Audrey Hepburn kehastab pimedat naist, kelle mees toob koju kaasa ühe nuku. Nuku, mida Pahad Mehed endale tahavad, sest porolooni asemel on lelu täis topitud narkotsi. Esmalt püüavad kurikaelad küll vanamoodsa korteri läbiotsimise teel nukku tagasi saada, aga kuidagi jõuavad nad arusaamisele, et peremees on mänguasja mingil põhjusel seifi peitnud. Seifi võtme kättesaamiseks läheb töösse aga hoopis elegantne petuskeem.Pimeda naise käest võtme välja meelitamine peaks ju olema sama lihtne, kui tolmuimejamüüjale selgeks tegemine, et sa ikka ei taha seda suurepärast masinat osta. Audrey osutub aga vastikult tähelepanelikuks ja teraseks kliendiks. Kas see plastjubin pidigi niimoodi küljest ära kukkuma, kas teile tundus samuti, et neil kahel erinevat häält teinud mehel olid jalas samasugust häält tegevad kingad, kas tolm peabki niimoodi vahvasti masina tagaotsast välja lendama, kas ma kuulen valesti või käivadki kõik mu külalised mingil põhjusel kardinaga mängimas.
Teatritükke on ikka hea ja kindel suurele ekraanile ümber seada, ei tule meelde ühtegi adaptsiooni mis vastukarva oleks olnud. Siingi pannakse tegevus vurrina käima, tekst on tihe ja sündmused toimuvad sellise tempoga, et isegi kõike nähes ja kuuldes on raske võimalike vastukäikude peale mõelda, selle aja peale on juba järgmine tegelane ekraanil/laval.
Kõige vingem oli aga lõpus tehtud käänak, kui Alan Arkin vaatas, et aitab sellest jobutamisest ning võtab olukorral jõuliselt natist kinni. Krdi põnev vaatamine oli niigi, sellega keerati aga üks nõks veel juurde.
huvitav, kuidas ja kas eraelus toimunu (pooleliolev lahutus) Audrey näitlemist mõjutas. Märkimisväärselt tugev oli see igatahes.
0 comments:
Postita kommentaar