Istuvad neli filmilavastajat köögis ümber laua ja viskavad viina. Korteriperemehe naine käib vahel hommikumantlis ukse peal sisistamas, et mehed vaiksemaks võtaksid, lapsed ei saavat magada ning hetkeks sumin tõesti vaibub, aga vägijook on peas sellised grandioossed ideed käärima ajanud, et absoluutselt hädavajalik on neid teistele suurvaimudele tutvustada.
"Teate mis," alustab James, "ma mõtlen siin, et ma vist järgmise filmi teen kangelaslikust ameerika sõdurist, kes saadetakse inkognito Venemaale kolhoosiesimeheks! Ja kuna ta on nii tubli, siis kutsutakse ta, koos teiste tublide kolhoosiesimeestega, Stalini juurde audientsile ning just siis kui Jossif talle
Tööeesrindlase auraha rinda kinnitama hakkab, tõmbab meie mees kirsasäärikust välja piitsa ja kägistab Stalini ära!"
Ütleb nii ja vaatab ise vilksti Steveni poole, äkki see piitsa asi härrale ei meeldi. Steven sügab aga ainult habet, haarab siis kindlakäeliselt laualt pitsi, kallab selle kõrist üheainsa elegantse liigutusega alla ja mühatab: "A mis siis kangelase nimeks ka saab?" Enne veel, kui James sellele küsimusele vastata jõuab kilkab Quentin vahele: "Kurat piitsaga surnuks kägistamine on muidugi huvitav mõte, aga enne võiks mehed ikka veerand tundi samuraimõõkadega sahmida ja lund võiks langeda ja siis päris lõpus võiks ameeriklane Jossifile viisnurga otsaette kratsida."
"Jobu", mõtleb Steven, "endal pole ühtegi Oscaripoegagi ette näidata". Tal endal on neid lausa kaks, üks on suvila välipeldikus ajalehtede peal raskuseks, et nood tuulega lendu ei läheks ja teine on ka kuskil, viimati lõi naisuke vist teisega naela seina. Kõvasti ütleb aga: "Vala parem klaasid täis ja las James räägib." Viimatinimetatu laksab tühja pitsi vastu lauda, raputab korraks pead, otsekui tahaks kõik kõrvalised mõtted kõrvade kaudu välja peletada ja sõnab: "No eesnimi on raudselt Arnold, isanimeks konspiratsiooni mõttes Ivanovitš ja perenimi võiks olla midagi sümboolset, no näiteks
Рыцарь."
Sidney, kes seni vestluses kaasa löönud ei ole, on röötsakile laua peale ära vajunud ja pomiseb nüüd rohkem nagu enda ette, kui teistele: "Ja järjefilmi esimese poole näitan kuidas
Правда ja
Известия ajakirjanikud Kremli ümber tunglevad ja teise poole näitan vandemehi, kes Arnoldi üle kohut peavad mõistma." "Höhö," irvitab Quentin ja näitab näpuga teise poole, "Sindey ei kanna ikka üldse." Ise on kavalpea enne küllatulekut kodus kõhu rasvast liha täis söönud ja iga teise pitsi salaja lillevaasi tühjaks valanud, mis viga nii teist naerda.
"Kuradi poisirajakas, mis sa ilgud siin, Sidneyl on vähemalt Kuldne Gloobus kodus, sul pole sedagi," ei pea nüüd Steven enam vastu ja raksab oma sõnade toetuseks rusikaga vastu lauaplaati. "Tasa, tasa," asub James vahemehe rolli, "egas siis Quentin paha pärast. Eks ta jutus ole väike tõetera ka sees, mäletad ju isegi kuidas Sidney viimati sinu pool suvilas Pauka kuuti oksendas ja peenramaal kõplavale naabrimammile külge lööma läks. Pärast jäigi sinna vagude vahel põõnama, hea et lendva sisse ei löönud."
Tõsi ta on, Elizabeth oli järgmine päev ikka väga tigedust täis ja ähvardas kõik oma kaks tosinat eksmeest Steveni vastu üles ässitada. Pealegi, Jamesi sõnal on kaalu, eks ole talgi üks kuldne mehike välja käia, kui palgapäevani veel nädal aega on ja midagi vaja pandimajja viia. Nii rehmabki Steven käega ja lausub: "Eh, ägestusin jah vist ilmaasjata. Räägi, poiss, veel sellest viisnurga ideest."
Umbes sedamoodi kujutan mina ette, kuidas pannakse selliste meeste seltskonnas käsuliin paika. Üks Oscar on kõva sõna, kaks veel parem ja kui Oscarit tõesti ei ole, siis Kuldne Gloobus läheb umbes poole häälena arvesse.
Cristopher Guestil pole aga sedagi, üksainuke närune Emmy, seegi kamba peale. Ehk peab siit otsima põhjusi, miks võttis mees kätte ja väntas Akadeemia Auhinda pilava satiiri. Täpsemalt siis seda rõõmsat elevust, mis valdab näitlejaid, kes ootamatult avastavad, et neid võibolla valitakse sellele auhinnale kandideerima.
Mitte päris nii säravalt naljakas, kui näiteks Best in Show, aga piisavalt tugev saavutus siiski. Eriti ühe filmisõbra jaoks. Üks tipphetki näiteks kuidas "Home for Purimist" sai "Home for Thanksgiving".
Selline mõte ka veel, et kas Eugene Levy äpu agendi idee on pärit pigem filmis väikest osa mänginud Ricky Gervaisi peast või oli Cristopheril stsenaarium enne valmis, kui Extras teleekraanidele jõudis.
'tea kas näiteks Meryl Streep ka kunagi laseb endal suu kõrvuni vedada, samas tal on juba kaks Oscarit taskus, nii et vist ei ole vaeva väärt
see neiu vist ainult vaimselt tasakaalutuid tegelasi mängibki (kiire üldistus kahe nähtud filmi põhjal)
Vanasti oli rohi rohelisem, taevas sinisem ja Tujurikkuja naljakam. Vähemalt selline mulje erinevaist meediakommentaaridest jäi. 'Teagi nüüd, kui internet ennast muus osas ammendanud on, siis kärab jõutuubist tandemi tegutsemist vaadata küll. Ja mind, madalalaubalist, ajab naerma ikka. Lösutan diivanil, sügan kubemepiirkonda ja mõtlen Sepaga kaasa, et kumb siis oli ikkagi ennem, kas muna või kana. No ja sõidukompensatsiooniga poliitikut püüdev politoloog Nusik, klassikaline naer läbi pisarate. Esmalt naeran ja siis sülgan vihaselt põrandale ja vannun seda Toompea seakarja. Kuradi Ansip! Ükspäev just vaatasin, et blogi külastatavus on 7,3 protsenti langenud, aga või siis valitsuse sakstel on aega lihtsate inimeste muredega tegeleda. Nemad käivad ju Kanadas "olümpial" ja Jaapanis "suusatamas".
Igatahes, kui kellelgi peaks olema tarvis oma kollektsiooni elusat Metsavana, siis tuleb söödaks asetada üks võimalikult jabur filmijupp. Soovitavalt Technicoloris. Fritz Lang lavastamas seiklusfilmi, mille tegevus leiab aset Indias, töötas ideaalselt. Andsin mehele väikse maitseproovi ka, nii et pidin lausa püha kolmainsuse Fulci, Bava ja Argento nimel vanduma, et ma sellist pärli üksinda ära ei vaata.
Saksa insener armub templitantsijannasse, kellega aga maharadža Chandral omad plaanid olid. Insener pannakse vangi (hiljem ta muidugi kangelaslikult põgeneb). Tantsijannat otsustab oma võimumängudes ära kasutada maharadža vend (nagu hiljem selgub, oleks olnud oluliselt lihtsam poolik tellis soki sisse toppida). Uuel inseneril kästakse ehitada hiilgav hauakamber, kuhu Chandra on otsustanud oma armastuse sisse müürida. Segadust kui palju.
Kahjuks selgus aga, et maitseprooviks pakutud stseen oli ka üksiti filmi tipphetk. Mõtlesime ise vaatamise ajal, kuidas Harryhausen poole seanssi pealt püsti tõuseks ja saalist lahkuks. Ideaalsed katakombid tosinate erinevate plastiliinikollide mahutamiseks, aga pakuti ainult pidalitõbiseid ja ühte krokodilli. Õudne raiskamine. Oleks siis loomal vähemalt kaks peadki olnud.
Ilus oli küll, nii taustad kui kostüümid. Sodiga, mida kulturistid kasutavad, pruuniks mökerdatud näitlejad pakkusid natuke nalja, aga kokkuvõtteks siiski tuim tükk. Ehk oleks mõni laulu- ja tantsunumber veidi elu sisse puhunud.
meik on veidi laiali läinud
isegi seda kaunist kujukest ei äratatud ellu
Nagu hiljem, uurimistöö käigus selgus, on tegemist järjelooga, mis selgitab sissejuhatava kõne, mida meie ekslikult Langi oskamatuseks helifilmiga kohaneda pidasime. Esimene osa kannab pealkirja Der Tiger von Eschnapur.
