Steinbecki Vihakobarate ekraniseering (üllataval kombel ainuke suure
lina ekraniseering, isegi lühiromaani "Hiirtest ja
inimestest" on kinosse kaks ja telekasse veel mitmeid kordi uuesti
lavastatud. Süü ilmselt sellel õitsval kommunistliku kallakuga
rakukesel, mille rüpes perekond Joad tröösti leidis) on igati hea film.
Vägesid juhatab John Ford, kes eeskätt tuntud muidugi vesternimehena,
aga kes ka sellesse rännakusse Oklahomast Californiasse ikkagi parasjagu
üldplaane sisse on susanud. Peaosaline Henry Fonda, kes minul endal
esmajoones ühes teise vesternimehe eepilise "Once upon a time in the west"
filmiga seostub, aga kes siingi tublit tööd teeb. Ning kõige olulisem
tegelane matriarh Jane Darwell, keda ilmselt mitte tema kena välimuse
pärast mitmes kuulsas ja veidi vähemkuulsas filmis näha võib. Näitleb
siin igatahes kogu ülejänud seltskonnal sokid jalast.
Kuri pank
viskab perekonna kodust välja ja need peavad elatise teenimiseks kaugele
maale rändama, kus pudrumäed kõrguvad taevani ja sulavõi voolab
ojasängis. Nii et eestlasel polegi mõtet seda filmi vaadata, neid on ju
tuhandeid kes sellist elu elavadki. Perspektiivi mõtes aga äkki ikka
peaks vaatama. Sest tegelikult on ikka hirmus mis asjade peale on
võimalik närvi minna. Otsin mina poest küpsetuspaberit, esiteks oli see
kuskile nurgataha ära peidetud ja kui ma ta lõpuks leidsin, siis oli
neil ainult see pika poogna formaadis, millest ise peab sobivas pikkuses
jupi lõikama, aga mina tahtsin ju juba sellist mis mõõtu lõigatud. Mul
saab ahjupraad kohe varsti valmis, laps teeb lõunauinakut, Spotify
lõõritab kõlarites ja ikka leiab asju mis tatistama ajavad. Üks
põhimõttelisem on see, kui keegi kuskil tuleb välja umbes sellise
mõtteavaldusega, et "Eesti on üks täiesti kasutu riik ja hommepäev
sõidan Soome, kus lihtsalt tagumiku sügamise eest sotsiaaltoetused
uksest ja aknast sisse pressivad". Mulle soomlasest maksumaksjani käiks
vägagi pinda, kui mingeid töllakaid minu maksurahadest üleval peetakse ja
need teised, kes miinumpalga eest musta töö ära teevad ajaks ilmselt
muigama.
Kust on tulnud see arusaam on Riik on umbes nagu Smaug, kes
kullast ja teemantitest asemel püherdab ja vaskmüntigi ei täi surnu
silmade katmiseks loovutada? Ma võtaks hea meelega iga kuu
tagasihoidlikud 2000 euri selle eest vastu, et ma olen viitsinud kuskil
e-riigis teha linnukese lahtrisse "jah, tahan" ja ülejäänud aja tegeleks
asjadega mis mulle meeldivad. Olen nõus, et et asju annab teha
paremini, ja et ma täpselt ei saa aru, miks on 7000 elanikuga linnal
vaja kolme abilinnapead ja võibolla ühte igaks juhuks veel juurde. Aga
Superstari baaris Sinerbrychoffi libistades kurta kuidas Eesti on kõige
mõttetum riik maailmas ja paksud sead Toompeal söövad maksumasja raha
eest ainult kaaviarit ei ole väga konstruktiivne. Ei seedrid, ei palmid,
ei naftamaardlad kasva me maal. Ja ilmselt - kui just kolmikute sündide
sagedus plahvatluslikult ei kasva, jääb Eestis elavaid eestlasi järjest
vähemaks ka ilma parema elu otsijaid arvestamata. Seniks aga - Riik ei
ole need rahva poolt valitud 101 kuskil mäe otsas.
Ja Californias
maksti ainult kolm senti kasti eest, sest neid kes selle raha eest olid
nõus tööd tegema oli rohkem, kui neid kes arvasid, et selle töö eest
oleks kuus senti õiglasem tasu.
Hea film.
