99. aasta lend

Koolielust võib aga rääkida ka veidi teise nurga alt, nii nagu seda teeb Class of 1999(1990).
Aastaarv on küll veidi halvasti valitud, sest kuigi vägivald ja narkootikumid ja õpetajate p..sse saatmine on ka Eesti koolides ammu kohal, siis inimesesarnase robotiga läheb veel sutsu aega. Isegi kui lasta Jame Gumbil Asimole uus kena ülikond õmmelda, siis päris inimese pähe oleks ka teda raske müüa.
Igatahes on maailma kõige veidramate silmadega ärimees aga just seda teinud, endoskeleti peale naha venitanud ja ühele koolidirektorile superõpetajate pähe maha parseldanud.

Memmekatest õpilased, kes klassiruumist ootamatul võrdväärse vastase leiavad, kes ei lasegi endale vaikides pähe kusta, tõstavad muidugi lärmi ja teevad kõik, et endise status quo juurde tagasi pöörduda.
Sõjaväelise taustaga noorempedagoogid ajavad oma nulltolerantsi poliitikat aga vääramatult edasi ja nii ei olegi midagi imestada, et erinevate huvigruppide vahel varsti täiemõõduliseks sõjaks läheb, koos pettemanöövrite, pantvangide ja ootamatute liitudega.

Huumorit jäi natukese väheks, vaid vanglas mehistunud Cody sai mõne huumorikilluga maha, abikoomikud jäid aga täitsa kuivale. Kuivale jäid ka kõik erootikahuvilised, kuigi potensiaali oli Pam Grieri näol ju lademeis, kiirelt lähenev pensioniiga oli aga ka tema häbelikuks teinud ja päris korralik titshot jäigi olemata.

Lõpetuseks veel Mr. Hardinilt väga laia emotsionaalse spektriga välja mängitud Terminaatori imitatsioon ja saigi üks muhe filmielamus kokku.

Eraldi kiitus veel ka selle eest, et ei kasvatatud noori pätipoisse ümber, lõid ebameeldivad elemendid mätasse ära, aga jäid seejuures endiks, ei olnud mingit võltshäbi oma õiguste eest välja astumisel.

Wonder if smart girls give a better head...

Vastuvõetud

Tegemist noortekomöödiaga Accepted(2006), kus vana hea sissetöötatud mudeli järgi viibutatakse näppu USA koolisüsteemi suunas. Mudel on siis loomulikult see, et alguses tehakse pulli, aga siis kasvatakse ümber ja näidatakse üles tohutut vaimset küpsust, mis vanema generatsiooni pahviks lööb.

Ben Lewis kehastas sellist ladnat võsafilosoohvi, keda suvalise külapoe eest tosinakaupa leida võib, aga vähemalt selle filmi kontekstis mõjusid ta väljaütlemised meeldivalt värskete ja otsekohestena. Ülejäänud tekst oli võetud mõnest vanemast stsenaariumist ja muudeti nimed ära.

Lihtsalt lahe raamatupealkiri.

Loomulikult said oma osa ka korporatsioonid, samas Jonah Hill on oma noorele eale vaatamata juba nii mitmes filmis vastumeelse osaga maha saanud, et minul tast küll kahju ei hakanud. Ise oli loll. Veidrikud saavadki kõige rohkem naisi :) Peale Lewise olidki just kokapoiss ja mõttejõul asjade liigutaja filmi sümpaatseimad tegelased.

Ebasümpaatset täiskasvanut, kes noortest ei hooli ja aru ei saa ja ainult omakasu peal väljas on kehastas Anthony Heald. Mis viis mõttele, et ma ei mäletagi filmi, kus Anthony mõnd positiivset kangelast mängiks, alati ta susserdab kuskil midagi. (Muideks pilt ei ole sellest filmist, kuigi tavaliselt käib ühe korraliku noortekomöödia juurde ka selline mahlakas pedenali)Head teed teil minna, aga tulge sügisel ikka kindlasti tagasi.

Dunwichi õudus

Jätkame siis memuaaridega noore Blondi lugemisharjumuste teemal. Seoses teatavate murranguliste sündmustega nimetati Pioneer ümber Põhjanaelaks ja jutud rõõmsate punapõseliste pioneeride tegemistest asendusid lugejate murekirjadega suhete ja seksi teemadel. Jutte avaldati õnneks ka edasi, nii ulmelisi kui vähem ulmelisi. Muuhulgas ka üks H.P. Lovecrafti lühijutt "Dunwichi õudus", mis lugejate ärritamiseks mitme ajakirjanumbri vahel tükeldati.
Vaatamata oma lühikesel vormile on Cthulhu mütoloogia põhiteesid vist enamikus äramainimist leidnud ja nii ei ole imestada, et filmitegijad, kes niigi Lovecrafti nime kuuldes märjaks lähevad, ka selle teksti filmiks vändanud on.

Selle asemel, et lugu pikemalt ja põhjalikumalt rääkida on Dunwich Horror(1970) võtnud hoopis mõned märksõnad ja lustib siis nendega, tegelaste nimed on samad, tegevuspaik samuti, Arkhami ülikooli raamatukogus lebab aga Necronomiconi originaal ja Wilburist on saanud noor südametemurdja. Vanaisa, kes külarahva pidevast kõõritivaatamisest väsinud on, püüab Wilburit üldse Iidsetest lahti ütlema sundida ja Wilburi ema vegeteerib Arkhami vaimuhaiglas.

Paras segapudru, mis filmina küll täiesti kõlblik, aga endiselt ei ole mina veel näinud ühtegi sama edukalt soontes verd tarduma panevat filmi kui on Howardi tekstid. Cool Air(1999) oli küll täpselt õige atmosfääriga, aga seal ei olnud väga õuduse peale rõhutud.

Unenäokaadrid tuletasid meelde ühe suhteliselt valusa fimielamuse - Wicker Man(1973)

Kaameramehel oli mõningaid päris lahedaid ideid, läätse riidega katmist ei mäleta et kuskil mujalt näinud oleksin.

PS. Huvilised ilmselt teavad niigi, aga selgus, et kohe kohe on Jeffrey Combsi osalusel valmimas ka uusversioon, elame näeme.

Asustatud Saar

Kunagi Pioneeris järjejutuna ilmunud vendade Strugatskite romaan Asustatud Saar on minu jaoks piisavalt oluline tekst, et isegi kui valdav enamus ütleb, et film Обитаемый остров(2008) on hell sitt (ja enamik signaale ingliskeelsest IMDB'st just sellele viitavadki), siis jooksin ma ikka esimesel võimalusel kinno (vedasin veel vastupunniva naise ka kaasa).
Algus oli tõesti selline, mis pani kahtluseussi pead tõstma, et ehk oleks tasunud seekord teiste arvamusega arvestada. Tekkis hirm, et vist rõhutakse rohkem madinale ja raamatust on võetud ainult sellised üldised ideed. Mõne näitena torni õhkulaskmine ja selle käigus ka konvoi purunemine ja neiu Radast sellise kihistava armuvalus neiukese tegemine, kui algupärandis oli tal lihtsalt ullikesest kahju.

Mida aeg edasi, seda rohkem aga hakkas raamat ennast maksma panema ja visuaal muutus järjest ebaolulisemaks/taustaks/raamiks. Pildimaterjali saab tegelikult kenasti kaheks lüüa, üks on kenad lootusvaated ja erinevad maastikud mida suur Venemaa filmitegijaile lahkesti pakkunud on, ole ainult mees ja lase kaameral vurada.

Teine on selline tavalisem getostunud suurlinn ja hiiglaslikud relvad ja kõik muu mis ühes tavalises ulmefilmis tuleviku juurde kuulub (imepisikesed telefonid, naljaka kujuga autod jne.). Aga võibolla just et see tavalisus kõigi nende ulmeliste lisavidinate juures tuli filmile hoopiski kasuks, ei olnud tarvis vaimujõudu merikarpide mõistatuse lahimõtestamisele kulutada.

Filmi staar ja suurim õnnestumine on aga kõhklusteta Maksim. Edgar Valteri illustratsioonidel nägi tal küll vähe teistsugune välja, aga et reaalselt on leitud keegi, kes näeks välja ja käituks täpselt nii nagu Maksim peaks välja nägema ja käituma. Respect.

Minu jaoks liigne rõhumine madinale jääb selleks pisikeseks tõrvatilgaks, mis täielikust õnnestumisest puudu jäi, aga teist osa ootan ma siiski pikisilmi ja ka erapooletu vaataja jäi täitsa rahule, nii et Fjodorile tänud ja jõudu tööle.

Kaks sõnamängu jäid pähe kummitama. Rada peaks vene keeli rõõmu tähendama ja vor (Vaba Otsingu Rühm) on ju varas.

isakesed

Praktiliselt pime

Mina olen aru saanud, et vampiiriks olemise juures on kolm kõige raskemat asja viisaka hauakambri leidmine, kus oma kirstu hoida, teiseks see pidev keeleväänamine, et kõik s-id kenasti š-idena kõlaksid no ja loomulikult ka usaldusväärse laitamatute soovituskirjadega Igori palkamine, sest kes see sellisest ikka loobuda tahab. Muidugi kui just peremeest mõni õnnetus südamepiirkonda ei juhtu tabama.
Near Dark(1987) selliste luuleliste tobedustega oma pead ei vaeva. Pingviiniülikonnas vampiiride asemel on nahas ja teksades pätikamp, kes juhtumisi saavad oma elujõudu verest ja ei sure kunagi. No peaaegu kunagi, päikese käes lahvatavad ikka põlema nagu säraküünlad. Mis viib muidugi mõttele, et kas äkki on kõigi nende miljonite dokumenteeritud iseeneseslike süttimiste taga vaid lihtne hooletus, lühikest aega vampiiriks käinud inimesel lihtsalt ei ole meeles õigel ajal kardinaid ette tõmmata.

Igatahes just see suhtumine, et teen mis tahan, ma olen ju surematu, ongi filmi suurim võlu. Vaatas mõni inimene mõnd vampiiri valesti, siis jäi see viimaseks vaatamiseks ka. No ja muidugi on alati südantsoojendav vaadata, kuidas üleni leekides kaskadöör mööda lagedat välja tagajärgedest (st. tuhaks põlemisest) hoolimata oma südamedaami jälitab.
Hea tempo + mõnus fiiling + viisakad eriefektid = kobe vaatamine.

Lance Henriksen ei saaksi kunagi paipoissi mängida, tema näolapp lihtsalt välistab selle
kiitus fotograafile, filmis see neiu küll nii kena välja ei näinud

Ära vaata (seda filmi)

Kui panna järjest käima kaks filmi täiesti erinevatest ajastutest ja mõlemad põhinevad ühe ja sama inimese, nimelt Daphne Du Maurieri, sulest ilmunud lugudel siis on ju loogiline oletada, et leedit on suurele linale adapteeritud rohkemgi, kohe palju rohkem.
Tegelikult aga mitte, koos Rebecca(1940), Birds(1963) ja viimatisena Don't Look Now(1973) vaatamisega, on olulisemad mugandused nähtud.
Ja kui päris aus olla, siis ega ei ole rohkem suuremat huvi ka mitte. Don't Look Now nimelt jättis üllatuseks väga kehva mulje. Ja ilmselt tuleb suurem osa süüst filmitegijate kraesse ajada, sest lühijutt Linnud (ainus trükiproov mis preililt näppu on juhtunud) oli ju väga kobe, samuti mõlemad Hitchcocki poolt vändatud filmid.
Mis ma siis Roegile ja Scottile ette heidan. Esiteks see uudne montaaživõte, mis õnneks suuremat populaarsust ei ole võitnud, filmida kaks viieminutilist lõiku, need kaader kaadri haaval lahti lõigata ja siis vaheldumisi tagasi kokku kleepida. Langetõvehoog garanteeritud.

Teiseks see segapudru, mis stsenaariumi pähe maha parseldati. Isal oli kolmas silm juba lahti ju, selleks ei olnud vaja teda mööda Veneetsia vanalinna ringi solgutada ja esorteerikahuviliste vanaeitedega hirmutada ja miskeid salapäraseid vihjeid teha, et teda panna punast vihmamantlit jälitama. Võib muidugi öelda, et see pisike vihmamantlis kääbus oli lihtsalt juhus, mina ütlen et see oli lihtsalt kehv konstruktsioon.

Kuna tegemist on respektaabli filmiblogiga, siis kiirelt ka näitlejatöödest ja üldisest olustikust ja värvidest. Voodis rahmeldamine jättis väga intensiivse mulje, tõeline spordimehe kirg lõi mõlemis osatäitjas välja, keerutati ja väänati üksteist ikka mõnuga, see pagana montaaž rikkus ainult poole ära. Ja Veneetsia jättis ka väga loomutruu mulje, isegi vesi oli stuudiosse sisse lastud, peaegu üldse ei olnud aru saada, et majad tegelikult papist olid.

Rebecca

Üldiselt olen harjunud onu Alfredilt ikka selliseid tõsisemaid/süngemaid/õudsamaid asju nägema, aga ilmselt oli algmaterjal selline, et päris Psycho(1960) või Birds(1963) klassi Rebecca(1940) ei tõusnud. Samas kui juba tabeli koostamiseks läks, siis Strangers on a Train(1951) on raudselt kehvim töö Sir Hitchcocki filmivaramust (neist mida minu silmad näinud on).
Ma ei hakka küll väitma, et ma kõiki süžeekäänakuid ette nägin, aga midagi väga üllatavat neis ka ei olnud. Pigem oli jälle tegemist sellise juhtumiga, kus väärastunud mõistus (see minu oma) oli jõudnud stsenaristist sammukese ette ja need käänakud mis filmis tehti olid olulised laugemad, kui need mis minu peas vonklesid.
Õnneks peitus Rebecca võlu aga hoopis mujal, näitlejatöödes ja õhustikus. Kusjuures ei sära mitte peaosatäitjad vaid hoopis hirmuäratavalt enesekeskne mrs. Edythe Van Hopper ja õudusttekitavalt ustav mrs. Danvers. Teisalt, ehk tulebki kõige rohkem just Joan Fontaine kiita, tema mrs. de Winter II oli nii lootusetult abitu ja hirmunud ja eager to please.

Õhustiku loomises ei saa muidugi vanale maamõisale miski vastu, aga panna ta niimoodi elama, et vaataja lausa ootab, et uksed aknad iseenesest avaneks või sulguks, see on juba eraldi tase. Helitaust aitas ka muidugi kaasa, selline vaikne orkestrimuusika taustalt, mida enamasti tähelegi ei pannud, see oskus on nüüdseks kadunud, raske rock on muidugi hea küll, aga meeleolu loob viiuli vingumine paremini kui kitarri keevitamine.

sir Olivier nägi välja nagu üks emopoiss, ajastule vastav muidugi