Albaanlastel on ikka vedanud. Hea küll, et me neile Eurovisoonil koti pähe tõmbame, aga filmimaailmas on nad meist ikka kõvasti ees. Encino olla väidetavalt eesti juurtega olnud ja DD sõimas meid kunagi, aga albaanlased on ikka täiesti omaette klassist. Selliste badasside klassist, et kui Chuck Norris magama hakkab minema, siis vaatab ta voodi alla, et ega seal ühtegi peidus ei ole. Mackey parim hooaeg üldse oli see, kui ta albaanlastega maad jagas. Keyser Söze soontes voolas raudselt vähemalt veerandi jagu albaania verd (ülejäänud oli jää ja sulalaava). Ja nüüd siis peab artriidiga võitlev Liam Neeson nendega maid jagama.
Taken(2008) on nimelt selline film, kus pensionil olev eriagent peab oma tütre albaanlastest inimkaubitsejate küüsist päästma. Mitte küll maailma originaalseim filmiidee aga õnneks oli Steaven Seagal oma muusikaprojektiga hõivatud ja nii saigi Liam rolli endale. Ja teeb väga head tööd. Vanemal mehel on juba sarved maha joostud ja võtab endale aega et atra seada, ei hakka niisama huupi rähklema. Mis muidugi ei tähenda et pauku üldse ei tehta. Kui siht on teada siis mees enam kõrvale ei vaata ja lammutab korralikult. Sellised tühised asjad nagu südametunnistus ja empaatiavõime pannakse kõrvale ära ja lastakse silma pilgutamata vaesele vennikesele kasvõi 220 voldikest kubemekesse. Naughty, naughty.
Et siis Luc Besson teeb seda jälle. Võtab suht suvalise idee, viskab väikese vimka sisse ja välja tuleb nagu alati. Täitsa söödav möll. Jean Reno kantseldas väikest tüdrukutirtsu, siniste juustega tulnukas hakkas suvalisel hetkel aariat laulma, Jet Li käis ringi koerarihm kaelas...
Umbes selline mõte tuli siis Metsavana sünnipäeval tasakesi õlut libistades. Suve on ka veel omajagu järel, RMK metsamajad tulevad praktiliselt tasuta kätte, peaks ju andma midagi kombineerida küll.
Ilmselt kõige armsam kõigist Harryhauseni vaimusünnitustest
Titaanide surmaheitlus: Draakon vs Kükloop. Jackson pani selle stseeni julmalt pihta oma King Kongi jaoks: King Kong vs T-Rex, koreograafia oli põhimõtteliselt üks ühele.
Ray tundub suhteliselt kokkuhoidlik mees olevat, kui ikka mingi trikk selge on siis kasutatakse seda kui aga võimalus tekib.
siin filmis teeb käilakuju ainult silma
jälle see paljukäelisus
stseen, mis tuleb ühest Fulci filmist tuttav ette, Zombie 2(1979)
ühest luukerest on saanud seitse, progress on üks võimas asi
üks mehe silmapaistvamaid töid
Titaanide surmaheitlus: Cetatosaurus vs Triceratops.
jälle üks tiivuline põrguline
käilakuju on jalad alla saanud
tiivuline põrguline, Argonautide filmist, mõõtkava vähendatud
mitmekäeline mõõgakangelanna
mida aeg edasi seda rohkem hakati filme ka naiseihuga vürtsitama, Sinbadi seikluste järgmises osas, Sinbad and the Eye of the Tiger(1977), mida ma hiirega klikkides vaatasin, näeb juba ka alasi neiukesi ringi silkamas
Titaanide surmaheitlus: Kentaur vs Griffin
Üks õige eestlane rabab terve oma puhkuse tööd teha. Kes küürutab maal porgandipeenras, taskurätik päikese kaitseks pähe seotud. Kes ehitab naabrimehega kahasse maakividest suitsuahju, üksi ei oska, aga naabrimees on siukest vigurit varem korra näinud, nii et mis see ehitamine siis ka ära ei ole. Võibolla jõuab korra ka kuskil soojal maal nädala päikese käes lebamas käia. Igatahes pärast puhkust tagasi tööle minnes hakkavad hääled eriliselt kandma just oma tehtud töödest rääkides, rind paisub uhkusest ja silmad säravad peas. Egiptuses on isegi asutuse puhastusoperaator käinud, suitsuahi on aga ainult sinu oma.
No vot, sellepärast ma siis olengi terve viimase nädala redeli otsas kõõlunud ja pintslikesega maja võõbanud. Pannes seejuures vastu kõigile kiusatusetele ja öelnud ei rohkemale hulgale peokutsetele kui ühele hästikasvatatud poisslapsele sünnis oleks. Aasta Peopiduri auhind on kindlalt minu.
Lugesin hommikul Postimehest arvustust ja kommentaare siis ka. Lugesin ja mõtlesin, et küll on ikka häbi. Ainult mingi inimeste alandamine käib ja mina kavatsen sellist filmi, Brüno(2009), vaatama minna. Kas ma siis tõesti olengi "meelelahutuse madalaimatele vormidele orienteeritud olend, kes räigete labasuste peale naerda kõõksub."
Kui Borat oli lihtsalt katalüst, kes pani süütenööri otsast susisema ja lasi tavalisel inimesel kõik töö ära teha, siis Brüno pistis selle susiseva dünamiidipulga endale kannikate vahele ja viis alustatu julgelt lõpule. Inimeste osaks jäi lihtsalt pealtvaatamine. See, kui nad seda piisava väärikusega teha ei osanud ja oma lollusel välja paista lasid, mis mõttes see kellegi alandamise alla läheb.
Film on igatahes pööraselt naljakas. On tõesti ka paar sellist hetke, mis on pigem labased kui naljakad, aga neid on vähe ja need ununesid ruttu. Filmi sisu vast uuesti ümberjutustama ei hakka, Valner sai sellega päris hästi hakkama, aga ühte ütlen veel. Sachal on cojonesed, mis paneks pulli piinlikusest punastama, ma ise nägin. Minna kolme relvastatud mehega metsa ja hakata pedejuttu ajama, repsect!
Ma ei ole ühtegi Ämblikmehe filmi näinud, ma lihtsalt tean et nad on olemas ja et Sam Raimi on nende lavastaja. Väike loogika selles valikus isegi on, sest Sam on nooruses ühe superkangelase filmi juba teinud, Darkman(1990). Aga kuigi täitsa viisakas saavutus, siis mitte see ei ole põhjus Samist heldimusega rääkimiseks. Evil Dead on. Esimene, teine ja kolmas. Puu vägistab naise, Ash saeb endale käe otsast, pisikesed Ashid ründavad suurt kahvliga, hindamatu.
Ja nüüd on Sam oma juurte juures tagasi, Drag Me to Hell(2009). Kui on võimalik omaenda vanematele töödele sügav kummardus teha, siis just seda Raimi teeb. Üks pool on selline tõsine Evil Dead stiilis õudustriller ja teine rohkem Army of Darknessi laadis tumemust komöödia.
-Ta on reaalselt olemas, igal piisavalt pikal tänaval või piisavalt kõrges korterelamus on üks selline.
Üks eriti meeldiv stseen oli veel see hauas müdistamine. Puhas Tales from the Crypt, Keeper oli ainult puudu. Nii et muuhulgas tegi Sam veel kummardusi ühele ja teisele poole. Üks mille veel raudkindlalt ära paigutada oskan tuli päris lõpus.
Halvasti läks ainult selle lõputwistiga, ega ta just eriline üllatus ei olnud küll. Eriti viimasel ajal on õudusfilmides kombeks saanud. et lõpus läheb ikka kõik peesse. Sellest tõrvatilgast jäi aga selgelt väheks, et üldmuljet rikkuda. Loodetavasti ei tee nüüd mees veel kolme osa Ämblikmeest, enne kui järgmise õudukaga maha saab.
Neid suuri suviseid möllufilme ju lausa peab kinos vaatama. Sama hästi sa võiks ju ka näiteks telekat naabri akna taga vaatamas käia. Pildi saab kätte, aga no mis elamus see ka on. Umbes sellise mõtteavaldusega (roppused eemaldatud) lööks mu maa suvalise kino PR mees, kui ma mõnda sellist tunneks ja julgeks talle tunnistada, et ma vaatasin Iron Mani(2008) ära kodus, mitte projektoriga, mitte telerist vaid tavaliselt arvutiekraanilt, küll laiekraan, aga ikkagi. Ketser, karjub mu kujuteldav tuttav.
Parim mida sellise filmi tegijad loodavad, on see et publik poole seanssi pealt püsti ei tõuse ja saalist välja tunglema ei hakka, sest viimasest paugutamisest on juba mitu minutit möödas. See et keegi viitsib nende teose ainetel mingi mõttekäigu kirja panna on juba puhas boonus.
selle auto vastu. Halba maitset ei vabanda miski.
