudega. Edasi aga ilmselt ei loe, liiga palju on liigliha, kirjeldusi ja tegevusliine, mis tegevust edasi ei vii, annavad veidi tausta, aga lugu ei arenda. Terve peatükk on pühendatud mingile karjapoisile, keda edaspidi enam kordagi ei mainita. Selle peatüki iva oleks raudselt saanud mõne natukenegi olulisema tegelase kaudu välja tuua. Krõõda surm ja matus on filmis üks emotsionaalseid kõrgpunkte. Kuivade silmadega Andrese palvet vaadata ei õnnestu, ukse eest laua ära kangutamine paneb lootma, et mees on võimeline natukenegi muutuma, midagigi õppima. Pearu monoloog Andrese õla najal annab Oru peremehele sügavust ja muudab ta sümpaatsemaks. Raamatus aga tõmbab Andres palvega joone alla, tema on nüüd kõik teinud, mis mehe võimuses, edasine on jumala kätes, Andres läheb hoopiski külvab edasi. Ning kuigi Pearu tekst raamatus on küllalt sarnane filmidialoogiga, siis esitatakse seda purjus inimese lällamisena ja sellisena ei mõju ta sugugi.

Kõige olulisem tarkusetera, mis mina enda jaoks "Tõde ja õigusest" üles korjasin on üteluse "Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus" tõeline sisu. Ma olen eluaeg olnud arvamusel, et Tammsaare seda täpselt nii mõtleski. Terved põlvkonnad mehi on nii mõelnud. Sittagi. Kohe järgmise lausega ütleb noor Andres kui vale see arvamine on. Ütleb nii, et isegi vana Andres saab aru.

Ma väga loodan, et need inimesed, kel on voli otsustada, kui palju raha EFI laiali saab jagada, on mõndagi neist juubelifilmidest näinud ja ükski neist on neid sedasi mõjutanud, et kinopublik ei pea nüüd järgmise juubelini mingi lahja lurri peal vastu pidama.

Halle Berry efekt

Ma olen viimasel ajal lisaks (ja vahelduseks) sünnipäevaõnnitluse kirjutamiseks vajalikule materjalile ka mõned värskemad filmid ära vaadanud. Sellised, mis juba on mõned auhinnad korjanud ja päris kindlasti korjavad mõned veel. Ja mind hakkas neid vaadates segama Halle Berry efekt. Minu enda poolt hetk tagasi sedasi nimetatud nähtus viitab olukorrale, kus kas objektiivselt märkimisväärse (või siis mingil subjektiivsel põhjusel kõigile olulistele kriitikutele erutavalt mõjunud) rollisoorituse tuules tõstetakse ka film (vähemalt ajutiselt) pjedestaalile. Näiteks nagu küllalt keskpärane Monster's Ball (2001), kus Halle muuhulgas terve filmi jooksul ühtegi karvapalli välja ei köhi ja teenis selle saavutuse eest parima naisnätleja Oscari. Mõned värskemad näited: DiCaprio ja "Revenant"(2015), Cumberbatch ja "Imitation Game"(2014), DD Lewis ja "Lincoln"(2012), Lawrence ja "Silver Lining Playbook"(2012),  Redmayne ja mis iganes tema film. Mitte just ilmtingimata halvad filmid, aga filmid, mis on eeskätt tuntud selle poolest, et keegi neis tähelepanuväärse rolli teeb.

Ja häirib mind see nähtus sel põhjusel, et valimist "BlacKkKlansman", "A Star is Born", "Bohemian Rhapsody", mis kandideerivad kõik muuhulgas 2018. aasta parima filmi Oscarile jääb neist kõige parem - "BlacKkKlansman" suure tõenäosusega tühjade pihkudega. Sest Lady Gaga ja Bradley Cooper laulavad koos seda laulu ja Rami Malek teeb Freddy maneere nagu kulda.

"Shallow" on mõjuv duett ja saan aru ka sellest, et Lady Gaga lõpulaul võib ninad lörisema panna. Bradley enesetapp (oih, spoiler) jätab mulle aga laisa stsenaristi mulje, ühtegi paremat mõtet ei tulnud, las siis poob ennast üles. Garanteeritud pisarameri. Samas, kõige elulisema näitena, Johnny Cash elas kõrge vanuseni, ei läinud lihtsama vastupanu teed, aga ei saa kuidagi öelda, et "Walk the Line" (2005) emotsionaalsel tasemel Johnny jäärapäiselt edasi elamisest tingituna nõrgemalt mõjuks.

Ei hakka oletamagi, kui palju füüsilisi ebamugavusi hambaproteesid Rami Malekile filmimise ajal (ja ka filmimisele eelnenud aastal) valmistada võisid ning oman piiritud austust igaühe vastu, kes Freddy vuntsi välja kannab, olen aga iseenda õnnetuseks seda originaalset Live Aid esinemist varem näinud (minu esimene Queeni faas oli kuskil selles vanuses, kui "Head Ended" eesti keeles ilmusid) ning ei oska seetõttu kuidagi vaimustuda filmist, mis on eelmäng ühele võimsale esinemisele ja püüab ajaloo suhtes teatavaid loomingulisi vabadusi võttes lisaemotsiooni välja pigistada. Seda ei ole vaja. Võtke see 20 minutit ja vaadake originaali. Huvitav fakt - andmebaaside kohaselt on Freddy Ramist ainult 2cm pikem. Laval on Freddy aga hiiglane.

"BlacKkKlansmani" vaadates kaasa laulda ei saa. Enesetappu keegi ei tee. Surmavat haigust kellelgi ei diagnoosita, aga emotsioon, millega filmi lõppedes tegeleda tuleb, on ehe. Sain just mõnuga David Duke üle naeru pugistada, kui juba üks idioot oma Dodgega meeleavaldajate hulka kihutab. Hmm, kui nüüd mõtlema hakata, siis need kunstlikud emotsioonid on äkki tõesti paremad. Kui oled piisavalt kaua neis marineerinud saad nad lihtsalt maha raputada ja eluga edasi minna. Heather Heyeriga võrreldes võidus.

Ajastusega läks puusse / Bad Timing (1980)

Nicholas Roeg siirdus novembris vägagi austusväärses üheksakümneaastases vanuses taevastele võtteplatsidele. Ja kuigi minu suhe tema filmidega on seinast seina, näituseks "Don't Look Now" fenomenist ma keeldun aru saamast, siis lugejahääletusse läks Bad Timing sisse ning teie tahtel ta selle hääletuse ka võitis.
Taaskord pean tunnistama, et hästi hääletatud.

Nicholase tulevane naine Theresa Russell kehastab seda tüüpi naist, kelle õrnalt hullumeelne energia mehi kui magnetiga tõmbab. Jamaks läheb aga siis, kui mees naise pakutud tempoga kaasa ei jõua minna või mis veel hullem, arvab et tal on õigus naise vabadust piirata. Denholm "kõrvalosatäitjate superstaar" Ellioti tegelane valib väsitamise taktika, Art "mis häält teeb vaikus" Garfunkeli mängitud professor laseb aga olukorral üle pea kasvada ja välismaa keeles väljendudes fucks up.
Armastuse-vihkamise suhe ei ole aga ka naisele kerge ja Roegile tüüpilises ajatelge väga vabameelselt suhtuvas maneeris peab Harvey "Scorsese armastab mind" Keitel leidma vastuse küsimuse, kas arvatav enesetapukatse ka päriselt enesetapukatse oli.

Ma pean tunnistama, et kodus telerist filmi vaatamise ajal pole mu tähelepanu hajutamine ülearu keeruline. Nii kui mulle tundub, et järgmised minutid jookseb tegevus ekraanil mingit kindlat rada pidi ja üllatusi sealt oodata ei ole, on oht, et mul tekib tungiv vajadus näiteks korraks kööki lipsata ja kohvivesi üles panna. Bad Timing sellist võimalust ei paku. Tema fragmenteeritus tähendab seda, et kui on tahtmine toimuvast mingitki sotti saada, on pidevalt vaja just nähtud filmilõik eelnevatega konteksti paigutada. Ja mis selle visuaalse poole minu jaoks veel eriti nauditavaks tegi, olid need üleminekud ja erinevate ajahetkede ühtesulandamine. Näiteks lõppeb ühes ajahetkes stseen toas tule põlema panemisega ja tegevus jätkub minevikus sellega, et tegelene avab silmad või siis see tehniliselt hiilgav stseen, kus kiirete lõigetena näidatakse Milenat üheaegselt opilaual kõõksumas ja voodis naudingust oigamas (praegu seda viimast osa üle lugedes - Jah, see on üks parasjagu veider ja küllalt karm film, ühe levitaja sõnadega a sick film made by sick people for sick people).

Mida filmiga edasi, seda rohkem hakkas mind häirima Garfunkeli tegelaskuju. Algselt tema välimus või no täpsemalt siis minu suutmatus lahti saada tundest, et kohe kohe astub stseeni Paul Simon ja mehed hakkavad Sild üle vaevavetet lõõritama, hiljem siis aga tema ebamehelikus. Mina austan stereotüüpe ja selliseid lödipükse ei kannata, kes oma armuvalu normaalse mehe kombel alkoholi ei suuda uputada. Mind tõesti häiris see nõrkus, kuidas naise eelmise mehe vari Garfunkeli professori järjest rohkem ja rohkem puntrasse ajas. Aga, filmi kui terviku mõistes, lavastaja poolt suurepärane valik ja Garfunkeli poolt samaväärne rollisooritus. Ma ei suuda ettegi kujutada mõnd teist seitsmekümnedate lõpu staari selles osas - Dustin Hoffman, Robert Redford, John Travolta? No ei.

Roeg ei ole kindlasti mitte selline lavastaja, keda võiks sajaeurosega võrrelda - kõigile meeldib. Lihtsad vaatamised ei ole ükski ta filmidest olnud. Aga Janar Ala sõnadega - popkultuuri mõistes üks tähtis mees. Mina ise pean püüdma meeles pidada, et lastele koduseks kinoõhtuks "The Witches" vaatamiseks hankida.