Kaks õnnetut orbu otsivad oma kohta päikese all ning õnneliku juhuse läbi avastavad küllalt varajases nooruses oma elu kutsumuse. Inimeste peal hoolikalt läbi mõeldud petuskeemide läbi viimine. Ning hingega asja juures olles osutuvad nad selles tegevuses ülimalt osavateks. Kuni ühel päeval otsustab üks vend ära vanaduspuhkusele siirduda ja vennad valivad oma viimaseks tööotsaks veidi ekstsentrilise olemisega päraturikka pärijanna.
Mulle meeldis selle filmi juures praktiliselt kõik. Kõigu petufilmide isa, Stingi, tasemel skeemitamine. Väga mõnusa, Lemony Snicketi, tundega storytelling, jutustaja kasutamine on küll nii Shakespeare, aga oskuslikul kasutamisel annab filmile palju juurde. Elemendid, milleks tegelikult nagu otsest vajadust ei olegi, aga mida on võimalik filmi sisse pista ja mis on lihtsalt lahedad.
 |
| Elvas on üks sellenimeline kuum urgas |
Dialoog lõi täpselt mõnukeskusesse, suuresti ka tänu tegelastele, kelle tegemised panid kaasa elama. Nii et peaaegu täiuslik meelelahutus. Kui välja arvata üks asi. Päris suur asi. Üks peategelane. Mees võib küll olla suurepärane näitleja, aga praktiliselt iga kord kui Adrien Brody stseeni sisse jalutas oli tal ees kroonilise kõhukinnisuse all kannatava Kesknädala toimetaja nägu, kellele on just öeldud, et Andrus Ansip on valitud Keskerakonna uueks esimeheks ja ta peab vanu numbreid natuke kohendama. Kurat, sa oled filmis, kus kõik tegelased ja tegijad, peale sinu, lihtsalt naudivad seda, et nad on kodust välja saanud ja neile makstakse Rumeenias ja Tšehhis ajaviitmise eest. Aga ei, sul on vaja ikka mossitada ja emotseda. Ja siuke mees oli Predatori uusversioonis*.
*ma ei ole siiani tundud vajadust seda vaadata, mind rahuldab täiesti see, et ma saan iga vaidluse Predatorsi headuse või halbuse üle lõpetada aksioomiga Adrien Brody ei ole Arnold Schwarzenegger.
0 comments:
Postita kommentaar