Kättemaksuhimus kotkas / Long xie shi san ying(1978)

Main character displays a depth of emotion... great story as well... additional emotional layer... boasts a superior script and characterization... plot more resembling a Japanese production...
Mida iganes see viimane ka peaks tähendama. Aga need on siis mõned näited emotsioonidest, mida antud film imdb kasutajates esile kutsus. Krt, minu käed küll ei tõuse klaviatuuri kohale, kirjutamaks millise peenetundelisusega on peategelase sisevõitlust ekraanil kujutatud ja kuidas teise peategelase moraalsete dilemmadega maadlemine mul endalgi aju krussi ajas.
Lõppeks on tegemist ikkagi kung-fu filmiga. Täpselt sama augulise ja ebaloogilise sisuga nagu enamik kung-fu filme on. Hea küll, et kõige labasema paha-mees-tappis-mu-isa-ja-pärast-25-aastat-kestnud-harjutamist-ma-lähen-nüüd-kätte-maksma süžee asemel on veidi keerukam välja mõeldud, aga see tähendab ju ainult seda, et vead on paremini näha. Peategelane oleks nagu karikakart kitkunud. Hakkan heaks, ei hakka, hakkan heaks, ei hakka...
Loeb ju ikkagi madin ja just selles kõige olulisemas osas läbi kukkumine sai filmile saatuslikuks. Üks - ühe vastu kakeldes on alati võimalus, et paha mees heale vähemalt natukenegi haiget teeb. Valdavas enamuses olid selles filmis näidatud võitlusstseenides head vähemuses, mis tähendab, et pahad saavad haledalt pähe, mingist ausast/põnevast võitlusest ei ole juttugi. Halvad seisavad lihtsalt rivis ja lasevad ennast ühekaupa mällarisse peksta, olenemata sellest, kui kõva tasemega nad üksikult oleks. Kambakesi koos muunduvad nad suvalisteks peksukottideks. Ei aidanud isegi see, et neile kõigile erinevad relvad olid kätte antud. Mõnigi mees nägi välja, nagu oleks ta paljakäsi palju ohtlikum, aga need kuradi kirved jäävad pidevalt rüü voltide vahele kinni.Ainus tõeliselt hea ja meeldejääv lahing toimus filmi lõpus, kus kaks head ühele halli habemega vanamehele peksa üritasid anda ning vanamees uskumatult visa vastupanu osutas.
Spoiler. Lõpuks said nad tast ainult pettuse ja kobatamisega jagu. Vanamehe üks küünis jäi seina sisse kinni.
Kiire uurimistöö tuvastas, et et soovi korral on võimalus sellele stseenile ka joutuubi vahendusel pilk peale heita.

Surmajärv / De dødes tjern (1958)

Sellest äraneetud õuduse, Kollegiet(2007), vaatamisest oli vähemalt nii palju kasu, et sain sabast kinni ühel teisel põhjamaisel hirmulool. See saadananahk keeras end aga ringi ja hakkas pudrutama sellist teksti, mis mingi nurga alt arusaadavaks ei osutunud. Nii ta siis istus ja ootas, vahel tuli jälle meelde, et selline film on vaatamata, aga kõik respektaablid ümberjutustusi pakkuvad leheküljed kehitasid kollektiivselt õlgu ning nii jörises film ikka omas keeles ja mina vandusin omas keeles ja kasu ei midagi.
Aga mälestus kunagi telerist nähtud Det okändast(2000), mis mulle toona meeldis ja mille põhiliin Dødes tjerniga sarnanes, sundis lõpuks ekstreemse sammuni*. Registreerisin end norra keele kursustele, ostsin koju mäe sõnaraamatuid, õpikuid ja keeleõppekassette (mida kusagil mängida ei õnnestunud. Isegi Atlantise diskor peletas mu eemale, hoolimata sellest, et pilet oli mul ostetud ja oli soovilugude küsimise aeg) ning võtsin ette ka kahenädalase (keele)kümblusreisi Tromsøsse.Grupp seltsimehi ja -naisi võtab ette väljasõidu rohelusse. Kuus ja metsa, kui täpne olla. Metsamajakeses ootama pidanud mees jääb aga leidmata. Ning pärast seda, kui kohalik konstaabel ühe vana legendiga seltskonnal kõhud lahti on ehmatanud, minnakse ringi vaatama ja leitakse järve kaldalt otsitava koer, relv ja joonelt vette suunduvad jalajäljed. Enesetapp, mõrv või üleloomulikud jõud? Igal variandil on oma toetaja ja välistada ei saa neist ka ühtegi.

leia pildilt tont

Rämedat õudust ootav vaataja pettub kindlasti, osaliselt süüdi selles filmi kõrge vanus, aga tundus et lavastaja oligi pigem psühholoogilise pinge peale rõhunud. Verd näiteks ei pillatud piiskagi ja puhta õuduse stseene oli täpselt üks (aga see eest mõjuv). Pigem klassifitseeruks ta õudussugemetega põnevikuks.Mis veel äramärkimist väärib on peategelaste valik. Rahulikult olukorda vaagivad keskealised mõjuvad oluliselt häirivamalt, kui suvaliselt ringi tormavad teismelised. Kuidas püütakse kõigele loogilist seletust leida ja mitte lasta oma fantaasial lendama minna.
Uurisin ka millega 50. inimesi veel hirmutada oli püütud. Hammeri esimesed pääsukesed (Frankenstein ja Dracula loomulikult) olid väljas ja hiigelkollid (Blob ja Them ja Godzilla mõne näitena) tükkisid uksest ja aknast sisse. Selliseid, mis suuremas osas ebamugavustunde peale mängiksid väga palju rohkem ei paistnudki. Bad Seed ja Invasion of the Body Snatchers ehk. Diabolique muidugi ka.

*Põhimõtteliselt ma oleks olnud valmis seda ekstreemset sammu astuma, kui see oleks mulle pähe tulnud ja need ingliskeelsed subtiitrid, mis lõpuks näppu juhtusid filmiga kokku poleks istunud ning Norra välisministeerium oleks kirjaliku tõendi väljastanud, et kõik Norra neiud umbes sedamoodi välja näevad.

Naine karusnahas / Paroxismus(1969)

Jesus Franco on ülemõistuse produktiivne lavastaja. Jack Nicholsonil ja Meryl Streepil pole kahe peale kokku ka nii palju Oscari nominatsioone, kui Jess on filme valmis vändanud. Kuna see pagana nimekiri nii pikk on, siis ma laksust ei oskagi öelda, kas midagi mehe töödest ka varem silma alla on sattunud (tõenäosus on muidugi suhteliselt suur), nimed on igatahes paljulubavad - Vampire Killer Barbies, White Cannibal Queen ja Satanic Sisters mõne näitena.
Vaadatud film (tuntud ka nime all Venus in Furs) räägib meile loo muusikust, kes satub kogemata kombel sadomaso seksistseeni pealt nägema ja otsustab saadud vapustuse mõjul oma pasuna maha matta. Täiesti juhuslikult satub ta seda üles kaevama aga hetkel, kui meri uhub randa ühe tuttava näoga piiga. Järjekordne vapustus ja mees sõidab Riosse karnevalile, kus kohtub selle sama surnud neiu ja ka teiste eelpool mainitus stseenis osalenutega. Ja nüüd alles läheb keeruliseks.Umbes sedamoodi ma selle ajaliini enda jaoks vähemalt paika panin, mingist lõpuni lahtimõtestamisest ei ole juttugi. Päris lõpus antakse vihje, mis natukenegi aitab, suurema osa filmist ma vaatasin lihtsalt juhmi näoga. Tavapärane põhjus-tagajärg seostamine ei tahtnud sugugi töötada.
Aga põnev oli, ei mõtlend kordagi, ei keriks edasi või paneks täitsa kinni. Põnevalt puhus mees on pasunat, taustaks põnev pidu käimas ja põnevalt viskas üks vanamees vedru välja, samal ajal kui põnevas poosis naisterahvas voodi peal pikutas.Oma osa ka põneval pildikeelel: suvalistes kohtades kasutatud aeglustusel, vaseliiniga määritud läätsel ja huvitavatel võttenurkadel. Mitte päris nii muljetavaldav ja meeldejääv pildikeel kui Performances, aga veidi selles stiilis.Erotsiga oli veider lugu, et kõige karmim stseen näidati päris alguses ära, edaspidi lepiti dokkaadritega Rio karnevalist ja klassikalise palja rinnaga.

naistepäevaks ka midagi

Tühja kah / Point Blank(1967)

Eellugu: Olgu nende Gibsoni-vana uuemate töödega kuidas on: Sõjakannatused, Kristuse kannatused ja Maajade kannatused võiks vabalt ka olemata olla, aga Payback on küll üks selline tore film, mida kannatab sama tihedasti üle kaeda kui Visa Hinge või Surmarelva.
Põhiline: Tegelikult ma hakkasin aga lihtsalt üht Lee Marvini filmi vaatama. Vana kooli möllumees, vana kooli möllufilmis. Ning kui kümne minuti jooksul sai selgeks, et tegemist on sellise remake sünnitanud teosega, siis ma juba patsutasin endale rahulolevalt õla peale, et siit on nüüd küll üks vahva vaatamiselamus tulemas.
Walkerile kütetakse pärast õnnestunud röövi mitu kuuli kerre ja jäetakse surnu pähe maha. Kolossaalne viga. Mees ajab end püsti ja hakkab oma raha tagasi nõudma. 93 000 ja mitte sentigi rohkem. (Summa on uusversioonis ära muudetud ja paar nime ka, aga üldise originaalitruuduse poolest jääb ta vaid Psychole alla.)Paari väikese detailiga on Boormani aga puusse pannud ja see rikkus oodatud elamuse ära.
Porter oli oma tegemistes palju meeldivamalt sirgjoonelisem, Walker käis pool aega ringi ja nägi flashbacke, ehk siis mees tundis oma tegude pärast kahetsust. Samas suurima osa vihast elas ta ühe ilmsüütu madratsi ja automobiili peal välja, reetlik sõber kukkus kogemata kombel surnuks, isegi Carter ja Fairfax ei surnud tema käe läbi. Mingist ninarõnga ära tõmbamisest ja käe lauaplaadi vahele löömisest rääkimata. Walkeri (müstilisel kombel töötavaks) ülekuulamisnipiks oli lihtsalt ühe küsimuse mitu korda küsimine, viimases hädas tulistas vaasi laua peal puruks.Ja summa. Seda oli ju palju. Kui usaldusväärne see kalkulaator muidugi on, aga on ju ilmselge, et 93000 1967. aastal on oluliselt rohkem raha kui 70000 1999. aastal. Ehk siis Walker oli põhiliselt raha peal väljas enda varjugi kartev kurjategijahakatis, samas kui Porter lihtsalt ajas sündikaadiga kiusu, põhimõtte pärast.
Ja lõpp oli ka kehva. Ühel hetkel kutsun meest välja tapale, teisel keeran lihtsalt selja jalutan minema.
Järellugu: Internetis ringi vaadates tuli välja, et Paybackist on ka 2006. aastal otse videosse lastud director's cut olemas. Arvasin, et ehk on seal ninarõngaste küljest tõmbamist veelgi tihedamalt näidatud ja võtsin filmi ette. Jällegi viga. Filmile oli uus lõpp välja mõeldud, mis lõikas hr. Bronsoni täielikult välja, sellega seoses ka varvaste lömastamise. Ning veel suurema eksimusena krutiti värve peale. Hüvasti, külmad sinised toonid.

Kohv, saiake ja pärlikee / Breakfast at Tiffany's (1961)

Ma olen kuulnud mõtteavaldust, et Vanilla Sky on parem film, kui Abre los Ojos, sest seal mängivad ilusamad inimesed. Võibolla see oli naljana mõeldud. Ei tea. Loodetavasti.
Igatahes saan ma vajadusel ka ise selle ilusa inimese kaardi välja käia, kui kellelgi peaks tekkima küsimus, miks ma taaskord mingit romantilist komöödiat vaadanud olen. Audrey Hepburn on ju lausa nii kena, et Prantsuse kunstiteadlased töötavad palehigis projekti kallal, mille käigus moderniseeritakse Louvre ajast ja arust taieseid.Või siis, et lootsin näha, kuidas George Peppard sigarit popsutab ja Audreyt tagumikule patsutades laia irvega teatab: "I love it when a plan comes together!" Täiesti õigustatud ootus ju.Tegelikult mängib George aga kunagist paljulubavat kirjaniku, kes juba aastaid oma suurteost kirjutada püüab ning raha teenimiseks keskealist prouat magatab. Uude korterisse kolides satub mehe naabriks Audrey mängitud tütarlaps, kes on samuti raha nimel praktiliselt kõigeks valmis. Noorte teineteise leidmine ei lähe aga sugugi nii valutult, kui arvata võiks. Vaene Kirjanik ei ole ju mitte just see mees, keda Suure Linna Tüdruk oodanud on.Audrey on ju isegi varasemalt mänginud langenud naist, kellest ontlik pruudikandidaat kasvatatakse, aga romantilisest komöödiast ei oleks küll osanud sellist peategelaste paari oodata. Mis on iseenesest tore, lõpus küll saab mees esimesena jalad alla ja tõttab naist viimasest astmest üles aitama, aga valdava osa filmist on mõlemad omadega puntras ja viimane asi mida nad vajavad on kellegi teise lahendamist vajavad probleemid.Esmajoones on tegemist aga siiski komöödiaga. Piisavalt naljaka komöödiaga. Kõige uskumatum huumoriliin oli seotud Mickey Rooney mängitud Mr. Yunioshiga. Enam stereotüüpsemat asiaati on raske välja mõelda. Veidi kohtlase olemisega, sarvraamidega prillid, hamstrihambad ja naeruväärne aktsent. Sellist Yunioshit enam filmides ei kohta, Hiina ja Põhja-Korea on ju ikkagi tuumariigid. Kasahstani üle nalja visata on suhteliselt ohutu, aga kui tagahoovis ikka tuumavarjendit ei ole, siis tuleb käike natuke pikemalt ette mõelda.Muusikast ka veel lõpetuseks. Henri Mancini on seekord eriti odavalt läbi ajanud. Pmst koosneb suur suur osa filmi heliribast kahest meloodiast, mida erinevais variatsioonides korratakse. Üks on minule tundmatu laul ja teine on Moon River. Mis, tuleb tunnistada, on üks neetult hästi kummitama jääv pala.

Wait Until Darki vaadates, kus neiu kampsikus ringi toimetab seda küsimust esile ei kerkinud, aga korteripeo ajal jäin korraks mõtlema, et huvitav kas Audrey käis ka enne uue filmi esilinastust mööda erinevaid kõmulehti ja rääkis oma naistelembusest või kuidas ta tsölibaadis elab või kuidas ta oma järgmises filmis osaleb koos 40 mehega orgiastseenis (Ali-Babulja ja 40 Vändagängstrit)?
räme reklaam, aga nii kenasti teostatud, et mul ei tekkinud mingit soovi kanalit vahetada

husaarid seksi eest raha ei küsi, aga ju siis George poiss pole husaar

Ja pimedus laskub... / Wait Until Dark(1967)

Audrey Hepburn kehastab pimedat naist, kelle mees toob koju kaasa ühe nuku. Nuku, mida Pahad Mehed endale tahavad, sest porolooni asemel on lelu täis topitud narkotsi. Esmalt püüavad kurikaelad küll vanamoodsa korteri läbiotsimise teel nukku tagasi saada, aga kuidagi jõuavad nad arusaamisele, et peremees on mänguasja mingil põhjusel seifi peitnud. Seifi võtme kättesaamiseks läheb töösse aga hoopis elegantne petuskeem.
Pimeda naise käest võtme välja meelitamine peaks ju olema sama lihtne, kui tolmuimejamüüjale selgeks tegemine, et sa ikka ei taha seda suurepärast masinat osta. Audrey osutub aga vastikult tähelepanelikuks ja teraseks kliendiks. Kas see plastjubin pidigi niimoodi küljest ära kukkuma, kas teile tundus samuti, et neil kahel erinevat häält teinud mehel olid jalas samasugust häält tegevad kingad, kas tolm peabki niimoodi vahvasti masina tagaotsast välja lendama, kas ma kuulen valesti või käivadki kõik mu külalised mingil põhjusel kardinaga mängimas.Teatritükke on ikka hea ja kindel suurele ekraanile ümber seada, ei tule meelde ühtegi adaptsiooni mis vastukarva oleks olnud. Siingi pannakse tegevus vurrina käima, tekst on tihe ja sündmused toimuvad sellise tempoga, et isegi kõike nähes ja kuuldes on raske võimalike vastukäikude peale mõelda, selle aja peale on juba järgmine tegelane ekraanil/laval.Kõige vingem oli aga lõpus tehtud käänak, kui Alan Arkin vaatas, et aitab sellest jobutamisest ning võtab olukorral jõuliselt natist kinni. Krdi põnev vaatamine oli niigi, sellega keerati aga üks nõks veel juurde.

huvitav, kuidas ja kas eraelus toimunu (pooleliolev lahutus) Audrey näitlemist mõjutas. Märkimisväärselt tugev oli see igatahes.

Värdjate päevikud / Mutant Chronicles(2008)

Vot selline peabki üks halb film olema. Ei mingit katsetki üle oma varju hüpata. Lihtsalt algusest lõpuni halb. Maailm on taaskord hävimisohus, seekord läbi mingi iidse masina, mis maapõues kükitab ja korralikud inimesed superzombiedeks muudab. Iidses templis iidsetest aegadest saadik masina kohta päevikut pidanud mungad valivad endi seast ühe välja ja saadavad selle Tähtsa Mehe jutule, et see aitaks kokku panna parimatest parima segavõistkond. Kes siis läbi lugematute ohtude teed raiudes/tulistades/õhkides maapõue laskuks ja neetud kaadervärgi välja lülitaks. Võtmega, mida hetkel anda ei ole, aga parimatest parimad suudavad kindlasti vajalikul hetkel improviseerida.Esimesed viisteist minutit on reamees Ryanit meenutav intensiivne madistamine, mille lõpetab filmi esimene (ja mitte viimane) ennastohverdav kangelastegu. Ohvitser jääb maha alluvate taandumist katma. Üks neist pääsenud alluvatest valitakse hiljem loomulikult poliitiliselt korrektsesse supermeeskonda. Neeger, pilukas, rindadega mees - kõik olulised sood ja rassid on kaetud. Iga rühma liige on vajadusel võimeline tinakuule sittuma. Nii badassid on nad. Ja tulistavad nad eranditult puusalt. Ma oleks subtiitrite tõlkijat kättpidi tänama läinud, kui ta oleks klassikaliste perse, türa jt. roppuste asemel kasutanud väljendeid mutisitt ja põdrakusi.Ühes suurepärases stseenis süütab üks mees esiplaanil sigareti ja tagaplaanil laseb purunenud päästekapslis viga saanud meeskonnakaaslane end granaadiga õhku. Vigastatu ei oota niisama surma, ta ei lase endale kuuli pähe, ta nõuab endale granaadi. Sellest enam rohkem badassiks minna ei saa. Või siiski, sigareti süüdanud mees, kes on päästekapslist umbes viie meetri kaugusel, ei vaevu isegi mitte pead keerama. Mis on selle stseeni kõrval surivoodil jampsiv Orson Welles või peegli ees veiderdav de Niro.Eriti mõnusaks tegid filmi aga need toredad masinad. Mitte see mis maa-alla peidetud on, kuigi oma platvormmängulik võlu oli ka temal, vaid need teised. Need mis koosnesid suures osas erinevatest hammasratastest ja kolbidest ja mille südameks oli aurukatel. Hammasrattad lihtsalt on seksikad.

lõpetuseks filmiga mitteseonduv erootikalaks

Lahutus Itaalia kastmes / Divorzio all'italiana(1961)

Selles filmis Sophiat ei ole, Marcelo on, aga Sophiat ei ole. Nii et ilma pikemalt keerutamata võib ära öelda, et siin filmis Sophia Loren striptiisi ei tee. Mingil müstilisel kombel ei tähenda see aga sugugi seda, et tegemist oleks halva filmiga, lausa vastupidi. Kõigi loogikaseaduste vastaselt on film, kus Sophiat sekundikski ei näidata, parem, kui film, kus Sophia ennast praktiliselt paljaks võtab. Maailm on ikka üllatusi täis.
Päris üksi Marcelo aga ka ei ole. Tal on armastav naine, kes pealiskaudsel vaatlusel näib piisavalt kobe, aga lähivõte paneb kõvemalgi mehel silma pilkuma. Eriti jõulise mulje jätab praktiliselt ühes tükis vohav kulmukaar ja igahommikust hooldust vajav ude huule kohal.Ning tal on ka kena 16 aastane täditütar.Oskate ehk aimata, kuhu see situatsioon välja viib? Lahutus pole muidugi võimalik ja pärast mõningaid humoorikaid, leidlike ja kahjuks teostamatuid plaane naisest vabanemiseks saab mees ajalehest inspiratsiooni ning otsustab naisele armukese otsida, et siis kirehoos ühtepõimunud patustajatele peale sattuda ja ettenägelikult käeulatusse sätitud revolver käiku lasta (hea käitumise korral kolm aastat vangis istumist).Võibolla mitte pööraselt naljakas linateos, keegi ju tordiga näkku ei saa, aga tugeva ja mitmeid ootamatusi pakkuva stsenaariumi toel ronib ta lõpuks välja siiski tasemele, kus ei saa teda kuidagi nõrgemaks kui suurepäraseks hinnata.

kirikukoori kastraat

lahe nüke, Marcelo mängib selles filmis ka