Kellel oli sünnipäev?

Kergitan koera saba ja ühtlasi tõestan oma lugejatele, et ma päris talveunes ei ole. Eesti suurima lugejaskonnaga igakuiselt ilmuvas ulmeajakirjas Reaktor, mille mainumber on juba paistmas ja aprillinumber siia vajutades lahti hüppab, on traditsiooniline sünnipäevaõnnitlus ühele minu meelest tähtsale isikule(kaks korda on juba traditsiooni ju?). Ruttu nüüd lugema, enne kui maikuu number oma uue õnnitletava platsis on.

HÕFF 2016 pühapäev

Pühapäeva avas vististi hetkel Eestis tuntuima Hollandi lavastaja Alex van Warmerdami Schneider VS Bax. Tema on see mees, kes Borgmani tegi (film päädib sellega, et töösturist pereisa annab oma tehased töölistele ja jookseb alasti, kõigist ühiskondlikest sidemetest vabanenuna, karjudes mööda kõrbe). Schneider VS Baxis kõrbe ei ole, on märgala, millel väike maja, kus üks mees ootab teist. Lihtne kahe muutujaga võrrand, mille teevad nauditavaks lisanduvad muutujad, omadega puntras tütar, parim enne tähtaja ületanud prostituut, Ühe-Pöidla-Jules jpt. Täpselt paras selleks hommikuks kui mitu päeva festivalitamist on juba selja taga. Huumor on must, aga teistlaadi must, kui eestlaste lemmihuumor - briti must huumor. Ning võrrand lahendatakse lõpuks elegantselt ja ootamatult.

Ning ootamatult olemegi jõudnud sellesse hetke, kus aasta aega pikisilmi oodatud üritus on jõudnud lõpusirgele. Lõunaosariiklastele sümboolse pealkirjaga Southbound. Pigem neli kui viis omavahel servapidi ühendatud tugeva videvikutsooni tundega lugu. Ükski neist mitte ülemäära õudne, aga pigem selline, et sa elad kaasa neile pahaaimamatutele tegelastele, kes on reaalsuselõimest maha jooksnud. Minu isiklik lemmik neist autojuht, kes meeleheitlikult ühe tütarlapse elu üritas päästa. Ärge seda kodus järgi proovige.

Mõned festivalil linastunud filmid õnnestus mul juba ka ette ära vaadata ja nende osas omi mõtted kirja panna. Elutööpreemia saanud Karel Zemani loomingust tuli näitamisele kolm filmi (vaatasin neist kahte), Mart Sander pidas pika kõne, Jüri Kallas veidi lühema.
Ameerika peaaegu et peavoolukino, aga natuke teravamalt esindasid Kutse ja Kullake.
Austraalia väga kuradi veidra panuse eest seekordse festivali kavva hoolitses Ballaad Haigest Kassist.

Nii et filmidega on nüüd peaegu et kõik. Meeldiva ja uurimist vääriva üllatusena avastasin aga kodus festivali kava sirvides, et selle lõppu on peidetud nimekirjad eelmise aasta Meliesi festivalide võidufilmidest. Pikkadest ja lühikestest. Mehed ja Kanad ning Rebashaldjas Liza on ka seal nimekirjas, nii et kindlasti tasub uurimist.

Kui märkus selle kohta, et žanrimääratlust ekstreemhorror sel aastal tõesti ei kasutatud ja Pumppüssiga Parmu laadset sündinud klassikut ka selle aasta programmi ei olnud valida, siis üldpilt oli mu meelest paremini tasakaalus kui mõnel varasemal aastal. Ei õnnestunud mul Haapsalus näha halba filmi, aga õnnestus näha mitmest erinevast žanrist mitut vägagi heal tasemel tööd. Kui ses osas on ikkagi väike kurbus, et festival kolme päevaga peetud sai ja uut terve aasta oodata tuleb, siis üldises plaanis (taaskord vaatajarekord) tuli see otsus pigem kasuks. Kolme päeva ja kahe saali süsteemi rakendamine sundis meeskonda ilmselt pikemalt vaidlema ja kaaluma, millist filmi võtta ja millist jätta. Uuele tegevjuhile saab julgelt soovitada: "Nii hoida!"

Terashammastega Ebasurnu preemia (festivali parim film) - Babak Anwari "Under The Shadow"(publikulemmikut Ülima Seksi Otsingut ma ei näinud, aga et tema võistleb Leedi Terminaatori kategoorias, siis sellist õõvatunnet nagu Varju All ta vaevalt tekitaks)

Tigeda Ahjualuse eripreemia (parimale lühifilmile) - (pärast mõningat kaalumist nõustun rahvusvahelise žüriiga) "The Black Bear" (Juliet saab eripreemia ergutuspreemia)

HÕFF 2016 laupäev

Laupäeva hommik sai alguse tunde järgi kõige keerulisemate küsimustega filmiteemalise mälumänguga HÕFFi ajaloos. Seda uhkem tasub olla selle üle, et meie trio kenasti lõpuni vastu pidas, saavutades peaaegu auhinnalise koha.

Kamaluga auhindu (mida ma siin ühtegi nimetada ei oska) on teeninud kodumaise lühianimatsiooni programmis linastunud Riho Undi Isand. Enne selleni jõudmist näidati aga veel Pianot, Põhjatähte, Alateadvuse maja ja XYZtopiat. Ning ilma keerutamata - oli väike hirm et need neli on lihtsalt ajatäiteks. Tegelikkus kujunes aga hoopiski selliseks, et neid nelja (eriti Pianot) oli põnevamgi vaadata. Kui ühed on joonisfilmid ja Isand nukufilm, siis tehniliselt poolelt neid loomulikult võrrelda ei saa, minu põhiline pettumuse allikas on see, et novelli lugemine pani mind siiralt ja südamest Popi allaheitlikkuse pärast ärrituma. Filmi vaadates seda tunnet ei tekkinud.

Filmitegija seisukohast vaadatuna võib see tegelikult päris nõme olla, ponnistad nii kuis oskad, paned hulga (kellegi teise) raha magama, visuaalselt on täielik komm, vaataja (st. mina) ütleb aga lihtsalt et ei haara.
Halvem variant oleks siin aga tegelikult see, et mingi asi on nii valesti, et kõik head küljed jäävad täielikult selle varju. Sobivaks näiteks siinkohal võistlusväliste lühifilmide hulgas linastunud Zero. Mind kohe väga häirib, kui mind jõuga tahetakse tundma panna. Väikse poisi ema sai autoavariis surma. Poiss on endast väljas, isa on stressis, autojuht läheb kahetsusest lõhki. Ning sinna otsa seletamatu gravitatsioonikaotus, mis viib välja moraalini - koos oleme tugevad. On põhimõtteline vahe, kas sellist labast pisarakiskumist üritab koomiksifilm, mis küll tahaks ainult kakelungi näidata, aga no peab natuke tegelasi ka arendama või tehakse seda teadlikult. Ma tunnen end vaatajana alandatuna, justnagu filmitegija arvaks, et ega ma keerukamatest konstruktsioonidest ju niikuinii aru ei saa. Sellesamas programmis linastus aga õnneks paremat kraami rohkem. Eraldi tooks välja ja kiidaks Julieti. Robotkaaslane, kelle saab endale poest soetada. Suuteline sooja toitu serveerima, sulle komplimente tegema ja seksi ajal surnud konnaks kehastuma. Kõige põnevam ulmežanr mu meelest. Peaaegu võimalik fantastika. Pigem on Julieti puhul küsimus kunas, mitte kas.

Ma mõtisklesin enne filmi nägemist veidi aega selle üle, et mida Devil's Candy küll tähendada võiks. Nüüd tean ja jagan seda ka teiega. Lapsed, suupärasteks tükkideks lõigatud. Ning seda rasket ja tänamatut tööd teeb metsalise hüvanguks Identiteedist tuttav Pruitt Taylor Vince.
Laste õudusfilmis kasutamine tundub praegu veel julgete pärusmaa. Tunnetuslikult on vahe, kas hullunud maniakk tapab täisealisi süütuid ohvreid või alaealisi. Küllalt suurel osal vaatajatest läheb ilmselt kaitserefleks tööle ning üks keskmine filmitegija ei julge riskida selle ventikasse lendava roojaga, kui keegi haavub ekraanil kunstverega kaetud kümneaastase näitamise pärast.

Seekordse festivali kõige võikama filmi Baskin lavastaja/stenarist Can Evrenol lapsi ei kaasanud (Põhimõtteliselt. Ma seda vastsündinut ei oska liigitada). Ülesehituselt mõneti Inceptionit meenutav film politseinikest, kes osutusid absoluutselt saamatuteks halbade ennete lugemisel ja ronisid tuuseldama majja, mis tegelikult oleks tulnud orbiidilt maatasa pommitada.
Ega ta sisu poolest ei üllata ja seda ilmselt ei olegi loodetud. Loeb visuaalne pool ja minu jaoks tegi selle eriliselt mõjusaks see, et kollid suutsid vältida kiusatust nurga tagant välja hüpata ja bööö karjuda. Sulle näidatakse midagi, sa tead mis hakkab juhtuma, aga sa ei saa seda muuta.

Can Evrenoliga olen ma Alucarda osas niipalju nõus, et tõesti veidi meenutab Ken Russelli Saatanaid. Filmi headuse osas jään eriarvamusele. Kuna ma filmi olin juba varem näinud, siis tegelikult huvitas mind filmile eelnenud sissejuhatus Jüri Kuuskemaalt. Täiesti fantastiline. Ma ei oleks elus suutnud uskuda, et nõiaprotsesside teemal on võimalik nii rääkida, et kuulajal (st. minul) tuleb uni peale ja ma poole sõnavõtu pealt saalist lahkusin.

see mees näeb välja nagu ta oleks Manose võtteplatsil ära karanud

HÕFF 2016 reede

Faktiliselt täpne on alustada sellest, et paremaks aklimatiseerumiseks saabusime Haapsallu juba neljapäeval. Aasta tähtsamaile filmifestivalile viitas siis ainult üksik reklaamtahvel linna sissesõidul.

Umbes 24 tundi hiljem oli aga nii suminat, tuttavaid nägusid ja ka plakateid juba oluliselt rohkem. Ning selleks ajaks kui tavapärast avarongkäiku asendanud tantsunumbriga algust tehti oli usinamatel juba paar filmi vaadatud. Ametlikuks algusfilmiks seekord aga Inglismaal elava iraani juurtega lavastaja Babak Anvari Jordaanias rahvuvahelise seltskonnaga filmitud Under The Shadow.

Djinnilugu (mitte sellise djinni keda hõõrudes soovid täituvad) Iraani-Iraagi sõja ajal Teheranis meeleheitlikult tervet mõistust säilitada püüdvast naisest, kelle mees saadeti rindele haavatuid tohterdama ja tütar nõuab oma kaotsiläinud nuku ülesotsimist. Toeks vaid Jane Fonda aeroobikavideo. Kõige paremini näitab filmi kvaliteeti see, et paari koha peal lehvis kaamera eest läbi voodilina ja see ei ajanud naerma. Kõhe algusest lõpuni. Tipphetkeks stseen trepil, kus oli vaja valida, kas jääda selle tütrega, kes trepist alla sammus või minna selle tütre juurde, kes korteris appi karjus. Filmi lõppedes rahvas plaksutas ja lavastaja/stenarist Babak tunnistas peale pinnimist, et talle selline reaktsioon meeldis.

Puuduvad andmed selle kohta, kui palju Quentin Tarantinot pinnima pidi, et ta Green Roomi kohta "the most sensational out-of-the-blue film I've seen" ütleks. Viimatine film mille kohta kuulsin Quentinit arvamust avaldamast oli Big Bad Wolves, nii et võib järeldada, et päris tühja koha pealt ta selliseid kiitusi vast ei jaga. Igatahes, terasmunadega punkbänd alustab oma esinemist paksu metsa vahel, tanksaabaste ja lühikeseks pöetud juustega meeste peopaigas lauluga Nazi Punks Fuck Off ja täiesti imelisel kombel ei ole see saabuva verevalamise ajendiks. Praegu tagasi mõeldes, on filmis tegelikult mitmeid päris räigeid vägivallastseene, vaatamise ajal olin vist veel liigselt eelmise filmi varju all ja siis tundus Green Room kuidagi pehmo. Ses mõttes, et väiksed valesti olevad detailid ei lasknud korrakski unustada, et tegemist on väljamõeldud filmiga. Näiteks see praktiliselt juppideks hakitud käsi, ilma toestava lahaseta ma ei suutnud leppida sellega, et see tegelane edasi funktsioneerib.

Kes soovib võib aga nüüd väikse pausi võtta ja mõtiskleda teemal, kuidas funktsioneerib Aaaaaaaaah! maailm. Milline näeb välja näiteks pesumasina parandamisjuhend? Luc Besson on kunagi teinud filmi (La Dernier Combat) mille tegevus toimub postapokalüptilises maailmas kus ei olevat üldse dialoogi. Steve Oram on kampa võtnud mõned veidi tuntumad (seriaalidest Green Wing, Mighty Boosh) ja vähemtuntumad näod ja lubab neil vähemalt erinevate röhitsuste vahendusel oma seisukohti üksteisele ja vaatajaile selgeks teha. Ja kui häälitsustest väheks jääb siis on alati võimalus söögiga pilduda (päris sitaga loopimiseks ei lähe) ja uriiniga oma piire märgistada. Nii et võimalus on vaadata täiesti omal soovil kas lihtsa jaburdamisena või peene satiirina.

Kellele eelnevast ajugümanstikast väheks jäi võivad nüüd proovida Lady Terminatorit peene satiiri võtmest analüüsida. Ma annan juba ette alla ja tunnistan ausalt, et midagi nii hoogsalt jaburat on suurelt ekraanilt koos hulga teiste vaatajatega, kes seda jaburust täielikult nautida suudavad üks neist põhjustest miks aastast aastasse HÕFFil käia. Neiu sukeldub, satub suurele voodile käsist jalust seotuna, õrnalt fallilist sümbolit meenutav South Sea Queeni vaim läheb tema sisse ja neiu muundub nii haavamatuks, et kuulid ei suuda ta nahka isegi mitte kriimustada. John Connoril vedas et seda Terminaatorit teda tapma ei saadetud. Mulletid, plahvatused ja one-linerid. Ja mõned stseenid, mis võibolla et dramaturgiliselt ei ole väga põhjendatud ja võivad tähelepanelikumale vaatajale meenutda stseene Arnoldi Terminaatorist. I'm not a lady, I'm an athropologist!

Kohustuslik kino: Lift tapalavale

Täna on selline väikeste reklaampostituste õhtu. Homme linastub koos sissejuhatusega Tiina Põllu poolt Elektriteatris järjekordne film Kohustusliku kino sarjast.
Mulle väga meeldib selle sarja idee ja kuna ma seda filmi näinud ei ole ja suurt muud temast ei teagi, et on peetud piisavalt oluliseks sellisse programmi lisada, siis kavatsen ma 14.04.2016 kell 19.00 aadressil Lai 37, Tartu kohal olla. Tulge ka.

HÕFFi ajakava...

...on üleval, lühifilmide programm välja kuulutatud ja natu rohkem kui kahe nädala pärast on vaja Haapsalus kohal olla.
Pikema mäluga lugeja ootab ehk siinkohal nüüd ajakava millisest saalist mind mis kella ajal otsida tasub. Lähtudes sellest, et igal aastal on elu omad korrektiivid teinud ja kõige parem on film, millest sa mitte midagi oodata ei oska, aga mis osutub vägagi nauditavaks, siis kavatsen end sel aastal rohkelt üllatada lasta.
Jah, ma olen kava läbi sirvinud, treilereid vaadanud ja mingi plaani paika pannud. Aaaaaaaah! tahaks näha, sest seal on Ekskursantide mees, Baskinit kiitis Ralf, mitut filmi lähen vaatama, kuna samal ajal teises saalis linastuvat olen juba vaadata jõudnud. Lühifilme pole ka paaril aastal vaatama jõudnud, see aasta ju võiks. Mõned treilerid siia veel vihjeteks.

Küllakutse / The Invitation (2015)

Ärge nüüd valesti aru saage, Küllakutse ei ole mingi naljafilm. Lihtsalt filmis käsitletav teema lõi selle videoga seose. Kuidas on äärmiselt inetu olla ebaviisakas, sest keegi võib solvuda. Ja ebaviisakas on mu meelest tänapäeval järjest lihtsam olla, sest pidevalt keegi kuskil täiesti ootamatu asja peale solvub. Ja neil kuradi solvujail on järjest suurem võim. Olgu, ma olen nõus möönma, et baaris vertikaalselt puuduliku inimese pea peale õllekannu toetamine on ebaviisakas (kui selleks pole eelnevalt luba küsitud). Aga nii kui keegi kuskil kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis veidigi alternatiivsemat või ka lihtsalt halvasti sõnastatud  seisukohta julgeb avaldada on professionaalsed solvujad kohal. Mis halvemal juhul tähendab, et sa oled omadega puhta perses.

Nii et viisakas olemine on järjest tähtsam, mis viib aga selleni, et kellegi teise tunded saavad olulisemaks sinu enda omadest. Sa oled mees, kellel on tüdruksõber. Sinu vana tüdruksõber elab koos oma uue mehega majas, kus varem elasite koos teie. Sinu viimane mälestus selle majaga seoses on sõnulseletamatult traumeeriv. Kaks aastat vaikust ja saad küllakutse. Sa võtad selle vastu?!?! Isegi kui see film ei oleks HÕFFi kavas, siis ma ei näe varianti, kuidas see üritus saaks olla ühegi osapoole jaoks nauditav. Kuna film on HÕFFi põhiprogrammis, siis (ma ei riku sellega vast kellegi üllatust) inimesed saavad surma.

Ning uskuge või mitte, see surmasaamise osa oli filmist kõige igavam. Enne ja pärast oli palju põnevam, see teadmine ja ootus, et kohe kohe läheb kõik kapitaalselt valesti. Mitmelgi puhul suudeti seejuures vältida lihtsama ja klišeelikuma tee valikut ja keriti pinget edasi. Vaatamine, kuidas filmitegelased pannakse järjest situatsioonidesse, kus nad sugugi ei oska võõrustajaid solvamata käituda, tekitas ka ekraani ees ebamugavustunnet.

Täpselt paras film kellelegi, kes Ballaad Haigest Kassist treileri peale mõtles, et tea kas vähe leebemaid filme ka näitamisele tuleb. Tõesti, kidadega dildot siin ei näe, koduse filmiõhtu korraldamisel aga Küllakutse kavva võtmine omal riisikol.

filmi lavastaja on muide Karyn Kusama, kes teeb filme täiesti omas rütmis ja kes on vastutav ka Matrixite järellainetuses sündinud Aeon Fluxi täispika filmi eest

Häbitu promo Reaktorile ja selle uuele rubriigile.

Võibolla kõik mu lugejad ei teagi veel, aga Eestis ilmub üks tore tasuta veebiajakiri. Reaktor.
Käesolevaga juhin tähelepanu, et kui olete suutnud senini viiekümne kolmest numbrist mööda vaadata, siis nüüd on üks minupoolne lisamotivaator, miks vastilmunud viiekümne neljas ja tulevased viiekümne viies ja ... ette võtta. Täiesti iseenda äranägemist mööda, subjektiivsest arvamusest lähtudes soovin seal inimestele õnne. Sellistele inimestele, kellest rääkides kasutatakse väljendeid ikoon, kultus, legendaarne. Ajakirja sihtrühmast tulenevalt ulmežanriga (st. siis ka loomulikult õudusfilmidega) seotud isikud.
Esimene õnnitletav Kurt Russell, palume kõiki lahkesti lugema.

Tšehhi võlur

Terry Gilliam on Karel Zemani kohta öelnud "He did what I'm still trying to do, which is to try and combine live action with animation..." Mõelge korraks selle peale. Mees, kes on teinud Monty Pythoni animatsioonid, ütleb et Zeman on juba ammu teinud seda, mida Gilliam on oma loomingus püüdnud saavutada. Kuna aga blogis ruumi on, siis teeskleme et Gilliam on lihtsalt üks suvaline taat ja eelnev ei ole juba piisav soovitus, miks Zemani retrospektiivile pilk peale tasub visata
Ehk siis - HÕFF on otsustanud sel aastal elutööpreemia anda "Tšehhi Méliès'le". No mida veel, Gilliam kiidab, siis võrreldakse Méliès'ga, järgmiseks tuleb Tim Burton ja ütleb et ...documentary on Karel Zeman that showed his creative process and that was extremely inspirational to me.

Päris nii hiilgav seis tegelikult pole, kui siiani mulje võib olla jäänud. Kolmest Haapsalus näitamisele tulevast filmist ühega on mul seotud väga valus mälestus. Zeman kuulsaim töö Vynález zkázy (1958) linastus arvatavasti ühel pühapäevahommikul kesktelevisioonis ja jättis oluliselt nooremale mulle sellise mulje, et esmaspäeval olin pärast tundide lõppu krapsti raamatukogus ja ajasin sealse personali hulluks jutuga, kuidas on üks suurepärane film ja kuidas te seda siis ei tea ja andke mulle kohe see Verne raamat, mille põhjal film tehti. Ja nüüd mälu värskendades tuli mulle nii selgelt meelde, kuidas ma toona siiralt ei mõistnud, et raamatukogutädid pole seda filmi näinud ja ei ole neil mulle ka seda raamatut kuskilt võtta.

Ukradená vzducholod (1967) mälestusi küll ei äratanud, aga filmi mängulisus ja fantaasiaküllus passis mulle praegusel ajahetkel rohkemgi kui Back-Capi Verne truum visuaal. Eriti need vidinad ja sõiduvahendid, mida kuri spioon oma töös kasutas. Pealtkuulamisaparaat ja käerauad ja hobukaarik ja õhulaev. Kui sa suudad neid leiutisi ilma laialt naeratamata vaadata, siis sa oled vana.
Kindlasti mitte kõige õudsamad filmid, mida sel aastal Haapsalus näha saab, aga fantaasia poole pealt pole tšehh kokku hoidnud. Ärge ainult pärast kohalikke raamatukoguhoidjaid kiusama minge.

Méliès võrdlus on tegelikult muidugi laiemalt mõeldud, aga mõned üksikud stseenid lõid ka otsesemat seost.Veealuse tunde loomiseks filmitakse läbi akvaariumi...

siin näide taaskasutamisest, sarnane laev, sarnaste torudega mõlemas mainitud filmis

no ja loomulikult ka väike mustkunstitrikk

Kullake / Darling (2015)

Alustaks seekord ennustusega. Paremat näitlejatööd kui Lauren Ashley Carter Kullakesena seekordsel HÕFF-il linastuvatest filmidest ei leia. Neiu tundubki oma kutsumuse just õudusfilmižanris leidnud olevat (The Woman (2011) ilmselt kõige tuntum saavutus) ja žanr on sellest kindlasti võitnud.
Kullakeses kehastab ta noort tütarlast, kelle jõukamat sorti daam palkab oma majapidamisel silma peal hoidma. Omapäi jäetuna leiab Kullake sahtlist tagurpidi ristiga kaelakee ja algab muundumine Peast Päris Sassis Kullakeseks.

Lavastaja ise viitab esimese hooga Repulsionile (1965) kui inspiratsiooniallkale. Minul lõi esimese seose Billy "näitan kohe alguses ära kuidas film lõppeb" Wilderiga [Sunset Blvd (1950) ja Double Indemnity (1944)]. Väga kõlavad võrdlused igatepidi. Ja ega halvemaks ei lähe. Lavastaja ja arvustaja viitavad veel Shiningule (1980). Lauren Ashley Carteri suurtesse silmadesse vaadates ei saa mööda võrdlusest Norman Batesiga, lukustatud tuba viitaks natuke nagu Sinihabemele, satanismi teema paneb Rosemary peale mõtlema.

Hea küll, sellise filmi tegemine, mis meenutab ühte, teist ja kolmandat ei tohikski ju väga raske olla. Vaatad pundi vanu filme ära ja väntadki midagi sarnast valmis. Darlingu võlusõna on siinkohal stiilsus. Ja Lauren Ashley Carter. Lugu ise on küll klassikalisele õudusfilmile kohaselt kleenuke, aga üles võetud silmale nauditavalt. Boonusena on lavastaja ise väga täpselt ära tabanud, et kunstlikult pole mõtet filmi pikkusesse venitada ja saadab õigel ajal politseinikud ukse taha kobistama.

Toonilt hoopis teine tera kui Cat Sick Blues, linastub ka muidugi põhiprogrammis. Ning ühe väga varajase ja meelevaldse üldistuse saab praeguse kahe nähtud filmi pealt veel teha - olen juba praeguseks näinud rohkem naljavabu filme, kui mõnel varasemal, veidi Haapsalu Õudussugemetega Komöödiafilmide Festivali tunnet tekitanud aastal. Olen rahul.

Ballaad Haigest Kassist / Cat Sick Blues (2015)

Ühisrahastus on moes. Iron Sky oli vististi üks esimestest edulugudest, kes sedaviisi oma valmimiseks raha kokku sai. Ka nii tuntud nimi kui Timur Bekmambetov läks Hardcore'ga Kickstarteri teed. Meie oma kohaliku Hooandja vahendusel sai Roukli valmimisele õla alla panna. Ilmselt on küsimus vabaduses. Lõpuks on küll viisakas valmis produktiga lagedale tulla, aga selle valmimise ajal vähemalt keegi ei piiksu õla taga, et kuule nüüd, minu raha eest tahad sellist stseeni filmida, ei ei ei.

Cat Sick Blues on nende Kickstarteri kampaanialehe järgi lavastaja Dave Jacksoni, stsenaristi Andrew Gallacheri ja peaosalise Matthew C. Vaughani armulaps. Soojenduseks tehti mõne aasta eest lühivorm, mille vaatamisvõimaluste kohta mul info puudub. Heade inimeste abiga saadi aga valmis ka täispikk versioon, mida on kõigil huvilistel võimalik HÕFFil kaeda. Pööran aga igaks juhuks tähelepanu sellele, et film linastub friigifilmide alamkategoorias. Absoluutselt põhjendatult, tegemist ei ole Wyrmwoodi laadis huumorit ja goret segava koguperefilmiga.

Mehe kass sureb. Mees keerab peast sutsu sassi ja tellib tuttavalt meistrimehelt kassiküünised ja -peenise. Tõmbab kiisumaski pähe ning läheb plastmannerguga linna pealt veredoonoreid otsima.

Mõõdukal sammul, mitte ülemäära kiirustades ega rapsides, märkimisväärselt hea helitaustaga*. Selle aeglasemat sorti tempo tasakaalustamiseks on aga filmi üldine visuaal selline, et sa tahad näha mida tegevuse arenedes veel välja mõeldakse. Tegijad on nimelt väga konkreetselt välja öelnud, et CGI on saatanast, nemad tahavad kõik oma efektid käsitsi teha. Äärmiselt kena neist. Kipskujuga pead katki pekstes reaalselt lenduvaid osiseid ei asenda miski. Ja kirstust välja ronivat veidi ülekaalus kõutsi ei kujuta ka arvuti poolt genereerituna ette.
Kui mehed ise viitavad inspiratsiooniallikatena Maniac'le ja Bad Boy Bubby'le, siis ma jäin küll suhteliselt hätta. Mõned üksikud elemendid lõid ilmselgeid seoseid - Of Mice and Men, Se7en, Red Dragon ja Fight Club, aga ei ole sellist filmi mille kohta ma oskaks öelda, et näedsa, Cat Sick Blues on umbes selline. 
Tervikuna julgen sekundeerida lubadusele - võib paljudele kujuneda üheks lahedamaks avastuseks tänavusel HÕFFil. Väga kuradi veider film Austraaliast.

*helitausta tähtsust ei ole õudusfilmi puhul võimalik alahinnata. Heli loob meeleolu.