Veri ja Luu / Odola eta Hezurra(2009)

Ingliskeelse pealkirjaga Blood and Bone on noore andeka lavastaja Ben Ramsey väikese raha ja suure südamega tehtud suhtedraama, mis esmapilgul võib tunduda lihtsakoelisena, kuid pakub vaatajale, kes tahab ja viitsib veidigi tegelaste motiividesse süveneda kuhjaga äratundmisrõõmu ja kaasaelamisvõimalust.Vaesest perekonnast pärit Jebediah Buchwald (Eamonn Walker) lahkub oma armsast kodukülast ja tuleb suurde linna õnne otsima, lootes ühtlasi teenida piisavalt raha, et oma kallis õde äärmiselt vajalikule operatsioonile saata.Neiu hymen on nimelt sünnitrauma tagajärjel deformeerunud ja nii on reaalne oht, et igati tubli ja kena meheleminekueas tütarlaps küla kosjamoori poolt välja praagitakse ja vanatüdruku põlve mõistetakse.Osavate kätega Jebediah leiabki ohtliku, kuid hästitasustatavat tööd jalutuskeppide nuppude poleerijana ja hetkeks paistab, et kõik tema mured ongi murtud, kuni ühel saatuslikul õhtupoolikul tähtsa jalutuskepi nupu poleerimisel Jebediah oma tähelepanul hetkeks hajuda lubab ja lõikab kogemata kombel endal käe maha.Loomulikult kaotab ta seejärel ka oma töö, tema ellu astuvad alkohol, narkootikumid ja müüdavad naised ning viimases hädas kaalub Jebediah ka võimalust ise oma keha müüma hakata.Sel saatuslikul hetkel satub tema teele aga kohaliku maleklubi noor ja paljulubav anne Salomon Feingold (Michael Jai White), kelle teed tipu saab väärata vaid tema enda keevaline loomus. Nii ühendavadki kaks meest oma jõud ja astuvad ühiselt vastu New Yorgi underground malemaailma kroonimata kuningale Tyrone Blackile (Matt Mullins).Film on võitnud publikupreemia kuulsal Almatõ filmifestivalil ja žürii eripreemia Visby Biennaalil. Tallinnas linastub kinos Sõprus 27.11 kell 20:15 ja Tartus Athena Keskuses 28.11 kell 17:30.

Alternatiivse arvamuse kohaselt on aga tegemist ühe keskpärase kaklusfilmiga, mis vaatamata oma klišeelikkusele vastumeelseks ei suutnud muutuda. Lihaseline neeger peksab teisi lihaselisi neegreid ja teeb seda küllalt efektselt ja efektiivselt. Kahuks on peksmiste vahel liiga pikad pausid ja lõpupeks oli ka kergeks pettumuseks.
Ühtegi auhinda võitnud ei ole ja otsida tasub Säästumarketi säästufilmide korvist. Aga kui teile sealt korvist ka Undefeatable näppu juhtub, siis eelistage pigem Cynthiat ja sõpru.

Mees, sa ei tea kui kiiresti ma löön / Undefeatable (1993)

Seitsme maa ja mere taga on üks veider riik. Lapsed jooksevad seal Super Mario maskides ringi ja ehmatavad täiskasvanuid, naised panevad puudel ja põõsastel lehed känguma, mehed tualettpaberit ei kasuta ning vanainimesed elavad pidevas näljas. Eranditult kõik selle riigi elanikud on aga äärmiselt vilunud idamaistes võitluskunstides.
Tarvitseb vaid hullunul sarimõrvaril tänaval neiule juurde astuda, kui mees saab kannaga nii kiirelt vastu pead ära, et ei jõua keelegagi üle noatera tõmmata. Üldises plaanis on muidugi kahju, et sellised värvikad kurikaelad väljasuremise äärel kõlguvad. Mees sööb toorest liha, kogub silmi akvaariumisse ning eputab nii edeva mulletiga, mis paneb iga kiilaka pisaraid valama. Juhul muidugi, kui ta silmad juba rõõmsalt akvaariumis ei hulbi. Sellised peavadki pahad kangelased olema.Ning sellele täiuslikule mölakale astub vastu hiilgava ümberkehastumisvõimega Cynthia Rothrock, kes küpse 36 aastase MILFi asemel hoopis noort keskkoolitüdrukut mängib. Kinomaailm on ikka imeline.See kõik oli aga boonuseks. Ainuke põhjus, miks ma selle filmi hankisin oli maailma kõige vingem kaklusstseen. Vaata palju tahad, ikka on vinge. Nad oleksid võinud ülejäänud tund ja kakskümmend viis minutit ka lihtsalt laua taga istuda ja kohvi rüübata. Hea politseinik oleks neile kooliskäimise kasulikkusest rääkinud ja vahvad asiaadid lolli nalja teinud. Ikkagi oleks hea film olnud. Samas kui nüüd veidi järele mõelda, siis seda kõike tehti ju ka. Pagan, oleks üks sama eepiline kaklus kuskil filmi keskel ka toimunud, võiks lausa ideaalseks kaklusfilmiks kuulutada.



Aga vaadake ikka terve film ka nüüd ära, annab tegelastele hoopis teise sügavuse.

Eriti Ohtlikud Pensionärid / Red(2010)

Soprano on mures, et natuke veel ja siinkirjutaja viib perekonna meesliini pidi põlvest põlve pärandatud kuldse klotseri Cinamoni kinokassasse ja katsub selle eest järjekordsele halvale filmile pileteid lunastada. Ei ole see asi veel nii hull ühti, oli kinkekaarte, mis nõudsid kasutamist, on boonuspunktid, mis tuleb enne aasta lõppu laiaks lüüa. Imaginaarne klotser lebab rahulikult riiulil. Ja vahel harva satub ju kinos häid filme ka nägema, nii et kulla kinotöötajad, te veel saate mind nägema. Eriti, kui kavasse rohkem Redi suguseid filme satub.Sest kui peaks hakkama tänavusi suuri möllufilme reastama, paneksin Bruce Willise ja sõbrad esimeseks. Raske südamega ettepoole Machetest, veidi kergemalt A-rühmast ja päris kindlasti Expendablesist. Pärast Vana Kiilaka filmograafia süvaanalüüsi läheks isegi niikaugele, et nimetaks Redi mehe niigi väga mahukasse kullafondi. Nimekirja, millel on mitmeid erinevaid salme, kuid refrääniks jääb alatiseks Die Hard.Kuidas siis nii, nagu Ninjarobot uskumatusest silmi pööritades küsiks? Tänu ühtlaselt kõrgele tasemele. Ei lastud ühtegi piraati pooleks, ei lennatud tankiga, ega kõlgutud soolikate otsas, aga kõik mis tehti tehti hästi. Pidevalt oli kas naljakas või põnev või andis Bruce kellelegi tohlakat. Valutavad puusaliigesed piirasid küll kaasstaaridest vanade peerude roundhousekickide andmise võimekust, aga pahalane pahalase järel tegi vea ja arvas, et surmavalt ohtliku vitaalse vanainimese asemel on tal tegemist poolseniilse ohutu penskariga. Ega endalgi oleks raske maksaplekilise Morgan Freemani või kiilaneva John Malkovichi vastu kätt tõsta. Helen Mirrenist rääkimata. Panen hoopis paar pilti.
Mitte nii plahvatuslik kui Die Hard. Mitte nii stiilne kui Sin City või Pulp Fiction. Mitte nii tobe kui Fifth Element. Aga väga korralik meelelahutus sellele vaatamata.

vanus on Karlil küll juba selline, et noorest lootustandvast andest on vale rääkida, aga loodetavasti mees mõnes möllufilmis ikka veel üles astub, Brucel oli teisega ikka tükk tegemist.

Nüri saag / Saw 3D (2010)

See oli nüüd küll viimane kord, kui ma lasen end 3D-l kinno meelitada. Järgmine kord, kui ma endale need kallid prillid ette topin on kas ühe hea filmi pärast, mis on kogemata kombel 3D formaadis üles võetud või siis vähetõenäolisel juhul, et maailma esimene 3D pornokas Ekraani ekraanile jõuab.
Minu esimene kokkupuude nähtusega treileris-olid-ju-kõik-head-kohad-ära ulatub kogunisti niikaugele mineviku, kui aastasse 1993 (Mrs. Doubtfire). Saag 3D viis selle aga hoopis teisele tasemele. Ma ei tunne küll mingit vajadust filmi treilerit üle vaadata, aga ma nagu mäletaks, sealt mitut pärit lahedat kohta. Filmis neid ei olnud. Ma annaks tegijatele 5 lisapunkti, kui hiiglaslik seamaskis surmaingel oleks ekraanilt käe saali sirutanud. Hea et filmis üldse keegi seamaski kandis.
No ja muidugi ka pisiasi, et esimese filmi ideest pole mitte midagi alles jäänud, mitte kõige vähimatki. Tundus, et tegijatel polnud üldse mingit erilist ideed. Mitu absoluutselt random killi, amokki jooksev käsilane ning karmile testile pandud mees, kelle lähimad sõbrad ja naine hirmsat surma surevad, aga tema ise jäi ellu. Hästi panete. Suvalised inimesed surevad nagu kärbsed, aga ajend klopib end tolmust puhtaks, plaasterdab rinna kinni ja elab edasi.See oli muidugi absoluutne kuld, kuidas suur töö oli juba tehtud, jäi üle veel viimast korda ketist tõmmata ja olekski kenasti ulatunud juhtmeid kokku panema, aga mees otsustas selle asemel dziigi tantsima hakata. Ja naine suri.
Vabandust, kui ma nüüd kellegi tulevase elamuse spoilerdasin, aga mul on üks ettepanek, mis peaks mu süü lunastama. Võta kinopileti ostuks planeeritud raha, mine poodi, osta mingit head napsi ja võta üks pits minu terviseks. Ära mine kinno. Sa ei näe neid lahedaid 3D efekte, mida treileris lubati, sa näed mõttetut ja vaimuvaest veristamist. Sedagi väikestes kogustes ja kummiselt krudisevat.

ei palun, hakkan korralikuks inimeseks, ärge ainult sundige mind seda uuesti vaatama

Kivist südamed / Stone (2010)

Metsavana on mures, et natuke veel ja siinkirjutaja hakkab ka Hungeris peidetud sümboleid nägema ja siis jääb tema ainukeseks rumalaks, kes suurt kunsti ei mõistnud. Need hirmud on alusetud. Eks tundus mulle endalegi kohati, et veidi veel ja kolmas silm ongi lahti ja Pöffi passi ostan ka eelmüügist ära. Siis läksin aga kinno, vaatasin stoned ilmega kaks tundi Stone ja lõi pea kohe klaariks tagasi. Mystics in Bali ja Attack of the Mushroom People ja Blood and Bone on vaatamisjärjekorras.
Robert de Niro vs Edward Norton. Enam võimsamaks on raske minna. Annaks sõnapiitsa keerutada nii et tolmab, selle asemel oli Robertist tehtud vana sokk, kes noore voonakese (Milla Jovovich) järgi keel ripakil jookseb ja Edward käis vanglaaias ringi ja püüdis sfääride muusikat kuulda. Sellist filmi tahtsitegi selliste näitlejatega teha või? Lavastaja John Curran ju mingi päris suvaline töllakas ei ole, kellel sellised korüfeed kõhu lahti võiks ehmatada. Norton ju lausa vana tuttav Painted Veil'i päevilt.
Kiidan siis hoopis Millat natuke. Alustan sellest, et mängis neiu Viiendas Elemendis ja elas veidi Luc Bessoniga kokku. Tegid koos Joan of Arci. Siis mõni aasta hiljem mängis Resident Evilis ja elab nüüd Paul W. Andersoniga kokku. Resident Evilil on teadupärast juba kolm järge. Nii võibki pealiskaudne filmivaatleja mõelda, et neiul pole näitlejaannet kübetki, oskab lihtsalt õigetele meestele meeldida. Vale puha. Mind kohe väga huvitas, et kuidas ta siis kahe sellise staarnäitleja kõrval hakkama saab ning kuna midagi muud olulist väga ei toimunud, siis saingi tema näitlejatööle pühenduda. Märkimisväärselt hea oli. Andersoni taat võiks ise ka mõne sellise tõsisema film teha, saaks Milla vähe rohkem kätt harjutada ja vanemas põlves veidi lihtsamalt leiba teenida.
Absoluutsest nullist päästab filmi aga lisaks Jovovichile see, et kogu aeg oli õhus võimalus, et keeratakse mingi vint peale ja hakkab asju sündima. Lõpuks sündis küll viimase aja üks suurimaid pettumusi, aga hea film mis lubabki.

Lõvipoisid / Four Lions(2010)

Esimest korda Lõvipoistest kuulsin, siis paigutasin ta kategooriasse: film, mida võiks täitsa vaadata, aga kui näppu ei satu, ei ole ka midagi hullu, kuid pärast põhjaliku taustauuringut, liikus ta edasi kohustusliku vaatamise klassi. Põhjaliku taustauuringu all pean silmas äratundmist, et Four Lionsi stsenaristid on tegutsevad ka Peep Show juures. Nii et kohe, kui sooviti näha mõnd kaasaegset komöödiat, lõin filmi letti ja asusin mõnulema.
Päris nii mönus küll ei olnud, kui lootsin, aga ega halb ka ei olnud. Turvaliselt distantsilt on ju hea naerda, kuidas neli meest oma rakukese loovad ja ühiskonda seestpoolt õõnestama kavatsevad asuda. Esmalt muidugi väljaõppelaagrist läbi käies ja hiljem siis juba omal käel märgilise tähendusega rünnakut planeerides.Ühelt poolt oli muidugi tore, et välditi täieliku farssi. Ükskõik ju käpardlikud nende tegemised ja jaburad nende plaanid, tegelased suutsid jätta mulje, et nad on ikkagi südamega asja juures ja täiemõõduline jihhaad ongi eesmärgiks. Ei ole siin midagi, et laseme paar varest või mikrouuni õhku ja lähme koju ära. Vereudu saab Londoni tänavaid varjama ja jäsemed katavad lumena maad. Filmis päris sellise lahenduseni muidugi ei jõutud, küllalt raske oleks ju midagi sellist läbi huumoriprisma edastada. Aga tahe oli olemas.

Vahemärkusena. Lugesin hiljuti R.M. Wilsoni Eureka tänavat, mis rääkis sarnases võtmes Iirimaal toimuvast. Tavalised inimesed naljakal moel oma tavalisi asju ajamast. Ainult, et Wilsonit mingid raamid ei piiranud, nii et raamatus käis pauk ära. Ja värvide osas kokku ei hoitud. Hea raamat.

Filmi juurde tagasi. Õnnetuseks on täpselt samast teemast juba sel viisil räägitud. Rääkijaks Monkey Dust. Ja no kuigi ma olen nõus tunnistama, et Four Lionsi terroristihakatised on reaalsemad, siis Monkey Dust toob nende käitumise ebaloogilisuse paremini välja. Keerab selle rohkem üle vindi. Täpselt sama, kui Briani elus arutati, et mida need roomlased meile peale hariduse ja kanalisatsiooni ja turvalisuse ja arstiabi ja ... eales andnud on. Mine raisk koju, kui sulle soojas toas teleka ees jalgpalli vaadata ja õlut libistada ei meeldi. Või Ameerikasse. Seal võite teha oma jihhaadi niipalju kui kulub.

Peep Show (2003 - ...)

Teate seda lugu tüütust müügimehest, kes uksest välja visatuna esmalt akna taga kobistab ja viimases hädas korstna kaudu tuppa üritab pääseda? Ega Suur Kuri Hunt ju tegelikult lihast üldse ei hoolinud, tahtis põrsastele lihtsalt erinevate pensionifondide tootlikusest rääkida. Need tõhud võtsid aga kätte ja keetsid hundi süldiks. Heast süldist pean ju minagi lugu, aga enne oleks tulnud siis keedetaval ka nahk üle kõrvade tõmmata. Miski ei riku ju isu paremini, kui toidus hulpivad karvatordid.

Tõeliste härrasmeestena on Metsavana ja Xipe igatahes väga viisakalt talunud minu järjest pealetükkivamat jauramist suurepärase Peep Show ülistuseks. Kindlasti ei ole tegemist mingi sellise seriaaliga, mis kõigile meeldida võiks, vaadake või allpool olevat maitseproovi. Ja ega ma isegi vaatasin esimesed kaks osa ära ja kehitasin õlgu, et käis ju kah. Seriaali ja minu õnneks on inglased aga senini jäänud truuks oma 6 osa hooajal valemile, mistõttu andsin Markile ja Jezzile ühe võimaluse veel ja vaatasin esimese hooaja lõpuni. Ja siis teise ja kolmanda... ja kuuenda. Seitsmes on tulekul.Kuidagi, ilmselt tänu POV kaameratööle ja kuuldavalt mõtlemisele, on need kaks täiesti tavalist veidriku mulle nii südamelähedaseks saanud, et iga osa alguses kui kõik paistab nii hästi minevat ja Mark on lähedal skoorimisele ja Jez kohe kohe kuulsaks saamas, tärkab lootus, et ehk siis seekord lastakse meestel saada, mida nad tahavad...ning loomulikult tallatakse sellest lootusest osa lõpuks jõhkralt üle. Jõhkralt naljakalt.

No ruttu nüüd, mundrid selga! Vennad kuu tagumiselt küljelt saatsid sõna!

Võin oma sõbra ka kaasa võtta vä? Juut ta kohe kindlasti ei ole ja vaata kui edev vunts.

Minge persse mehed! Mina ei tule kuskile, mul siingi hea.

Kõrvalistel teemadel

Monopolid on halvad. Monopolide vastu tuleb võidelda. Soprano püüdis, aga vandus siis alla ja läks filmiveebi noorte tšikkide päid oma põhjatute filmialaste teadmistega segi ajama. Uskuge, miski ei võta naisel kindlamini põlvi nõrgaks, kui sobival hetkel köhatamine ja kõlaval häälel deklameerimine, nagu Tarkovski osutab, on üldlevinud maailmapildist erinevate mehhanismide läbi kaotatud vaimu mõõde, seeläbi pakutud ajalooline või konfessionaalne sõltumatus on aga jätnud inimese ilma ka tema usust oma loomupärasesse vabadusse ja vägevusse, ja ei pane palgeid lõkendama sama eredalt, kui mõtlikul ilmel pea küljele kallutamine ja kavalalt muiates küsimine: neiu, mis te arvate, kas mul on draakon pükstesse topitud või on mul äärmiselt hea meel teiega tuttavaks saada.
Ja nii ongi Trash ainuke filmiblogija, kes vahel harva ka muusikateemadel kirjutab. Aga no paljukest temagi jõuab. Tuleb ikka ise õlg alla panna.
Zorgil on uus eestikeelne plaat väljas, mitu nädalat juba tegelikult. Ootasin ja lootsin, et ehk mainib ikka keegi autoriteetsem blogija selle kuskil ära, aga ei midagi. Ütlen siis ise. Zorgi Rooste on väljas ja ilma rahata nende endi kodulehelt alla tõmmatav. Eesti keelne industriaal, mitte päris nii klassikaline plaat, kui Zeppelini esimene, aga täiesti kuulatav.
Isegi kui oleks pidanud selle eest raha välja käima. Nii nagu läks Saara Taevamenüü ja Pedigree Lucifer Boy singliga. 99 krooni mõlemad. Eesti muusikuid tuleb ju ikka toetada. Ega need kah kumbki mingiteks klassikalisteks plaatideks ei osutunud, aga Saara hääl on lihtsalt huvitav ja seda on ju ka põnev kuulata, kuidas 11 minu jaoks võõrast bändi ühe ja sama loo kallal laamendavad. Käärkäel tuli see vist kõige paremini välja.
Kombekohaselt ühendasin plaadipoe külastuse ka raamatupoe külastusega. Midagi omandamisväärset kahjuks ei leidnud, kuid paar asja jäid silma küll. Tänapäeva kirjastusel on vist mingid likviidsusprobleemid ja neid on asutud aktiivselt lahendama. Punase raamatu sarjas on välja lastud vähemalt kolm Vonneguti raamatut. No ja kui Vonnegut enam ei müü, siis kes veel? Lisaks on juba mõnda aega tagasi leitud, et toredalt minimalistlik punane ja valge kaanekujundus on igav ja ei püüa silma ja külalistele mulje avaldamiseks kohvilauale vedelema jäetud raamat peaks vähe värvilisem välja nägema. Oleks siis vähemalt seljad vana kujundusega jäetud, näeks uue ja vana moega raamatud riiulis kõrvu seistes sarnased välja. Aga no egas midagi, sari on iseenesest hea ja välimuse pärast ma ühtegi raamatut ostmata ka ei jäta.
Ning lisaks ilmneb, et Neil Gaiman on ka juba nii populaarne kirjanik, et on ära teeninud isikliku riiuli. Sarnaselt Stephen Kingi, Terry Prachetti ja nende poppide naistega, kes vampiiridest kirjutavad. Mis iseenesest on tore. Gaiman on üks väärt kirjanik ja tore, kui inimesed nende emo-vampiiride asemel midagi muud loevad.
Päris lõpetuseks ka väike reklaamtekst. Klassikaraadios algas eelmisel nädalal uus saatesari: Kino, kino. Korra kuus eetris ja vanad osad (st. see üks) on netis kenasti järelkuulatavad.

Pätid või pühakud / Boondock Saints(1999)

Tolsamal õhtul, kui pidin sõber Mihklile tunnistama, et mul on Ghost in the Shell nägemata, pidin vastu võtma veel ka teise paugu. Mul oli ka Boondock Saints nägemata.
Et mitte potentsiaalselt lugejat kaotada, ei jäänudki muud üle, kui ka selle kohta lubadus anda, et vaatan ära. Vaatamisega sain õige kiirelt hakkama, aga kirjutamine on kuidagi venima jäänud. Saagu siis see võlg nüüd õiendatud.Vennad McManused veedavad kohalikus baaris sõprade seltsi mõnusat õhtupoolikut, kui äkitsi astuvad uksest sisse kuubikukujuliste kehadega vene mafioosnikud, kes teevad baariomanikule ettepaneku, millest mehikesel oleks raske loobuda. Vennaksed, kes aga ei soovi enda püsibaarist kuhugi kolima hakata, teevad venelaste kulul natuke kurja nalja, millest need aru ei saa ja tulevad seetõttu meestele koju järgi, et oma pettumust väga põhjalikult väljendada. Üks asi viib teiseni ja lõpuks on seis selline, et linna saabub FBI agent Smecker, kes asub topeltmõrva uurima. Ja see on alles algus.Kui muidu on filmi läbivaks teemaks klassikaline dilemma, et kes võib otsustada ligimise elu ja surma üle. Kas valdava enamiku õiglustunde rahuldamiseks on üksikisikule kannatuste põhjustamine õigustatud. By the power vested in me I now pronounce...
Siis eriliseks teeb antud teose just agent Smecker. Willem Defoe, kes on üks maailma koledaima lõustaga näitlejaid üldse (Nick Nolte ja Gary Busey kõrval), teeb puust ja punaseks, miks teda järjekindlalt kaamerate ette kutsutakse. Mees oskab näidelda. Või no täpsemalt, mees oskab meeldejäävalt näidelda. Maailma koledaim prostituut käis mind mitu ööd unenägudes kummitamas.

veel üks põhjus seda filmi vaadata

lisaks olid ka visuaalid/võttenurgad päris põnevalt lahendatud

Halastuseta / The Devils(1971)

Xipe tundus esiti suhteliselt üllatunud olevat, kui ma püüdsin talle selgeks teha, et kuigi Tommy ei olnud mitte kõige parem film, oleks ma siiski pidanud Ken Russelli varasema (ja hilisema) loomingu osas rohkem huvi üles näitama. Mehe käekiri tundus selleks piisavalt huvitav.
No lõpuks ma selle huvi üles näitamiseni siiski jõudsin ja filmi kokkuvõtte suutsin ka piisavalt intrigeerivalt ette lugeda, et Xipe eriliselt vastu punnimata teose kaasvaatajaks nõustus olema. Tundus, et ega ta seda otsust väga ei kahetsenud.Mina ise kahetsesin vaid seda, et mul selle huvi üles näitamisega nii palju aega kulus. Liztomania on aga juba poolel teel pildimasinasse. The Devils osutus nimelt väga heaks nii visuaalse kui sisulise külje pealt.
Ajaloohuvilised kindlasti teavad peast, mina pidin järgi vaatama, aga Isa Grandieri nõiaks kuulutamine toimus sarnase skeemi järgi, kui Salemi nõiaprotsessidel, ainult et 58 aastat varem. Tühja sellest mustast surmast, armuvalus naine tundub olevat kõige hullem õnnetus, mis üht keskaegset asulat tabada võis. Orkaanidele naisenimede andmine on ikka täielikult õigustatud. Mis mõttes see pikka kasvu tõmmu Nobeli preemia laureaadist miljonär käib mu kaldal selle mõttetu mimmiga jalutamas. Vot kui tõusen praegu üles ja uputan su raisa ära, küll siis teinekord tead.Grandieri loo muutis aga veelgi keerukamaks (ja lootusetumaks) üle tema pea mängitud võimumäng. Isake suutis nimelt kardinal Richelieule endale pinnuks küüne alla pugeda ning seda ei saanud nii võimas mees muidugi sallida.
Suvel Tallinnas käies ja Vanalinnas jalutades jäi ette väljanäitus igatsorti piinariistadest, pöidlakruvidest venituspinkideni ja asjadest, mille meenutamine mulle valu tekitab, asjadeni, mille meenutamine mulle veel suuremat valu põhjustab. Korduvalt ja korduvalt tabasin end sellel pisikesel näitusel mõttelt, et kas need vidinad on tõesti inimese välja mõeldud ja kui haige peab selline mõistus olema, mis midagi nii jälki on suuteline välja hauduma.
Midagi sellist elasin läbi ka filmi vaadates, oleks tahtnud krokodillitopisega järjest inimestele pikku pead kütta ja öelda, et hakka raisk juba mõtlema. Muidu toon pöidlakruvid ja Hispaania saapa kah välja. Selle kuulsa ja filmile paksu pahandust toonud orgia stseeni ajal korraks isegi tärkas lootus, et ehk pääseb terve mõistus võidule, aga see mõte trambiti kiirelt maa sisse.Stseen ise oli muidugi märkimisväärne. Ning Keni tuleb ainult kiita, et ta stseeni üldse üles julges filmida, kui suhteliselt ilmne oli oletada, et ta selle eest kirikuvande alla pannakse. Mis iseenesest on muidugi naljakas. Väga kursis küll ei ole, aga minu teada katoliku kirik inkvisitsiooni ju tänapäeval hea sõnaga ei meenuta. Samas sellega kaasnenud jandi kujutamise eest keelati filmi näitamine mitmes setmes riigis ja neis kus teda näidati, tugevalt kärbituna.Minu enda aga hingest kõige rohkem kinni lõi oli õde Jeanne ülekuulamisseanss. Ääretult brutaalne ja samas need kaks spetsialisti, kes musta tööga tegelesid sellise määra huumoriga kujutatud, et stseen maitses kui vahukoore sisse kastetud sokulaad.
Kindel vaatamissoovitus igatahes, kui maitsemeel midagi vürtsikamat ihkab.