Reaktsioon duublis

No mis, ei oodanud? Arvasite, et kätes on jõud raugenud ja klaviatuur ammu katkise riiuli remondiks marjaks ära kulunud? Et ajakiri on valmis ja polegi enam mille peale reageerida? Eh, velled...
Alustame oma seekordset duubelväljannet kõige tähtsamast. 12 numbrit Reaktorit on lugejateni jõudnud. Õnnelik 13 ilmselt vaikselt valmimas. Palju õnne! Ja katsuge ainult loorberitele peesitama jääda, esimene aasta on see kõige kergem. Teine on see, mis tugevad ja elujõulised ajakirjad nõrkadest eristab. Esimene entusiasm on ehk pisut lahtunud ja hall argipäev piilub toimetaja akna all. Jälle uus kuu ja jälle tuleb laisku kirjasaatjaid peksma hakata. Aga no keegi peab ka seda tööd tegema. Ja kes ei ise teha ei oska/viitsi see viriseb. Reageerib, kui peenemalt väljenduda.

Kes veel mäletab, siis ajakirja 11. number oli suures osas Estconi vaimust kantud. Ajaloost ja ettekannetest. UG, Sulbi ja Andri artiklid ajaloost. Ajaloohuvilistele. Mulle sümpatiseeris neist enim Baasi helgest minevikust keskpärasest olevikust ja mitte väga lillelisele tulevikule vihjav kirjatükk. Oleks sinna ainult ka paar mediaanväärtust või kaalutud keskmist sisse susatud.
Isegi mina, kelle kokkupuuted millegi mechalaadsega piirduvad kunagi umbes 18 tühja piimapudelit maksnud transformeriga, avaldan tunnustust sellele tööle, millega Mart hakkama on saanud. Jätsin sealt meelde märksõna Evangelion ja kui kunagi peaks olema vaja seltskonnas kellegi möla vaigistada, siis on mul nüüd arsenalis lause: "High-grade gunpla on tittedele, viskasin eile sõpradega köögilaua taga viina ja nokitsesime paar Armored Core master-grade mudelit valmis."
Ulmelise popmuusika jutt oli igati põhjalik ja sidus, aga lõppeks jõudsin ma omas peas välja selleni, et tegemist on defineerimise küsimusega. Mul on juba mõnda aega pooleli Bowie bibliograafia (paks raamat on) ja kuulan siin järjest ka ta albumeid läbi ja no Rise and Fall of Ziggy Stardust ei loo minul küll mingit ulmetunnet. Kuulan albumit ka praegu seda teksti kirjutades ja ei miskit. Õige ja puhas ulmeline muusika on industriaal. Metropolis käima, industriaal taustaks ja ulmelaks missugune.
Uue peatoimetaja Gort Ashyrini triloogia ülevaade ja väga konkreetne intervjuu väga konkreetse Leo Kunnasega on  12. numbri suurim õnnestumine. Hiilgav positsioon, just oled raamatuid arvustanud, mingid asjad jäävad segama ja võtadki kohe kirjaniku letti. Ei mingit keerutamist, kohe puusalt "miks oli vaja seda kuradi tankikirjeldust."
Mängujutu juures oleks ma eelistanud tihedamat sõela. Kuiva uudisnimekirja ju nii ehk naa ei esitatud. Koostaja enda maitse-eelistused paistis siit-sealt selgelt välja. Tegu tundub olevat võrdlemisi konfliktivaba mängiga, kus mängijate ainukeseks eesmärgiks paistab olevat hunniku punktide kogumine... näiteks. Pigem olekski võinud olemasoleva (eel)info alusel terad sõkaldest eraldada ja neile keskenduda.
Pildimängu õiged vastused on muidugi Clockwork Orange (karjuv mees on Malcolm McDowell, kellel silmi sulgeda ei lasta), Star Trek (Kapten Kirk on R2D2 moondamisülikonna selga ajanud), Knight Rider 2000 (David Hasselhoff nutab naist taga) ja Lord of The Rings (Sauroni silm). Auhinna annetan Reformierakonnale, mul sularaha kahjuks pole riiulist võtta.

Jutud. Tõlkejutud. Lühiduse ja löövuse auhind Poola. Visaduse eest Kristjan-Jaak Rätsepale. Buck Rodgersi seikluste lugemine oli ikka üks väga tuim tegevus. Vaatasin muide hiljuti ära John Carteri filmiversiooni ja see oli kohe palju mõnusam. Ja kas meelega või kogemata, aga lahe assotsiatsioon igatahes, Rafael Kosiku mitte väga helge nägemus Marsi koloniseerimisest ja Metsavana poolt tutvustatud ambitsioonikas Mars One projekt.
Jutud. Algupärased. Nüüd saan aru, mis asi see täpselt Manfredil istuda ei lasknud ja ajas FB seinal märatsema (põhimõtteliselt). Kaks juttu avaldatud, aga tagasisidet tunnustatud autorilt (kahekordne aasta parima filmiblogi laureaat ikkagi) mitte mingisugust. Tehnika on käpas ja ideid oleks nagu ka. Lõppudega tuleks tööd teha. Kui see ei ole nii põrutav, et lugejal sokid jalast lööb võiks selleni kiiremini jõuda (Kosmosekass) ja kui see on lausa selline, et lugeja selle küllalt jutu alguses ära arvab(Loheisand) tasuks kaaluda mõnd teist lõppu. Sest kui lõpp ei raba, peab loo kandev idee ülikõva olema. Ja nagu Triinu kirjutas Tööta läbi. Tööta läbi. Tööta läbi. Anna testlugeda. Tööta läbi. Tööta veel läbi. Kui sul on tunne, et on juba nii hea, kui saab, oota kuu-paar ja tööta uuesti läbi. Ja siis uuesti.
Muide, kas jutulaboris/ulmekirjutamise töötoas keegi selle Kosmosekassi teema all ka Shrödingeri kassist kirjutas?

11. numbri kaks lahedaimat lugu olid Kõik vihkavad arvosid ja Ta näeb sind kui sa magad. Esimene eeskätt selle pärast, et selline tulevikuvisioon ei ole üldse mitte võimatu ja see on kurb. Ning teine lihtsalt lahe olemise eest.

12. numbris lugu Lohe sünnib lugedes mõtlesin aga sellest, et kui kõik need jutud, mis ei olegi nagu päris jutud, mis on mõne potentsiaalse (lühi)romaani katkendid, ka päriselt väljakäidud mütoloogia väärilise pikkuse omandavad on Eesti Ulme või sees. Selles numbris Diana Ostrat. Juulis Triinu Merese Nagu nuga vööl, juuninumbris Toomas Krips, aprillis Lee Leithammel.

Koomiksid. Annet Eva Liisal on, vaadake või veebruarinumbrit. Must muna jääb aga lahjaks. Kui muu maailm võis taotluslikult selline lihtne olla, siis kolli kujutamise peale tulnuks kõvasti kõrgema kaarega lendlevat fantaasiat kasutada. Võibolla ka õppetund toimetajatele, ei maksa tundliku natuuriga kunstnikuhinge väga karmilt tähtaegadega tagant piitsutada. Kondimootor oli aga vägev. Kui peaks Reaktori esimese aasta Best Of numbri kokku panema, siis oleks see raudselt sees. Eesti oma Use of Weapons.

Ning lõpetuseks üks palve. Andke ometi Mahkrale nüplit. Mitu kuud juba luuslanki lasknud. Goresõbrad kõik närivad küüsi.

Vanad Kõbid II / Expendables 2 (2012)

Expendables 2 on Sylvester Stallone ettekujutus veel vingemast filmist kui Expendables oli. Päris hästi kujutas ette. Niigi pikk nimekiri meestest, kellel sa ilmselt laseks poejärjekorras endast ette trügida on veninud mõõtmeteni, mille ülestähendamisel saakski ma sellele postitusele eraldatud tähemärgid täis. Aga ma usun, et seda polegi tarvis, õiged mehed lõid juba pärast EXP2 esimese treileri ilmumist, kus küll mitte midagi ei näidatud, sõbraga tänaval kohtudes patsu ja kiitsid vitaalseid vanamehi. Seagal üksi ei saanud töö juurest ära ja pidi seeaeg patrullis konutama, kui teised mehed võtteplatsil lustisid.

On kuulda olnud etteheiteid, et EXP2 on ju põhimõtteliselt sama film mis EXP. Vanad märulistaarid on vormi pumbatud, kogu dialoog koosneb one-lineritest  ja paukpadruneid ei loe keegi. Ja halb on see mispoolest? Ma ei leia küll, et kui midagi on hästi tehtud, siis seda uuesti teha ei või. Evil Dead 2 kellelegi? Eeldusel muidugi, et uuesti tegemise ainus põhjus pole raha kokku ajamine. Jah, võib küllalt suure veendumusega oletada, et staarid ainult selle pärast kokku ei tulnud, et saaks pärast võttepäeva üksteisele dušširuumis käterätiga mööda kannikaid tõmmata ja pangaarvetele ikkagi mitme nulliga honorarid liikusid. Aga mehed nägid kaamera ees ikkagi välja sellised, et neile meeldis see, mida nad tegid ja isegi nende kombineeritud näitlejavõimekuse juures ma väga ei usu, et nad sellist rõõmu ja lusti teeselda suutsid.

ma nägin viimati nii palju rõõmu ja lusti ühel pildil siis, kui Teletupsudel koristuspäev oli ja  Noo-Noo Tinky Winky kostüümi puhastas.

Ühesõnaga, kui EXP2 ei pane sul kehamahlu voolama, karvakasvu vohama ja Sean Connery häälega rääkima, oled sa naine.

Tasujad / The Avengers (2012)

Avatars, ptüi, Avengers on Marveli ettekujutus Expendablesist. Paras punt kuulsad koomiksitegelasi: Thor, Hulk, Iron Man, Captain America, on ühte kohta kokku võetud, pluss keegi kahvatunäoline Winnetou, keda Hawkeyeks kutsutakse, väga plastiliseks tuunitud Scarlett Johansson, kes näitab et meelas saab ka ilma igas stseenis huuli poikvel hoidmata olla ning Mr. Cool Sammy Jackson, kes seda kampa juhtida püüab.
Ning kogu selle tule- muskli- ja latekskostüümide jõule astub vastu kleenuke peadligi võitud soenguga Loki, kes muuhulgas miskit kahe hiigelsuure oinasarve abil kompenseerida püüab.

Mis te arvate kes võidab?
No samas, ega ma nüüd ise ka selle mõttega filmi vaatama ei asunud, et saaks kohe lademes suurepäraseid näitlejatöid ja peamurdmist pakkuvaid süžeepöördeid nautida. Eepilist näopeksu tahtsin näha. Ja no vähekese ikka tümistati küll. Mööbeldati nii maal, õhus kui ka metsasügavustes. Aga ma ei mäleta neist enam väga midagi. Lõhkumine lõhkumise pärast. Ei pinget, ei kaasahaaravust.
Isegi esimesel pilgul vägagi vingena tundunud metallussid jätsid kokkuvõttes Transformerite filmist laenatud mulje. Ja meenutasid ka sellist jubedat käkki nagu Dragon Wars. See ei selline mulje, mida sa tahaks oma filmi tipphetkel luua tahaksid. Rohkem ei ole alati parem. Quality over quantity. Üks metalluss oleks täiesti piisav olnud, kui tema peatamiseks veidi rohkem vaeva, kui üks rohelise rusika matakas kuluks. 

Siriuse juustuburger ma ütlen, kergelt nätske sai kileümbrises, mille sa küll ära sööd, aga viisteist minutit hiljem on mälestuski läinud. 370000+ imdb kasutajat eksivad. Tegemist ei ole parema filmiga, kui Inglourious Basterds, Snatch, Heat, Rebecca, Blade Runner...

Elektriteatri sügis

Kes veel ei ole kuulnud, siis aadressil Lai 37 tegutseb Tartu Elektriteater. See punane telliskvimaja botaanikaaia vastas, teate küll. Suvel puhkasid, aga alustavad 10. septembril oma teist hooaega. See on umbes kohe varsti, esmaspäeval. Vast on veel pileteid saada.
Lubadus on vähemalt septembris meie oma asjale keskenduda. Naerata ometi, Vasasku jala reede, Baskin.
Väga uus ja kuum film Puhastus.
Ning mitte nii uus, aga samuti väga magus tükk. 24.09 kell 19.00 Stalker. Kes ei tule on ment.

Kosmoseodüsseia / 2001: A Space Odyssey (1968)

Kui ma kunagi ennemuistsetel aegadel Kosmoseodüsseiat esimest korda telekast vaatasin, siis ma jäin lihtsalt enne lõppu reklaamipausi ajal magama. Mis tõestab seda, et telekast ei maksa filme vaadata.
Sest pole mingit alust kahelda algustiitrite võimsuses. Säärekonti pea kohale tõstev esiisa on vägev vaatepilt. Kosmosejaama ballett kaunis. Laes kõndiv reisisaatja hurmav. HAL täpselt nii külm ja kalk, kui olema peabki. Kosmoses ei huvita kedagi su karjed. Happeretk nagu palavikus soniva hipi unenäost välja lõigatud. Ning iseenda vananemist kõrvalt vaatav Bowman puhas "1001 stseeni mida elu jooksul peab nägema" raamatu materjal.

Hea film, Kubrick väga teistmoodi ei oskagi, aga ma lugesin just kokku viis filmi, mille lavastaja on samuti Stanley Kubrick ja mis on veel paremad. Haaravamad. Mine võta kinni.

Jälgede jälgedes / The Searchers (1956)

 Onu Ethan tuleb kodusõjast pärast väikest viivitust tagasi. Miks täpselt tal see mõned aastad kauem võttis kui teistel, kust on pärit see kotitäis kulda ja miks ta siuke tige on, eriti ei seletata, mingi hägus viide Mehhikole ainult. Saab aga mees vaevalt venna majas mütsi varna riputada, kui juba on punanahad kohal, tapavad, vägistavad ja põletavad, nii et ahervaremed ainult suitsevad ja panevad vennatütrega koos ajama. Kuna Ethan ei viitsi õhtuti üksinda lõkkevalves istuda, siis võtab ta venna kasupojal nööbist kinni ja panevad kahekesi indukate jälgedes leekima. Ratsutavad ühes stseenis, päike sirab taevas, ratsutavad teise stseeni sisse, hobused munadeni lumes. Aeg möödub. Kui lõpuks punased põrgulised üles leiavad on tamasseri rauad ammu roostes ja röövitud vennatütar skvooks sirgunud.

John Ford ja John Wayne. Üks lavastas ja teine oli onu Ethan. Millised nimed. Millised vaated. Milline titaanide heitlus, kui kaks noort metsapulli noore naise pärast sarved ristasid. Milline vägev sõnademäng.
Mind ainult huvitaks see, et kui vanaisa Martin Pawley kiiktoolis oma jalad välja sirutaks ja piipu popsutades mõtleks, kuidas ta selle asemel et noore ilusa temast ilmselgelt väga huvitatud naisterahvaga maad hariks ja lapsi kasvataks ja mida iganes nad Metsikus Läänes pimedatel õhtutel meelelahutuseks tegid, hoopis tüsedusele kalduva keskealise meesterahvaga külmadel sügisõhtutel sooja saamiseks teki alla pussasid, et kas oli see tõesti seda väärt.

noo? veel ube?

Searchers ei ole kindlasti mitte halb vestern. Selleks peab ilmselt väga võimekas lavastaja olema, et teha vesterni, mis sugugi vaadata ei kõlba, aga kuidas on võimalik üldse siukese asja peale tulla, et tegemist on parema filmiga, kui mõni Leone ja Gorbucci tippsaavutustest (mida ühe käe sõrmedel üles ei loe) jääb mulle selgusetuks.

mida? tuuline on, pärast keskkõrvapõletikuga voodis pikali oled, vaatame kes siis naerab

no esimeses nooruses ta muidugi enam pole...

kes teise selili paneb, saab selle roika endale

üks muljetavaldavamaid manöövreid sõjanduse ajaloos. ratsarügement hiilis keset lagedat kõrbe laagris olevatele indiaanlastele külje alla

1. John Fordile väga meeldib pimedatest urgudest välja filmida
2. ma ei teagi nüüd, kas see läheb õnneliku lõpuna kirja, kui sind võetakse kahevahele ja viiakse ereda päikesevalguse käest mustavasse tuppa ja John Wayne ootab su selja taga, käsi ilmselt revolvripäral.

Reaktsioon X

Uus number juba tasakesi piilub, et kas on ometi juba reaktsioon ilmunud ja saaks värske materjaliga lugejate ette ilmuda, aga mitteametlik reageerija viitas küll ühele ja teisele naeruväärsele põhjusele (tööl kiired ajad, sõbra pulmapidu, Kuu Veenuses), miks juubelireaktsiooni nii pikalt oodata tuli. Eriti vahva on muidugi see, kuidas ma just endale kolmandas isikus viitasin. No ja korra kuus ilmuval ajakirjal on tegelikult õige juubelinumber 12. Kümme on küll ilus ümmargune, aga aastaring on veel ilusam ja ümmargusem sümbol.
Nii, aga juuli Reaktor siis. Ulmesõprade ajakirjale kohaselt tugevate Estconi mõjutustega ja suviselt kergesti tarbitav. Läks ühe hooga alla nagu lupsti, palju kergemini kui kergelt habetunud Ovel telgi tuulutusavast välja pressimine.

Raamatuarvustuse ja intervjuu koha pealt toimetajatele mõtlemisainet, et puhtalt nii vahelduse mõttes on väga hea, kui ülesandeid vahepeal ümber jagada. Mina loeks hea meelega ka järgmine kord, mida Martin ühest või teisest raamatust arvab ning Aguril laseks hoopis oma lemmikkoomiksist kirjutada. Sellest, et ma pikisilmi ootan Jaagup Mahkra ülevaadet mõnest Stephanie Meyeri või Suzanne Collinsi uuemast kirjatükist ei ole mõtet üldse rääkida.
Kauri tutvustatud Invisibles tasub aga kasvõi selle pärast ette võtta, et ma ei oleks küll selle peale tulnud, et esimese Matrixi kirjeldamiseks sõnaühendit "teerulli alt läbi käinud lestakala" kasutada.
Jutt Soome kaasaegsest ulmest oli uudisväärtuselt võrreldav Vaapo Vaheri raamatuga "Kino on saatan..." Ports infot, mis hädasti vähe huvitavama (loe: vaherlikumat) esitust vajanuks. Hetkel jäi ta kuskile Ene(ke)se tasemele, millest mõni minusugune kuivik end läbi töötab, aga millest oluliselt meelde ei jää. Aga vähemalt on koht, kus kõik mingitki serva pidi Soome ulmega seotud nimed ühes kohas koos on.
Kiidan ka larbimuljete kirja panijat ja fotograafi. Tubli töö. Atmosfääri tilkus ojana ja must-valge pilt on üle prahi.

Jutud.
Triinu Merese Nagu nuga vööl tundus kui maitseproov mõnest pikemast loost. Algas poole tegevuse pealt ja lõppes ühel hetkel sama ootamatult. Igasugu vihjeid tuubil täis, aga vastuseid ei kuskil. No kasvõi see, et mis imetrikke need mägilasnaised siis teadsid, et mehed ainult "vahepeal naise abitagi liha lauale tuua" suudavad.
Martini Cartigani seikluste lugemisel tahtsin ühel hetkel juba toimetajat siunama hakata, et siukese copy-paste apsaka läbi lasknud on, aga suutsin siiski rahuneda. Bioloogilise pommi eest kiitus, puändi osas tasuks mõelda sellele, et esimene ja kõige ilmsem pähe tulnud mõte ei ole alati see kõige parem.

Jutuvõistluse tööde osas leian ma, et maitsed on küll erinevad, aga mina oleks žüriiliikmena Mirjami Atlantise ja Mereidasele ka vanema vanusegrupi esikoha andnud. Neiu oli oma teadmisi seganud fantaasiaga ja saanud kokku palju parema loo, kui Triinu stereotüüpne apokalüptiline maailm või selle koha peal, kus oli võimalus kirjeldustega üllatada punkti pannud Maarja-Liis.

Seaduslik vuajerist / Man with a Movie Camera / Человек с Киноаппаратом (1929)

Teoreetiliselt saab Inimene filmikaameraga kohta öelda, et tegemist on seosetu pildijadaga. Vertov ja tema meeskond käib mööda linna ringi ja filmib üles kõik, mis vähegi silma jääb. Arvestades, et tänapäeval vist ei ole enam telefoni, mis videokaamera funktsiooni täita ei suudaks, siis joutuub on selliseid filme arvatavasti täis*.
Sama mängulisi ja täis ohhoo hetki. Vaatad rahulikult tuules lendlevat kilekotti ja järgneb lõige sünnitusele.Või jäävad tõkkejooksjad poole hüppe pealt positsiooni hoidma, sest operaatoril oli vaja linti vahetada.  No ja tegelikult on isegi läbiv narratiiv olemas. Linn ärkab, töötab ja puhkab. Lihtne ja ilus.

Samas, Tahte triumf on võimsam ja seeläbi parem.

* need lihtsalt ei paista kassivideode vahelt välja