Vanarahvas ütleks selle peale, et sööda hunti, palju tahad, see vaatab ikka metsa poole. Telli Peterilt üks südantlõhestav draama, see pritisib ikka kõik kohad verd täis.Heavenly Creatures(1994) on ühe based on real events filmi kohta küllaltki tõetruu. Kaks sõbrannat otsustavad, et miski ei saa seista nende saatuse vahel, isegi kui selleks miskiks on ühe tüdruku ema. Saatus? Stsenaristid Hollywoodis. Oh irooniat, suvaline lavastaja lööb tühipaljast stsenaristi iga kell. Ristiisa ilmus 15 aastat liiga hilja.
Üheks filmi trumbiks on siis teismeliste tüdrukute mõttemaailma ekraanile manamine. Ülesanne mille tegi oluliselt kergemaks Pauline Parkeri harjumus päevikut pidada, mis muidugi tõstatab koheselt küsimuse, et kuidas selline materjal filmimeeste kätte sattus. Läksid lihtsalt asitõendite lattu ja palusid kenasti? Et mul puudub isiklik kogemus teismeliseks tüdrukuks olemise kohta, siis saavutatud tulemuse tõetruuduse kohta oskan öelda, et tundus täitsa pädev. Aga selle fantaasiamaailma juures oligi visuaal palju põnevam osa. Eriti just see, kuidas siin ja seal selliseid pisikesi gore elemente sisse vupsas. Kujutasin elavalt ette, kuidas Jackson närviliselt võtteplatsil ringi tammus, stressipalli pigistas ja tasakesi pomises, et võta ennast kokku mees, see ei ole sul mingi Braindead, mõtle väikeste karvaste loomakeste peale.
Filmi parim osa oli aga viimane veerandtund, kui lolli näoga ekraanile vahtisin ja omaette tasakesi pomisesin, et kas nad päriselt teevadki seda? Plaanimine plaanimiseks, aga no kurat kui külma kõhuga peab olema, et ühel hetkel emaga koos tassikest teed nautida ja järgmisel ta poolikuga telliskiviga surnuks peksta. Äkkvihast ma saaks kuidagi aru, aga selline külmaverelisus ajab judinad peale. Ja seda vaatamata sellele, et film algas stseeniga, kuidas neiukesed verega kaetult mööda metsarada jooksevad.
0 comments:
Postita kommentaar