Kokteilipidu vol2

Devils Rejects (2005) on ilmselt üks parima tüngaga horroreid üldse, filmi lõpuks tunned sa kaasa elus kõvasti räsida saanud perekonnale, kes juhtumisi on massimõrvarid. Kuidagi on mul aga õnnestunud eelloo House of 1000 Corpses (2003) vaatamist senini edasi lükata ning nagu selgus siis ehk oligi isegi parem neid 2 filmi just selles järjekorras vaadata, sest Ho1000C ongi pigem mitte üksikfilm kui just pikalevenitatud character building. Põhikava on Rob Zombiel kenasti käpas, klassikalised süžee-elemendid korralikult välja mängitud, ei midagi žanripiire raputavat kuid omad tipphetked on täitsa olemas (no näiteks äärmiselt nunnud jänkukostüümid).

üheks vahvaks nükkeks on Ho1000C-s kirjad t-särkidel. tasub silmad lahti hoida

Ravenous (1999) vaatamise ajal sai arutatud, et miks C.R. Jakobson selliseid põnevaid legende ja uskumisi vanainimeste käest välja ei pressinud, Kivirähk peab nüüd tema tööd üle tegema, võtad aga teisest mehest ampsu ja lendva ongi ristluudest pühitud. Mille üle saab headmeelt tunda on see, et filmitegijad said õnneks ise ka aru, et kõrget kunsti nad ei tee ehk siis ajaviitmiseks väga hea film. Robert Carlyle heastab kuhjaga selle, kuidas ja et üldse mängis sellises käkis nagu 28 Weeks Later (2007).
Ainult siis kui Sa puhta südametunnistusega julged tunnistada, et Conani filmid sulle meeldivad, tasub üldse vaatama hakata Bakshi Fire and Ice'i (1983). Puhas ja korralik fantasy. Paar teemat aruteluks siiski tekkis, miks peategelaseks on blond sinisilmne atleet ja pahadeks küürakad tumedanahalised subhumanid, kes kurat see maskis tont on ja peamine, mis funktsiooni täitsid need riideribad Teegra kehal?

Gaabriel, mis meist saab?