Keelekümblus / Pontypool (2008)

Võtan mina rahulikult kena tüki liha kahvli otsa, torkan ta esmalt sinepisse, teen juba suu lahti ja siis jäängi sedasi suu lahti ja lihatükk kahvli otsas vahtima. Vot selline film on Pontypool kohati. Raadiosaatejuhist, kes kohaliku raadiojaama keldristuudiost hirmkoleda viiruse leviku kohta reportaaži teeb. Seltsiks raadiojaama kaks naistöötajat ja abiks püstolreporter, kellega suhtlemine toimub telefoni vahendusel.

Lõin kohe meelevaldse seose mõned aastad varem tehtud Primeriga. Väga piiratud vahenditega tehtud ulmelood mõlemad. Ja head ulmelood, sellised mis nõuavad kaasmõtlemist. Primer muidugi vähe rohkem. Aga no näiteks see hetk, kui loetakse ette hoiatustekst ja nimetatakse sõnu mida ei maksa vestluses kasutada. Puhas kuld. Ühe laksuga seoti ära südamekestega kaardid ja viiruse levik.

Nii paljukest kui uurisin siis enamjaolt, kiidetakse (või sõimatakse) filmi originaalse idee eest. Ja vaatamise ajal mõtlesin ka ise, et tõesti lahe mõte. Ja ongi lahe, aga Neal Stephenson on seda mõtet juba 92. aastal päris põhjalikult mõelda jõudnud. Ta ei kirjutanud küll väikelinnas möllavast "zombie"armeest, aga ka Stephensoni viirus levis kõneledes. Ja Stephensoni välja mõeldud viiruse ümber toimuv trall ei pane sind mitte ainult suud lahti unustama, vaid lubaks ka oma võimalust haistval kassil kahvli otsast lihatüki tähelepanu äratamata rotti panna, see aeg kui sa ise Lumevaringusse süvenenud oled. Nii et ütleks Pontypooli kohta piisavalt originaalne.

Vaid punkti panemisega jäi stsenarist Tony Burgess vähe hätta. Kiss-kill-kiss. Tundub nats punnitatud ja random lahendus.

Aga igaljuhul väärt vaatamist.

See päev / One Day (2011)

Isegi ilmataat tähistab naistepäeva, päike sirab taevas ja mingi hull lind lõõritas puu otsas. Inimesed on kõik sõbralike nägude ja ootamatult heatahtlikud. Tänan, palun, head naistepäeva. Mis siis muud, kui väike naistepäevafilmisoovitus. Selline film mille saab veini ja viinamarjade taustaks käima panna ja samal ajal diivanil miilustada.
Ma küll oskan peast nimetada ühe neiu, kes suudab neid filme tosina jagu rohkem nimetada või no vähemalt on näinud mitmeid tosinaid rohkem naistepäevafilmisoovituse kandidaate, aga Onu Kalveri filmiblogi romantikanurk on veel arendamisstaadiumis, nii et hetkel kirjutan siin siiski mina ühest romantilisest filmist, mida mõnda aega tagasi vaatama juhtusin ja mis skaalal Sex and the City - Notebook asetub rohkem Notebooki poole.

Ühes peaosas Anne Hathaway, kes (vihjeks meessoost vaatajaile) ei pane küll prilliklaase hõõguma, aga meenutab naeratades veidi noort Julia Robertsit. Ning naisterahvaste pilke on pandud püüdma keegi Jim Sturgess, kes küll väidetavalt on mänginud filmis Across the Universe ja mõnes teiseski veel, aga olen valmis ohtralt tugrikuid mängu panema selle peale, et järgmine kord teda kuskil näitlemas nähes kehitan jälle õlgu.
Need kaks noort inimest said ühel suveõhtul tuttavaks ja ühe või teise osapoole põikpäisuse või rumaluse kulutasid aastaid selleks, mida kasvõi ühtegi romantilist draamat näinud vaataja neile kohe öelda oleks osanud. She/He is the one. Nende teineteise leidmine käib aga üksjagu originaalselt moel. Suure osa aastast elab kumbki oma elu, vaid esmakohtumise tähtpäeval 15. juulil saadakse kokku ja reeglina minnakse vähekese tülli.

Selles originaalsuses peitub aga ka filmi suurim miinus. Tegelaste areng toimub ajal, kui kaamerad ei käi. Me näeme tegelasi punktis A ja punktis B, aga me ei näe ja väga ei seletada, kuidas ta ühest teise liikus.
Aga ei midagi sellist, mis veini ja suupistete nautimist segaks.

Passid müügiks!

Ei ole põhjust muretsemiseks, Raudne ja Stelmach ei ole siin jälle trikitamas. Hoopis HÕFF on varasemate aastatega võrreldes palju varem olulist infot tilgutama hakanud.

Müügile tulid Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali (HÕFF) sooduspassid! Sooduspassi hind 25€ kehtib 31. märtsini. 1. aprillist kuni festivali alguseni saab passi soetada 30€ eest.

Vilunud internetikasutaja leiab aga sellele infole lisaks HÕFF-i kodulehelt piletite kohta uurides teavet ka päevapiletite kohta. Ehk siis, kui tervet festivali ei jõua, on võimalik ka pool teha. Reedel ja pühapäeval maksab päevapääse 10 eurot ja laupäeval, kui ilmsesti päev otsa kino tehakse, tuleb selle lõbu eest 15 eurot välja käia. Soetada on neid kõiki võimalik Piletilevi müügipunktidest ja kohapealt. Mõne aasta taguse kogemuse järgi ajab Statoilist HÕFF-i piletite küsimine teenindaja parasjagu segadusse. Hea et ei küsinud kas sinepit ka soovin.

Programmilise poole pealt, kui keegi tõesti selle järgi oma tulemist/mittetulemist sättima peaks, on korraldajatel aga sellisid uudiseid.

Lisaks Poola-Eesti koostööl valminud seiklusfilmile „Madude Oru needus“ (1987) tulevad näitamisele ka kaks Moskvas filmimehe ametit omandanud Raul Tammeti praktiliselt suurel ekraanil seninäitamata lühifilmi „Soolo“ (1979) ja „Pulmapilt“ (1980), mis ühtedena esimestest käsitlesid Nõukogude Eesti filmis UFO ja tulnukate temaatikat. Peet Vallaku novelli „Lodjavahi surm“ alusel vändatud „Soolos“ astub ühe ufonaudina üles Gunnar Graps, aasta hiljem valminud „Pulmapildis“ mängib koos Rein Areniga „tulevikumeest“ aga Lembit Ulfsak.

Mulluse festivali filmi „Saatana maja“ režissöör Ti West tuleb seekord publiku ette lausa kahe teosega. Lisaks mõnusaid võpatusmomente pakkuvale kummitusfilmile „Kummitav võõrastemaja“ (The Innkeepers) osaleb ta ka ühena kuuest tänavu Sundance'i festivalil esilinastunud found-footage (lavastatud videomaterjal) alažanri alla kuuluvas antoloogiapõnevikus „Videokassett“ (VHS).

Rahvusvahelist esilinastust ootab HÕFFil mainekal Austini SXSW filmifestivalil linastuv verine põnevusfilm „Agression Scale“

Mõned nädalad siis veel oodata. Aprilli lõpp on praktiliselt käega katsuda.

Reaktsioon V(äheke rahulolematu)

Häbi mulle. Keskendusin eelmisel kuu Reaktsioonis rohkem Veskimehele ja libisesin ülejäänud materjalist liiga põgusalt üle. Koostajad on seepeale selja kohe sirgu ajanud ja köie natuke lohisema lasknud. Pole viga, kasevitsad on soolvees leotatud ja hakkavad kohe virtuaalsetel turjadel tantsu lööma.
Kellele see ajakiri siis nüüd õieti suunatud on? Kooliealistele või hallhabemetele? Raamatuarvustuse põhjal arvaks, et esimestele, teadusartikli põhjal, et viimastele. Mõistetav, et igakuiselt Hargla mõnest uuemast tööst kirjutamine muutuks kiiresti ühekülgseks ja lugejatele tahetakse tutvustada siiani tundmatumaid suurusi, aga kas ei võiks ajakirja esimene pikem lugu olla mõnest olulisemast ilmumisest. Nagu üle-eelmise numbri Nõidur?
Ma ei tahagi, et toimetus hakkaks igakuiselt mõnd ulmemaailma suurnime intervjuu saamiseks kirjadega pommitama. Kõik senised intervjueeritavad on ennast põnevate isiksustena tõestanud. Kiitus muidugi ka intervjueerijale.
Mulle aga meeldiks, kui artiklid omavahel veidi rohkem haakuks. See muidugi eeldaks seda, et vähemalt osaliselt oleks järgnevate numbrite materjal kuskil juba olemas. Praegu tundub, et ei ole, sest kuidas muidu seletada, et eelmise numbri teadusjutt rääkis kosmoselendudest, aga kosmoselendudest rääkiva lauamängu ülevaade ilmub selles numbris.
Teadusujutu juures tahaks norida ühe suure lõpetamata jäänud liini pärast. "...NASA on sedalaadi (ennast taastootvate masinate) projekte päris tõsiselt juba ammu kaalunud...tekkis jänkide sellelaadne huvi 1980-nendatel aastail, mil NASA alustas uuringuid loomaks Kuule ennast lõputult taastootvat tehas..." Kus see projekt praegu on, mingeidki tulemusi? Kui ei tea, ei leidnud, siis oleks sellegi võinud ära mainida. Praegu jäi selline rasvane kont lõpuni närimata (päris maha maetud seda idee igatahes ei ole, http://www.geek.com/articles/geek-cetera/nasa-director-self-replicating-robots-could-explore-mars-2009077/ ).
Lauamängu jutu lisaks, et Ove ei luiskagi. Näeb sunnik tõesti parasjagu keeruline välja, aga kannatas mängida küll ja oli täitsa põnev ka, kuigi Ove lõpuks ikkagi võitis. Aga ma sain endale vähemalt ühest tehasest parasjagu vinge mootori.
Baka aastapäeva jutu olen juba varasemalt lugenud ja mõtlesin sellest lihtsalt üle libiseda, aga kogemata kombel käsi ikka vääratas ja mõtsin natu mälu värskendada. Ja mis ma näen. Kellegi vilkad näpud on teksti kõvasti kohitsenud. Kui just autor ise sellele kategooriliselt vastu ei seisnud, siis oleks ju võinud kasvõi lingigi originaaltekstile panna.

World Wide Webi võimalusi võiks üks võrgus ilmuv ulmeajakiri tegelikult ju rohkemgi ära kasutada. Kasvõi Surelike masinate jutus viidatud joonisfilmikatsetuse lingi näol. Nüüd ma pidin jälle ise minema joutuubi tuhnima.  Viitamine ju ei riku autoriõigusi?

Kõige suurem haltuura ses numbris on aga veebruarikuu kirjastuste uudised. Kaks korda üks ja sama pilt ning  ma oletan, et raamatu tagakaanelt ümber löödud tekst.

Jutud.

Surnud mehe kirjad - kui puänt juba pealkirjas sedasi ära anda, siis peaks selle välja mängime tehniliselt väga hea olema, et jutt toimiks. Ei toiminud. Või no, toimis pauguga. Ühes kirjas veel õnnis teadmatus ja teises plaks "kallis, ma olen surnud".

Lõpp tuli ootamatult - huvitav idee.

Plagiaator - "tegemist üsnagi tavaliste genereeritud teostega, mis lohaka ülesehituse ja arvutile ettesöödetud poolikute ideega kippusid olema maotud, hambutud ja munadeta". Metsavana oskab paremini. Praegu jäi mulje toorikust, mis ajapuudusel viimistlemata jäänud.

Lihtsalt lima - kõige põnevam jutt selles numbris. Hea stiiliga ja selline mille läbi lugemise järel tahaks sellest maailmast ja rotlastest ja Kamnetskist rohkem teada. Uudishimu on äratatud. Õrna  pan Krpowski hõnguga.

Vanemate nimel - Hirmu ja hallutsinatsioone põhjustav kiirgus on idee, mis vääriks klassikalisemat Maniakkide Tänavat ja kesksemale kohale tõstmist.

Nõiaring - ajastute vahel hüplemist oleks võinud rohkem olla. Samasugune lineaarne storyline, aga üks lõik tegevusest ühes ajastus, teine kolmandas, kolmas teises, neljas kolmandas...

"Ilus on surra hommikuselt karges hiiemetsas, halja raua helina saatel..." ja kogu sellele järgnev lõik 5+. Kasvõi juba selle lahingukirjelduse pärast tasub seda juttu lugeda.

Teejuht postaposse - Eesti algupärast koomiksit tuleb ikka kiita. Meenub mustvalge "Munakollane kuldajastu" ja ilus värviline "Kuidas Ugandi mehed Jurjevis käisid". Ses mõttes võiks ka Eva Liisa natuke rahvuslikust oma tulevastesse töödesse sisse susata. 

Klassikalise Stirlitzi anekdoodi vaimus lõpen aga kiitusega. Kaanepilt on vägev.

Reageerimiseni.

Senna (2010)

Koolipoisina oli mul 94. aasta töörahva pühast sügavalt ükskõik. Eriti, kuna tegemist oli pühapäevaga. Seniks kui ühel hetkel kööki võileiba tegema läksin ja ema märkis, et uudistes öeldi, et Ayrton Senna on surnud. Järgmised pool tundi kõõlusin raadio ääres ja mõtlesin, et raudselt ta kuulis midagi valesti. Kolmekordne maailmameister ju ei saa sedasi vastu seina kihutada, et eluvaim seest läinud. Või no kui kihutaski, siis sai lihtsalt viga.

Ei kuulnud valesti.

Huvitav muidugi, miks selline mälestus nii elavalt meelde jäänud on. Ei olnud ma toona, ega ka praegu mingi eriline vormelifänn. Enne, kui Schumacher sohiga ja sohita kogu aeg võitma hakkas ikka sõite vaatasin. Nüüd suudan ehk pika mõtlemise peale valitseva maailmameistri nimetada. Vettel?

Eks see Ayrtoni populaarsus osaliselt ka Prosti süü ole. Minule vähemalt oli see kogus ninaga arrogantne prantslane üksjagu ebameeldiv indiviid ja seda enam Senna poolele hoidma pani. Samas võidusõitjana oli ka tema enam kui pädev. Ja väga hea et oli, sest sellise vägeva vastase puudumisel oleks ka Ayrtoni võitudejada jälgimine kiiresti üksluiseks muutunud.

Nii et õrn nostalgianoot kõlises läbi filmi. Matsuni välja. Sama masendav, kui kaheksateist aastat tagasi. Ja uskumatu. Vormel sõidab lihtsalt kurvist otse seina. Vahtralehega juhtidel võib sedasi juhtuda.

Dokumentaal ise muidugi puhas niššitoode. Sobilik spordilembadele mälu värskendamiseks. Kui ikka Ayrton Senna nimi midagi ei ütle, siis jätab ka see film sind külmaks.

Täht / The Artist (2011)

Mustvalge tummfilm, mis aastal 2012 ilmsesti sületäie kuldmehikesi kokku roobitseb. Stiilne ja südamlik. Heade näitlejatöödega ja väga korralikult lavastatud. Mitmete lahedate ja meeldejäävate stseenidega.

 Kamaluga viiteid kuulsatele filmidele ja näitlejatele.

Metropolis (1927) ?

Sunset Blvd. (1950) ?

Mark of Zorro (1920)

Iron Mask (1929) ?

Fred Astaire ja Ginger Rodgers?

Oleks see lugu ise ainult natukene põnevam olnud.

Mustvalgete filmide vaatamise vastu pole mul midagi, nende enamjaolt väga kõrgetasemelised lavastajatööd on tegelikult vägagi nauditavad. Parimal juhul võib jääda mulje, et tegelased liiguvad hiiglaslike maalide taustal. Aga  seetõttu kaotab Artist kohe osa oma "uudisväärtusest".

Tummfilmidega on vähe keerulisem. Buster Keatoni ja Harold Lloydi tööd pakuvad meelelahutust igast asendist. Vähe tõsisemad žanrid nõuavad aga oluliselt suuremat keskendumisvõimet. Ma võin küll D.W. Griffithist lugu pidada ja Lillian Gishi näolapp on üksjagu kaunis ning ka lugu ise tundub huvitav, aga ma ei suuda sundida ennast Intolerance (1916) vaatama. Kogemus ütleb, et mul läheb lihtsalt mõte rändama. Ja seetõttu kaotab ka Artist osa oma "nostalgiapaugust".

Ning kuna räägitav lugu on tummfilmile kohaselt ülepingutatud, siis peenemate süžeepööretega harjunud ja neid hindava vaatajana ei ole ma nii rahul kui mitmed teised filmihuvilised. Tugev saavutus, aga mitte suurepärane.

hajusalt teemaga seotud laul

Südaöö Pariisis / Midnight in Paris (2011)

Olen kuulnud viitamisi inimestele, kes on näinud kedagi, kes on kuulnud öeldavat mõtteteri, mis lausa nõretavad elutarkusest. Kes sügisel köhib, ei see kevadet näe. Julge hundi rind on rasvane. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Ilmselgelt pole Woody Allen nende Eesti Rahwatarkustega kursis, sattus Inceptionit vaatama, mõtles, et "päris huvitav idee, ainult teostus on kuidagi niruvõitu, aga noh Nolani-poiss on ju noor kah veel." Ning tegi woodiälleni (loe: romantilise komöödia, mida ei ole piinlik vaadata) õrnas unenägu unenäos kastmes.

Alustame kasvõi peaosalisest. Siukese ninaga nüüd mõni romantiline kangelane ja rinnalihased paneks vähegi kinoajalooga kursis oleva inimese pomisema, "doktor, siin on midagi viltu. Selle koha peal peaks olema muskel." Samas, arusaamatul pilgul enda ümber areneva muinasloo kulgu jälgima sobis Owen Wilson päris hästi. Clive Owen oleks raudselt kohe marutama hakanud. Eiffeli torni otsa roninud ja kopteritele porgandeid rootoritesse loopinud.

Clive praegu kinganinasid ei puuriks

Nii et jah, öises Pariisis legendaarseid ja veel legendaarsemaid err... legende kohtama ja päevasel ajal stereotüüpse rikka isa silmateraga pulmaplaane luhtama sobis Wilson ikkagi paremini. Pauli ära kägistamisega jäi ta kahjuks küll jänni, ses osas oleks mõni karmim mees abikäe võinud ulatada.

Üksjagu segaseks jäi mulle aga selleski filmis, et kuidas kaks nii erinevat inimest üldse pulmaplaanide mõtlemise juurde jõudsid. Ei ole nende uuema aja kohtingureeglitega küll päris kursis, aga kas mitte see aeg, kui noored armunud enne pulmi parimal juhul põõsa taha guvernandi silme eest varjudes põsemusi teha said, möödas ei ole. Ja ei paistnud ka sedasi, et kaks kõrget soost lordi abielu läbi enda maavaldusi ühendada soovisid. Ning ei olnud ka noore tüdruku põllepaelte all seeme idanema hakanud. Abielu peaks ju ikkagi olema ...kuni surm meid lahutab vaimus sõlmitud, mitte "oh vaata perekonnaseisuamet, hüppame ehk enne poes käiku läbi."

...love in her eyes

7. HÕFF näitab Eesti kultusklassikat

27.-29. aprillil Haapsalu kultuurikeskuses toimuv 7. Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival on pühendatud Eesti kultusfilmidele ning 1980ndate aastate fantaasiaklassikatele.


Ega palju rohkemat avaldada ei olegi, aga juba see infokild peaks ühel pühendunud Hõffihundil vere kihelema ajama. Esialgse info kohaselt on üks neist Eesti kultusfilmidest "Madude Oru needus", täpsem kava saab selgeks kunagi märtsikuus.


Festivali jätkab ka Põhja-Ameerika filmide programmi, mille on HÕFFiga koostöös kokku pannud maailma enim loetava õudus- ja kultusfilmidele pühendatud veebiportaali Twitch peatoimetaja ning filmiprodutsent Todd Brown Kanadast. Samuti ei puudu programmist olulisemad õudus- ja fantaasiafilmid eelmisest ja käesolevast aastast, ning ekstreemfilmiseanss. Eraldi kummardus tehakse 1980ndate aastate maailma filmiklassikale.

Reageerime terviseks

No nii, Reaktori neljas number on juba nädalapäevad väljas olnud ja kõigil on see ilmselgelt juba läbi loetud. Ehk siis viimane aeg on teile võrdluseks enda peas ajakirja lugemise ajal tekkinud mõtted kirja panna.

Oletatavasti olen ma ses osas Reaktori lugejate hulgas selges vähemuses, aga isegi Baasis mälu värskendamise kuuri järel tuleb tunnistada, et Siim Vekimees on minu jaoks üksjagu tundmatu suurus. Täheajas ilmunud lühiromaani "Sõda kosmose rannavetes" alustasin, aga ei lõpetanud. Ühegi romaani kohta ei saa sedagi öelda, mingis osas kindlasti tänu kaaneillustratsioonidele. L. Ron Hubbardi Võitlustanner Maa on ka just kaante pärast lugemata. Samas lühijutt "Kuldhordi teine tulek" oli parajalt hea lugemine. Kombinatsioon arvustusest, intervjuust ja kahest fan-fictioni? katsetusest aga vaid kinnitasid mu arusaama, et kunstnikutööst tingitud eelarvamus on mind hoidnud. "Moby Dick" sai läbi näritud vaid ÕTD raamatukogu puudulike valikuvõimaluste tõttu, aga ma ei näe mingit põhjust miks peaks end sundima lugema raamatut selle pärast, et see on kirjutatud minu emakeeles. Eriti kui üks paljulubav sari peab huvitavate/klassikaliste/mis iganes teoste asemel Veskimeest avaldama.

Ülejäänud artiklite kohta üldistaks samas toonis kui eelmisel korral. Lahe on lugeda kaastöid, millest paistab läbi kirg ja rõõm kirjutatava teema kohta. Ei olnud ühegi artikli lugemisel tunda läbi kokkupressitud hammaste punnitamist, samas ei olnud ka tegemist tühjade heietustega. Lauamänguarvustus pani kohe uurima, et mis üks eksemplar kaubandusvõrgus maksta võiks. 65 euri, küllalt kallis raibus.

Juttude osas selline fifty-sixty olukord. Kahe puhul ei jõudnud sissejuhatusest kaugemale, aga Neljatuulekõlad ja Verepulm vaksalis olid väga mokka mööda. Ühe väljapeetud stiil ja teise ülevõlli vägivald.

Reageerimiseni.

Kurja vilja puu / The Night of the Hunter (1955)

Suure Depressiooni aastail liigub külast külla üks tont. Jutlustaja Harry Powell, kes oma kauni lauluhäälega iga eevatütre kihevile suudab ajada, aga kelle hundiks lambanahas nimetamine ei oleks metsasanitari suhtes aus. Hunt sedasi saagiga ei mängi. Igatahes, väikese poisi isa usaldab vahetult enne kinninabimist röövsaagi poja hoole alla, sest ema lacks common sense. Juhuslikult satub kohut ootav mees kambrikest jagama samuti ajutiselt vangleivale mõistetud jutlustajaga, sonib vähekese liiga palju unes ja saab siis endale kena kanepise nööri kaela ümber. Harry Powell väldib aga edukalt mõne kohaliku autoriteedi poiss-sõbraks saamist, surub vanglaväravast välja astudes mütsi kõvemini pähe ja läheb kosja. Aga a corrupt tree can't bring forth good fruit. Wherefore by their fruits ye shall know them. Ning Powelli nimeline puu hakkab päris kiiresti vilja kandma.

Lausa nii tunnustatud film, et 92. aastal nõutas USA Kongressi Raamatukogu paar filmirulli endale ja pani need tulevaste põlvede jaoks riiulile tolmu koguma. Minu meelest aga üks väga halvasti vananenud teos, nii et ta võiks vabalt sinna riiulile jäädagi. Enamike tegelaste mõtteviis tundub nii vale ja võõras, et mingist suhestumisest ei ole juttugi. Ma ei ole muidugi ka pidanud mööda tolmust teed talust tallu kõndima, lootes mingitki tööd leida. Aga teemast annab ka sedasi rääkida, et see mulle kohale jõuaks. Küsige või Steinbecki käest.

Praegu pakuti miskit segapudru draamast, trillerist ja piibliviidetest. Ainus leevendav asjaolu on eeskujulik kaameratöö, mis võimaldab asjast huvitatuil  tosinaid kauneid hetkevõtteid napsata ja blogi kaunistamiseks kasutada. Hmm...

huvitav mitu korda Ed McBain seda filmi näinud on. Nukk oli  tal väga hea raamat.

see on muide Lillian Gish