Ajaränduritest

Ajalugu on õpetanud, et vahel tasub mõne filmi kohta kirjutamisega natuke kannatada. Teed endale kuskile märke, et see ja see film on küll vaadatud, aga postitus jääb paremaid aegu ootama. Ühel päeval võtad selle nimekirja neist blogisse ülestähendamist ootavatest filmidest ette, libistad sealt silmadega üle ja teed ohhoo, vot sellest filmist ma nüüd kirjutangi.

Võibolla küll jah, et mõned detailid on natukese tuhmuda ja esimene emotsioon lahtuda jõudnud, aga nii seniilne ma veel ei ole, et midagi väga olulist lootusetult sassi suudaks ajada. Plussiks on aga see, et ainult Los Cronocrimenes(2007) ainetel seletamise asemel tuleb juttu ka Anubise väravatest (orig. 1983, Tim Powers).
Üks on hispaanlaste ulmepõnevik mehest, kes kogemata kombel satub ajamasinaga jahmerdama ja iga järgmine hüpe teeb asjad veelgi segasemaks, teine aga ameeriklase raamat mehest, kes läbi Anubise värava ligi kakssada aastat mineviku satub ja asjad lähevad segaseks niisamagi, erinevate eesmärkidega värvikaid tegelasi on lihtsalt nii palju.
Hispaanlane püüab idioodi järjekindlusega ühe uuesti ja uuesti läbi ajamasina hüpata, et eelmise hüppega korda saadetud segadus ära klaarida. Selge, et Heinleini "Enese ees ja järel" on mehel lugemata. Ameeriklasest, kes pidi suurema seltskonnaga koos ainult korraks minevikust läbi põikama, saab klassikaline valel-ajal-vales-kohas-mees, keda erinevad huvigrupid vaheldumisi hiilgavaks võluriks ja absoluutseks hädavareseks peavad.
Mis mind nende kahe teose juures võlub on käsitööoskus. Vormitust mütsakast turritavad lahtised otsad igasse ilmakaarde ja osavate kätega mees leiab üles just täpselt need õiged otsad, mis omavahel kokku sõlmida, nii et mütsakast saab... no tegelikult on küll endiselt tegu ühe mütsakaga, lihtsalt et kõik otsad on kokku sõlmitud. Vaataja peab filmi/raamatu lõpus täpselt mäletama, kumma jala suure varba kangelane esimeses peatükis ära lõi. Ei saa hakata näpuga algusest järge ajama ja kenasti ilma viperusteta lõppu välja jõuda. Jupike siit, teine sealt ja see puhas rõõm, kui näed millise elegantsusega kandiline klots läbi ümmarguse augu mahub.*Primerit(2004) üheks vägagi virgutavaks elamuseks pidava inimesena jäid need kaks küll natukese kergeks suutäieks, aga film kompenseeris selle paljude muhedate huumorikildudega ja raamat originaalse Egiptuse mütoloogia ja maagia ja 19. sajandi alguse Inglismaa eluolu sulamiga. Ja oi kuidas tahaks näha Horrabini filmiversiooni. 3D-s.

*Politseikoolis on eksam, mille käigus tuleb kandiline klots läbi ümmarguse augu saada. Eksami kokkuvõtteks võib öelda, et kandidaadid jagunesid taibukateks ja tugevateks. Taibukad loobusid keskeltläbi pärast pooletunnist pusimist. Tugevad täitsid ülesande eeskujulikult.

Püss pihku ja sõtta! / Johnny Got His Gun(1971)

Mõni film töötab kenasti ka kontekstiväliselt. Pole oluline, kunas või mis asjaoludel kellegile pähe tuli ta valmis vändata. Pauk jalaga tagumiku on ikka ühtviisi naljakas. Sõjavastase filmiga on aga lugu keerulisem. Eriti kui see film põhineb romaanil, mis kirjutati rohkem kui 30 aastat tagasi. Filmiks sai aga alles 1971.
Vähemalt on algupärandile truuks jäädud ja noormees läheb ikkagi 1. MS kaevikutesse mitte Vietnami džunglisse. Saab ühe mõttetu missiooni käigus viga. Kohe päris kõvasti viga. Poisist jääb alles tomp. Suhtlemisvõimetu aga teadvusel tomp. Esiti püüab Joe hulluks minemisest pääseda ja hiljem püüab leida mingit viisi kuidas siiski enda põetajatega kommunikeeruda.Valdav enamus filmist jättis täiesti külmaks, ei puudatanud kohe mitte mingil tasandil. Ideeliselt ma saan aru, miks tahetakse sõjakoledusi näidata rohujuure tasandilt, kuidas üksikisikud kannatavad, sest kuigi sõja kuulutavad teineteisele küll kaks riiki, siis sõdima hakkavad isad ja vennad ja pojad. Kui vaataja kuidagi suudab filmi peategelasega suhestuda, siis loomulikult jagab ta ka tema kannatusi ja loomulikult nõustub filmitegijatega. Sõda on paha. On küll jah, aga milleks on vaja hakata ilmselget rõhutama siis, kui sõda juba ammu käib ja tegelikult hakkab vaikselt läbigi saama.
Lisaks veel finaalis esile kerkinud huvitav dilemma. It is not glorious and honourable to die for one's country, aga eutanaasia osas meil vastuväiteid pole. Sulg võib olla teravam kui mõõk, aga tankirügemendi vastu ma sületäie lillede ja "Sõda on pähh" loosungiga ei läheks. Kui relvad juba kõnelevad, siis on hilja jutlustama hakata.

paar päris humoorikat stseeni olid ka sisse lipsanud, siin sattus isa noortele armunutele peale

siin anti uus tähendus sõnale halastajaõde

siin pandi taustal muru nosima ükssarvik

väike džunglivihje surati ka ikka sisse

see vestlus oli kõige parem osa filmist. Donald mängis jumalat, kes igati vaevatud hinge avitada püüdis

Udujutt / The Mist(2007)

"Feels pretty goddamned thick to me. A Stephen King book for sure. He sells by the inch, America buys by the pound."
Stephen King, "The Dark Tower"

Tõsi ta on. Mees kirjutab palju ja ekraniseeritakse teda praktiliselt sama palju (kvaliteedi osa jäägu igaühe enda hinnata). Ma suudan täiesti vabalt ette kujutada produtsentide ümarlauda, mis on just omadega lootusetult ummikusse jooksnud. Raha on nagu raba, aga keegi ei oska mingit head välja pakkuda. Emmerich keksib kuskil nurgas ühe jala pealt teise peale ja siristab nagu linnuke, et temal on üks ainulaadne maailmalõpufilmiidee välja pakkuda. Pahur koristajatädi palub produtsendihärrastel lahkesti oma jalad laua peale tõsta, et laua alt lapiga suurem mustus ära tõmmata. Ja kui sellega valmis saab ja Razziede pealt tolmu võtma läheb siis ühmab üle õla, et tehke sellest, tõmbab kitlitaskust ühe paperbacki välja ja viskab lärtsi lauale. Nii saigi Mist filmiks.
Kingi enda standardite kohaselt lühijutu masti töö ja Kingi ekraniseeringute keskmist taset arvesse võttes üle keskmise linalugu. Sajandi tormi üle elanud Maine väikelinna peale langeb udu. Udus on asju. Ning ellujäänud peavad selvehallis kõvasti vaeva nägema, et mitte oma staatust kaotada.
Tavapärase kirjanikuhärra asemel oli peategelaseks seekord kunstnikuhärra ja ühtegi lapsepõlvetraumat ka meenutama ei hakatud. Väga tubli. Õudsatele kollidele väljaspool selvehalli pakkus kõva konkurentsi kergelt maniakaalne usukuulutaja selvehallis sees. Mida ühelt õuduspõnevikult veel tahta.
Lõpp. Filmi lõpp. Lihtsa ajaviitefilmilõpuna täitsa normaalne. Üks lahe tüng on alati vaatajatele hästi peale läinud (Bruce Willis on kummitus).
Aga.
Kui peaks hakkama mõtlema. Vapper ameerika sõdur toob Iraagile vabadust ja laseb samal ajal mingitel tulnuktõbrastel kodumaal vabalt mööbeldada. Nii ei lähe mitte.
Selles valguses oleks raamatu mittemidagiütlev lõpp parem olnud. Ahjaaa, Mark Wahlberg sõbralik hoiatus, sinu kõige mittemidagiütlevama näoga filminäitleja troon on kõikuma löömas. Thomas Jane tuleb ja tapab.

erilise tagasihoidlikusega kirjanikuhärra ka just ei hiilga, aga selline muhe viide oma teistele töödele oli täitsa kavalalt välja mõeldud

Ropp kasum / Perversion for Profit(1965)

Mul on hea meel, et kõik need tuhanded* lugejad, kes iga* päev mõnd järjekordset suurepärast* filmiülevaadet lugema tulevad, mu hiljutised tiivaripsutused kaheldavama väärtusega linateostega (Nightdreams ja Cafe Flesh) viisakalt välja kannatasid. Mõistes nüüd oma teguviisi üleüldist maitsetust ja laastavat moraalset mõju sirguvale noorsoole, püüan tehtud kahju heastada ja räägin veidi linateosest Perversion for Profit.
Üks kena ameerika härrasmees seletab lahkesti, milliseid hirmsaid tagajärgi võib esile kutsuda erootilise sisuga trükimaterjalide vaatamine (mis siis veel neist hirmsatest videofilmidest rääkida). Eriti ohustatud seisundis on muidugi noorukite veel väljakujunemata mõttemaailm, mida kasumiahned pornotöösturid salakavalate trükiste abil väärastunud vormi väänavad. Homoseksualistid, sadistid, masohhistid, sodomiidid. Lihtsalt hirmus.
Tõsiselt rääkides, kui keegi peaks tahtma sellest õppefilmist uusversiooni teha, siis võtke seda erootilist pildimaterjali vähemaks. Strateegiliste kohtade peale olid küll ruudukesed asetatud, aga no kamp noorukeid, hormoonid möllamas, hämaras klassitoas seda filmi vaatamas. Ma ei teagi nüüd. Jutustaja oli ju lausa nii viisakas, et juhtis vaataja tähelepanu detailidele, mis muidu oleks ehk kahe silma vahele jäänud.Ning see mõttearendus, et ühel päeval vaatad ajakirjast alasti naise pilti järgmine päev oled retsidivist valmis tundus ka natuke liialdatud. Seda seost rammiti kohe eriti järjekindlalt. Väga raske on uskuda, et seda keegi isegi toona uskuma jäi. Selle asemel et rahulikult seletada, mis ja kuidas on vaja ei tea millega hirmutada.

Üldhariva materjalina on seda linateost võimalik ka teatud videoportaalist vaadata. Veidi on naljakas, veidi ärritav.

see graafik näiteks oli väga ärritav. ideeliselt näitab see 10 kuni 18 aastaste noorukite suguhaigustesse haigestumise sageduse tõusu. praktiliselt ei näita see mitte halligi. samasuguse joone saaks vedada 1-18 aastaste ja 16-18 aastaste noorte kohta.

tähelepanu ajakirjade pealkirjadele

keda see naine siin pildil ikka huvitab, vaadake hoopis seda kitse

*postituses võib esineda paar kunstilist liialdust

Ühe perekonna lugu / Capturing the Friedmans(2003)

Hetkel Eestiski päris aktuaalse teemaga on ameeriklased juba pikalt maadelnud. Võttes appi ka filmikunsti vahendid. Boys Beware(1961) on kümme minutit pikk hoiatusfilm. Minu meelest natuke liiga absurdne ja hüsteeriasse kalduv, et teda tõsiselt võtta annaks. Samas, parem kui mitte midagi. Ja pedofiilia on ka teema, millest on küllalt raske ilma hüsteeriasse kaldumata rääkida.
Capturing the Friedmans on dokumentaalfilm kõrgemasse keskklassi kuuluvast perekonnast: isa, ema ja kolm poega. Isal on küll veidi ebaterved huvid väikeste poiste vastu, aga ta suudab omi kihke enam vähem kontrolli all hoida ja maandab neid ajakirju vaadates. Uurimisorganid saavad neist ajakirjadest teada ja lumepall pannakse veerema. Naabrid lähevad paanikasse, politsei pressib lastelt süüdimõistmiseks vajalikud tunnistused välja ja perekonda ei ole enam.
Capturing the Friedmans on dokumentaalfilm kõrgemasse keskklassi kuuluvast perekonnast: isa, ema ja kolm poega. Isa on paadunud pedofiil, kelle maja on otsast otsani vastavasisulist kirjandust täis ja kelle korraldatud arvutiõppe koolitustel väikesi poisse süstemaatiliselt ära kasutatakse. Ning noorim poeg (18 aastane) lõi rõõmuga neis perverssustes kaasa. Mitte intsestist ei räägi, poeg olevat samuti väikesi poisse vägistanud.
Kumba versiooni uskuda sõltub täiesti vaatajast, poolt ja vastuargumente on mõlema teooria toetuseks. Ajakirjad olid olemas, suur hunnik ajakirju. Ülejäänud süüdistuste osas selgusele jõudmiseks tuleb endal film ära vaadata.Eriti väärtuslikuks teeb antud dokki see, et lavastajal oli kasutada perekonna enda videosalvestusi protsessi toimumise ajast. Eriline musterperekond ei olnud Friedmanid kunagi ja neil koduvideodel nähtu on lausa valus. Perepea on enamasti vait ja kössitab kuskil nurgas, samas kui pojad lasevad emotsioonidel lakke tõusta.
Nii tükk tüki haaval selle perekonna lagunemine vaatajani tuuaksegi.Lausa nii, et lagunemise ajend kohati tahaplaanile jääb.Spoiler.
Väidetavalt on lavastaja Jarecki isa ja poja süütuses veendunud ning seetõttu on film kallutatud. Kui ei teaks, siis ei oleks midagi aru saanud. Selles valguses aga filmi peale tagasi mõeldes. Võibolla tõesti, äkki esitas meelega fakte selles järjekorras, ehk oli meelega süüdistuse peatunnistaja ebausaldusväärne valitud. Otsustage ise. Ma soovitan ikkagi.

II

Tehtud! Kaks aastat on täis. Suvist ikalduseperioodi arvesse võttes, võib endale tunnustavalt õlale patsutada. Filmiblogide keskmist eluiga arvesse võttes, seda enam.
Vaatasin korraks, et mis ma eelmine aasta samal ajal kirja panin, ehk sai hullu peaga mõni lubadus antud. Õnneks mitte. Pisikesi muutusi on blogisse tulnud küll. Tehnilist laadi muudatusi. Üks olulisemaid kindlasti hindamissüsteemi kasutuselevõtt.
Hinnangu andmine käib suhteliselt lihtsalt, puhta emotsiooni pealt. Eeskujuliku sildi võib vabalt külge saada ka film, mille stsenaarium või näitlejatööd kõige kõrgemal tasemel ei ole (Diabolik viimatise näitena). Vastupidi ka, üleüldises plaanis normaalne film võib ühes olulises detailis eksimise eest oma väärtuses katastroofiliselt kaotada(Planet of the Apes).
Postitusi (ja vaadatud filme) mõni üle 150. Ehk siis umbes sama mis esimesel blogiaastal (e.b.a.). Vaevalt et kvantitatiivselt erilist hüpet (või langust) oodata on. Selline tempo tundub päris hästi mulle endale sobivat. Kvalitatiivse poole pealt on hea meel, et lugejad mu tugevalt isikupärase stiili omaks võtnud on ja loodan ka algaval aastal taset hoida. Ehk siis lõpuks leiab ka auväärt Blogilehe toimetus viimaks ka minu kirjatükkidele omal žurnaalis koha, kasvõi halastuspublikatsioonide sektsioonis.

Mõnus tuuleke / When the Wind Blows(1986)

Küllaltki tihti leiab erinevate maksimarketite odav/saastafilmide korvist/stendilt täiesti uskumatuid asju. Näituseks on keegi nupumees võtnud kätte ja lasknud eesti keelde dubleerida Gandahari, saadaval ka netist vaid 59 krooni eest. Ja suhteliselt hiljuti Maximas nähtu sundis lausa pilti tegema, riiulis kõrvu seisid Kärbse Kärdil külas, Howli liikuv kindlus ning Flipper ja Lopakas. Ei ole küll Kärbse Kärti ega Flipperi tegemistega kursis, aga aimdus ütleb, et tegemist on siiski kraadi võrra leebemate multikate kui Miyazaki või Laloux tööd. Filmide väljaandmisega tegelevas firmas võiks ju töötada mõni selline inimene ka, kes oskab kuidagi viisakalt ülemustele vihjata, et vaadake see Gandahar on nüüd multikas tõesti, aga ma usun, et ühele kuueaastasele lapsele sobiks Flipper vast paremini.
Jään huviga ootama, kuna ilmuvad meie poelettidele Kass Fritzi(1972+1974) box set, Bible Black(2001) complete series ja When the Wind Blows. Pühad ju tulemas, hea midagi jõulumehele kotti pista.See viimatine oleks veel eriti õpetlik, lapsed saaksid teada kuidas tuumapommi plahvatus üle elada. Pensionil härrasmees ajab brošüüris näpuga järge, kogub tühjadesse pudelitesse vett, värvib aknaklaase valgeks, manitseb linnas elavat poega, et see võimaliku ohtu liiga kergekäeliselt ei võtaks ning ehitab ustest varjualust (kindlasti 60 kraadise nurga all). Tema proua, kelle arvates mees tühja rähkleb, ei lase end aga paanikast haarata ja toimetab rahulikult omi perenaise asju edasi. Suure paugu hetkeni on seda toimetamist isegi natuke naljakas vaadata. Mees on püsti hädas kui kaks erinevat brošüüri käsivad ühte asja täpselt vastupidi teha. Naine muretseb põhiliselt selle pärast, et varjendi ehitamisel tapeet ei rebeneks. Üks tipphetkedest oli see, kuidas abielupaar heldimusega Teist Maailmasõda meenutas, sigariga Churchill, vana vunts Stalin, Spitfires ... those where the days.
Edasi läheb kõik juba allamäge. Ilmselt ei uskunud ükski selle õnnetu voldiku koostajatest isegi, et ühel hetkel võib pomm tõesti kohal olla või et keegi selle plahvatuse üle elada võiks. Igatahes need juhtnöörid, mida mees nii täpselt järgida püüdis, on suhteliselt kasutud ning vaataja peab taluma vanapaari kiiret hääbumist kiiritustõppe. Mis on küllaltki vaevarikkas vaatamine, isegi joonistatud karakterite puhul, nii et mul on vaid hea meel, et inglased päris näitlejaid ei kasutanud.Meele tegi mõruks aga mõte, et kas päriselt on olemas mingi vähe asjalikum plaan B? Plaan A on vaenlasele selgeks tegemine, et sul on sada kaks Big Boyd ootel, neli rohkem kui tal, nii et sina võidad. Mis aga siis kui vastane on loll ja ei saa aru, et sa oled võimeline teda sada kaks korda maha lööma? Jagad paar voldikut välja ja loodad kõige paremat? Sama hästi võiks ju kohe valge lina ümber võtta ja tasakesi kalmistu poole roomama hakata.

üks masendavamaid lõpustseene üldse

Vägev etendus / Performance(1970)

Arvestades, et Paint it Black pani 66. mõlemal pool Atlandit tabelites esimeseks, siis võib vist öelda küll, et Mick Jagger olid Performance filmimise ajal juba superstaari staatuses. No igatahes piisavalt kuulus, et ta üksi filmi välja kanda jõuaks.
Nii et ootasin sellist mõnusat muusikafilmi, kus Jagger musitseerib ja teised näitlejad talle plaksutavad. Võibolla midagi sellist nagu Tommy(1975) oli. Produtsendid jällegi olid midagi Hard Day's Night(1964) sarnast lootnud. Petta saime kõik, ainult et erinevalt neist ei puhkenud ma tegeliku tulemust nähes pisaratesse.Maffiaperekonna hard man satub tööülesannet täites veel kõvema mehe selga, kes sõbrad kokku võtab ja meie kangelasele mõistust pähe panema läheb. Taguotsa kaudu. Juhtme abil. Keegi saab surma ja mees peab situatsiooni jahtumist ootama kuulsusekoormast tüdinud rokimehe (Jagger) ja tema saatjadaamide seltskonnas. Rusikakangelane hipikommuunis. See ei lõppe mitte hästi.Seks, vägivald ja narkootikumid. Mis saab siin rahastajatele mitte meeldida. Kui see rahvast kinno ei meelita, siis ei meelita ju miski. Jama oli selles, et kogu seda lugu esitati suhteliselt veidras pildikeeles. Veider on hetkel parim sõna millega ma filmi visuaalset poolt kirjeldada oskan. Psühhedeeliline oli ka kaalumisel, aga see kataks ainult ühe osa sellest väärt filmist. Küll parima osa, aga jääme siiski veidra juurde.Kasutan jällegi Cafe Fleshi näitena, et veider pildikeel üksinda veel väga head filmi ei tähenda. See küll aitab kõvasti kaasa, aga midagi võiks nagu veel olla. Performance miski on tempomuutus. Filmi jaguneb kenasti nelja ossa ja kõik need osad on erineva tempo ja erineva tonaalsusega. Esiteks on selline kiire ja jõuline vägivalla osa, mis mulle tõi kohe Tarantino Marukoerad meelde. Järgmiseks põrkuvad erinevad maailmavaated. Ratsionaalsus spontaansusega, kui sobib. Samas see põrkumine toimub umbes kahe liustiku kokkupõrkamise kiirusel. Kuldset keskteed ei paista igatahes kuskilt. Seda keskteed ei olegi, järgmine muutus, psühhedeeliline orgia ja jõud vannub vaimule alla. Ongi lõpp? Ei, üks muutuja on meil tähelepanuta jäänud, tempo aeglustub taas ja nüüd alles läks veidraks. Ma ei hakkagi mitte teesklema, nagu oleks kogu filmi finaalis toimunud tegevus mulle mõistatav olnud, et kõik need ideed ja sümbolid minuga valjul häälel rääkisid. Tasakesi sosistasid ja midagi ma sellest sosinast ka aru sain. Piisavalt.Sulle, kulla lugeja, ei oska ma muud soovitada, kui et vaata ise. Võibolla räägib see väärt film sinuga kõvema ja selgema häälega. Võibolla. Võibolla keerab aga oma kauni pea kõrvale ja pomiseb ainult omaette pihku midagi. Üldiselt tasub proovida.

the force is strong with this one