Atentaadibüroo / The Assassination Bureau(1969)

Mõista mõista, kes see on? Näeb välja nagu Malcolm McDowell ja mängib filmis, mis näeb välja nagu The Great Race? Oliver Reed loomulikult. Küllaltki nukker muidugi, kui sulle viidatakse kui mehele, kes näeb välja ühe kuulsa näitleja moodi (pärast kiiret kontrolli võib kõigi Oliver Reed'i fännide lohutuseks öelda, et sarnasus on aja jooksul kaotsi läinud ja Oliveri kohta saab südamerahuga öelda, et ta on see mees, kes ei näe enam kübetki ühe kuulsa näitleja moodi välja).Filmis endas ei ole loomulikult aga kübekestki nukrust. Teemale vaatamata. Noor ajakirjanik palkab Atentaadibüroo tapma Atentaadibüroo esimeest. Et esimees selle plaaniga rõõmuga päri on, siis ongi sündmused käima lükatud ja tegevus viib meie kangelasi (ajakirjanik sõidab ju esimehega kaasa, mõelge ise millise vahva loo sellest saab) Pariisi hotell/bordellist läbi Šveitsi panga ja Austria õlletoa Veneetsia kanalite vahele ning lõpetuseks lausa tsepeliini pardale.

Minus jubedusvärinaid tekitava tordisõja analoog ka on sisse susatud, õnneks piirdutakse ainult mõne tosina šampanjapudeli viskamisega jälitajate pihta.Üks oluline vahe neil kahel filmil siiski on. Atentaadibüroo on oluliselt seksikam. Nii sõnas kui pildis. Seksikas muidugi 69. aasta filmikunstistandardite kohaselt, mingit interracial tentacle erotsi loota ei maksa. Korsetis tüdrukuid, üht lõbusat joomalaulu ja üht-teist veel aga küll.

-Nothing I can do will please the gentleman.

-Nothing you can do. I don't wonder. Let someone else try.

Lihtne meelelahutus, ei midagi rohkemat ega vähemat.

Belleville kolmikud / Les triplettes de Belleville(2003)

Belleville kolmikud on ju tegelikult üks ütlemata kole multikas. Nõmedad kollakaspruunid värvid, terve filmi peale mitte ühtegi ilusat inimest ja no sisust ei tahaks üldse rääkida.
Üks kole vanamutt püüab kolme koleda eide abiga gangsterite küüsist päästa noorena orvuks jäänud poissi, kes ei oska elust muud tahta, kui sadulat, pedaale ja mäge, mille otsa vändata. Nii et põhimõtteliselt tegid kurikaelad talle teene.
Mingil põhjusel see veider multikas mulle aga meeldis. Väga meeldiv oli vahelduseks Pixari viimse võimaluseni ilusaks lihvitud maailma kõrval ka midagi teistsugust näha. Kusjuures ei tähenda see, et inimesed inetud olid, et animatsiooni kvaliteet oleks kehva olnud. Lugesin kuskilt mingit kommentaari, kus üks õnnelik vaataja nautis tunde pärast filmi lõppu erektsiooni, mis ta oli saanud elutruid merelaineid vaadates.Igaühe enda otsustada jäägu, kas need lained seda tõesti väärt olid, aga sisulise poole väärtuses ei tohiks küll keegi kahtlevale seisukohale jääda. Lugu mida räägiti oli peaaegu lõpuni välja uskumatult originaalne. Üks käänak teise järel, üks lahe detail teise otsas. Isegi nii palju, et mingil hetkel juba tundus, et aitab, mu pea lõhkeb kohe.Ning ometi heidangi ma ainukese asjana filmile ette, et lõpus tehti vanaemast tank (ülekantud tähenduses), keda ei ussi- ega püssirohi ei võtnud. Õnnelik lõpp suruti toore jõuga läbi. Viimased kümme minutit oli selge, et tehku pahad mida iganes, head võidavad. Aga ma oleks tahtnud veel mingit käänakut või vähemalt mingit elegantsemat manöövrit.

Hullu doktori unenägu / The Imaginarium of Doctor Parnassus(2009)

Mul ei ole oma väite tõestuseks küll ühtegi promopostitust ette näidata, aga uudis Terry Gilliami uuest filmist ajas mind oluliselt rohkem kihevile kui James Cameroni omast. Kaks osa Terminaatorit, Tulnukad ja Sügavik on muidugi arvestatav panus heade filmide varasalve, aga Gilliami osalus Monty Pythonis, Brazilis, Kalamehest Kuningas ja 12 Ahvis on mu arust veelgi kaalukam saavutus.
Vahemärkusena ja avataristide poolt needuse alla panemise vältimiseks tunnistan ausalt, et sobiva juhuse tekkimisel võiks selle Avatari ju 3D-s ära vaadata, puhtalt 3D pärast, aga nagu informeeritud allikas kinnitas, siis vett näkku ei pritsitud, ehk ainult kokat/pepsit kui hullunud fänn su kõrval erutusest püsti kargab, nii et vaevalt et ta AHHAA 4D üle lüüa suudab.
dr. Parnassust vudisin vaatama aga kohe, kui mahti sain. Panin küll ka suured lootused visuaalse poole peale, aga arvestasin ka sellega, et sisulise külje pealt midagi meeldivat pakutakse. Ning silmarõõmu tõesti oli. Nagu kaaskinokülastajate käitumisest selgus, siis veidi vähem universaalselt meeldivat silmarõõmu, kui ehk mõnes teises filmis, päris mitu neist lahkusid enne seanssi lõppu, aga Gilliami vanal seda fantaasialendu ikka on.Üks suhteliselt kirev seltskond rändab mööda Inglismaad ringi ja annab kõigile soovijaile võimaluse tühise raha eest korraks argimurede eest peeglitagusesse maailma pageda. Olukord muutub aga veelgi põnevamaks, kui rändajatega "ühineb" mälu kaotanud libekeel(Ledger/Depp/Law/Farrell) ja doktorihärra ise sõlmib vanatühjaga kihlveo ühe vanema kihlveo kaotuse hüvitamiseks.Kahjuks tuleb tunnistada, et see lugu mida räägiti, jättis suhteliselt külmaks. Lohises ja erilise uudsusega ka silma ei paistnud. Valetamist, silmakirjalikust, ahnust, isekust, ... on maailmas palju. Selle tõestuseks need unelmad mis peeglitagusel maal läbi elati. Eks ta muidugi ole õige küll. Aga on ju maailmas ikka head ka. Terryst jäi aga selle filmi põhjal mulje kui Pandorast, kes küll kõik pahed on oma laekast välja lasknud, aga lootuse jagamise asemel lihtsalt istub ja kurdab kui halvasti kõik on.Nii ei jäänudki mul muud üle, kui nautida unelmate ilu. Õnnetuseks oli neid unelmaid aga liiga vähe, et vahepealset hallust täielikult hajutada. Ilusad olid nad küll, aga puhas matemaatika ütleb, et kui üle poole filmist on hall, siis ei ole eriliselt kõrget üldhinnet loota.
Ehk siis Terry Gilliami enda varasemate tööde võrdluses ei saa mina küll Dr. Parnassuse Imaginaariumit eriliseks õnnestumiseks lugeda.

Au( )hind / Made of Honour(2008)

Tegelikult ma pidin selle filmi ka lihtsalt eelmises postituses ära mainima. Aga tekkis hirm, et ehk jääb ta nii kellelgi kahe silma vahele. Metsavana pärast ma ei karda, aga Xipe võib küll rumala peaga ennast romantilist komöödiat vaatama sättida.

Rämedalt halb oli.

Noor neiu leiab endale Šotimaalt elu armastuse. Vana tuttav avastab muidugi selle peale, et tegelikult ta on neiukest ise eluaeg armastanud ja püüab noori armunuid igati lahku ajada. Peapruutneitsina on tal selleks ka suurepärane positsioon.
Julia Roberts on kunagi umbes samasisulise filmi teinud, My Best Friend's Wedding(1997), selline seos tuli meelde. Ma ei mäleta mis seal lõpus sai, aga vast ei üllata kedagi, kui paljastan, et siin filmis saab meie "kangelane" oma missiooniga suurepäraselt hakkama. Naine jätab oma supermehe ja läheb tagasi selle tölli juurde, kes temaga kakskümmend aastat sõbrustanud on. Supermees on muidugi palju öeldud, on temalgi omad vead. Ta on kirglik jahimees ja ta ei luba neiul oma taldrikust toitu näpata.
Kõik.
Need kaks ületamatut erimeelsust saavad sellele suhtele saatuslikuks.
Ja meie "kangelane", kes muideks pani kogu kangelannaga sõbrustamise aja kõike mis liigutas, triumfeerib.

Vältida.

sel hetkel mul oli väike lootus, et mees jääbki sinna põrandale ajupõrutusega lamama

Kaleidoskoop Osa II

Jätkame uuel aastal sealt kus vana pooleli jäi.

An American Werewolf in London(1981).
Kaks noort jänkit tulevad seljakotid seljas üle Suure Lombi Vana Hea Inglismaa maapiirkondadega tutvuma. Ilma erilise külalislahkuseta näritakse üks päris katki, teisele jääb eluvaim aga õnneks sisse. Õnneks on muidugi halb sõna siinkohal.
Suure pauguga 70. lõpus alustanud John Landis on ainult kiidusõnu väärt. Esiteks selle eest, et vana ja leierdatud libahunditeemat veidi teises nihkes esitata oskas. Veidi zombievürtsi oli küll viimane mida oodata oskasin.Teiseks ja veelgi olulisemaks see, et soust üldiselt sellise mõnusa Vana Hea Inglismaa mekiga oli. Vana hea vakatava pubi stseen ja portfelli ja vihmavarjuga härrasmees ja maailma kõige rahumeelsem bobby. Killuke huumorit tuleb igale õudusfilmile ainult kasuks.Eriefektide meestel kiitus hundiks muutumise-, lavastajale metroo- ja stsenaristile lõpustseeni eest. Muusikavalik oli ka minu kõrvale väga meeldiv kogemus.

Funny Games(1997).
Kaks noormeest tulevad naabriperelt mune laenama. Et nendega žongleerimises nad väga osavad ei ole, hakatakse hoopis uut mängu mängima. Naabripere muutub järjest mornimaks.
Vana perv Haneke ajas kriitikud Naljaka Mänguga täitsa kihevile. Cannes'i Kuldse Palmioksa kandidaat ikkagi. Õudusfilmi kohta kõva tulemus.Mu arust jäi lahjaks. Kõva stardiplatvorm oli olemas, aga ei juletud seda viimast vinti sugugi peale keerata. Põhiline viga selles, et üks kurinahk vahel kaameraga suhtles. Ei ole võimalik mitte kuidagi selgemalt öelda, et rahunege kallis vaataja, see on ainult film. Kogu loodetud psühholoogilise õuduse laeng maandati sedaviisi ära.

Malizia(1973).
Naine sureb, jättes mehe ja kolm poega kurja saatuse pillutada. Pime juhus pillab aga naisekätt vajavasse majapidamisse kenakese koduabilise. Vana sokk ees ja noored täkud tema eeskujul püüavad neiukese soosingut võita.
Algas film naeruga läbi pisarate. Ühe äärmiselt koomilise matusestseeniga. Mida edasi seda mustemaks aga pilt läks. Mängu toodi järjest räpasemad vahendid ja lõpuks oli peaaegu kogu seltskond end ebameeldivaks mänginud. Oma eesmärkide saavutamiseks oldi kõigeks valmis. Isegi esmapilgul süütu kannatajana paistnud Angela osutus tegelikult lihtsaks kullakaevuriks.Kena naisenimena kõlav Malizia tähendab muideks eesti keeles pahatahtlikust (malice).

Hangover(2009).
Neli meest lähevad Vegasesse poissmeestepidu pidama. Pohmakas on väikseim neist muredest, millega järgmisel hommikul silmitsi tuleb seista.
Nüüd on siis mulgi möödundaastane tippkomöödia nähtud. Ei olnud viga midagist. Parajalt õllesena oli naerukohti rohkem kui ühe käe näppudel üle lugeda oleks saanud, üle kümne siis. Sellest saab ilmselt ka tulevikus selline Euro Tripi(2004) tüüpi film, mida parema puudumisel üle vaadata kärab.Tähelepanu sellele, et võrdluseks on Euro Trip, mitte mõni tõeliselt klassikaline linateos, nagu Young Frankenstein(1974) või lähemast minevikust Thank You for Smoking(2005).

Where the Truth Lies(2005).
Noor ajakirjanikuhakatis on otsustanud välja uurida, kuidas sattus kahe kuulsa koomiku hotellitoa vanni noore neiu alasti laip. Juhtumist on kahjuks juba viisteist aastat möödas, nii et tõde teavad ainult koomikud ise. Kui nemadki.
Täitsa pädev põnevusfilm. Seksi ja vägivalda täiesti arvestatavas koguses. Vahel täiesti ootamatust allikast. Ajaviiteks täiesti kõlbulik. Mina küll ära ei arvanud, miks ja kuidas neiu sinna vanni sattus.

Phantom of the Paradise(1974).
Noor Elton Johni moega helilooja jääb oma kantaati ettekandes valele inimesele kõrva. Järgneb kompott Faustist, Ooperifantoomist ja rokkooperist.
Kõige rohkem Ooperifantoomist. Kõige parem rokkooperi osa. Paradiisi avamisstseen, kui täpne olla. Ja päris lõppu veel ka näpuotsaga Dorian Gray portreed.Kogu see puder osutus aga täiesti söödavaks, veidi küll venis, aga alla läks siiski kenasti.
de Palma on ka kätte võtnud ja nokitseb uusversiooni kallal, aga see on veel väga toores projekt. Natuke huvitav on küll mis sest välja tuleb.

RocknRolla(2008).
Vene härrasmees otsustab Londonis kinnisvaraäri ajama hakata. Operatsiooni ladusaks kulgemiseks tuleb kohalike ametimehi veidi määrida ja selleks võtab ta ühendust kohaliku ristiisaga. Ritchile kohaselt asuvad aga igasugu väiksemat masti tegelased suurte kalade varjus omi väikseid asju ajama.
Hea meel, et Guy jällegi häid filme teeb. Uudsus on küll kadunud huumorit oli vähem, tegelased ei olnud päris nii värvikad, kui oleks oodanud, aga ehk oligi RnR mehele pärast abielu lõppu teraapia eest. Ronis tagasi ree peale ja niipaljukest kui ma uut Sherlockit näinud olen, siis see paistab küll uudne tulevat.