Leedi Gladiaator / Gladiatress(2004)

Võrdõiguslikkuse huvides, kui kedagi peaks võrdõiguslikkus huvitama, on Leedi Gladiaator film, kus naised on peaosades ja mehed ootavad seni kodus pliidi ees, kui naised kaugel maal tõsiseid naiste asju ajab (juua kaanivad ja mehi materdavad). Ning kogemata kombel ka Rooma invasiooni Albionile nurja ajavad.
Kui vahe ühe teise gladiaatorite filmiga poleks neli aastat ja tootjafirmaks oleks Asylum, oleks palju lihtsam seletada, miks selline film tehtud on. Praegu võib arvata, et kultuurkapitalist olid rahad eraldatud ja finantse ei saanud ometi kulutamata jätta. Mingit kultuurilist väärtust linateosel ei ole. Meelelahutustki pakuti küllalt napilt. Soorollide vahetamine ei ole ju mingi eriliselt uus idee ja paljalt selle najal filmi välja ei vea.Veider muidugi et sama seltskond, kes Smack the Pony (mis oli päris hea ja naljakas sari) juures tegev oli, suurde filmi nii vähe nalju suutsid välja mõelda. Oleks võinud teha ju vabalt poolteist tundi lõdvalt seotud sketše. Komöödia juures on ju kõige tähtsam, et naljakas oleks. Loo sidusus on teisejärguline. Mõelge näiteks kui laia teema Meaning of Life ette võttis ja kui põhjalikult järgnevad stseenid eelmistega seotud olid, aga naerda sai mitte vähe.Kui peaks olema aga peale selle, mitte eriti positiivse kirjutise lugemise, järel ikkagi soov filmi vaadata, siis hankige endale vene keelse dublaažiga versioon (kõlas täpselt nagu klassikaline sylvester-stallone-sharon-stone-hääl) ja vaadake seltskonnaga.

loomulikult käib ühe sellise filmi juurde ka patjadel lösutamine ja viinamarjakivide orjade pihta sülitamine

mõista, mõista. mis filmi võtteplatsilt on vasakpoolne neiu putku pannud?

Kuuti! / Doghouse(2009)

Kodustel filmiõhtutel on alatihti häda, kuidas leida filmi, mis ühtegi vaatajat teise tuppa pagema ei sunni. Eriline jama on siis, kui püüan asjale demokraatlikult läheneda ja rakendan põhimõtet üks vaataja - üks hääl. Mis välistab põhimõtteliselt kohe kõik mustvalged filmid. Kuigi näiteks Rebecca ja Young Frankenstein teenisid ka kõrgelt komisjonilt heakskiidu ära. Viigiseisu korral saan veel rakendada taktikat ausõna-see-on-hea-film, aga kui ma vähemuses satun olema, siis on puhta pekkis.
Kuuti! ma selliseks juhuks hoidsingi. No kellele siis ei meeldiks värviline õuduskomöödia, mis pealegi valminud sel aastatuhandel. Pekki läinud sõjaväeeksperimendist, mis kamba rahus ja vaikuses terve nädalavahetuse õlut kummutada plaaninud sõprade plaanid vähe vussi ajab. Sellest, et eksperiment ainult naisi puudutas ja nad nümfozombideks muutis ma loomulikult vaikisin. Kohe hakkame vaatama filmi, kus mehed kõigi käepäraste vahenditega kõiki ettejuhtuvaid naisi tapma hakkavad. Tundub kuidagi seksistlik.Kes on näinud Severance, siis Kuuti! on veidi vähem verisem ja veidi rohkem huumori peale üles ehitatud. Tehakse isegi selline klassikaline võte, nagu mehed naisteriietes ära. Igaühe enda otsustada jääb, kas see on naljakas või mitte. Ega tegelikult väga ei olnud. Küllalt tüütu vaatamine hoopistükkis. Peidetakse end ühes kohas ja joostakse teise. Vahepeal saab keegi ka surma. Nähtud, tehtud. Ilmselt said tegijad isegi sellest aru ja püüdsid digimuundumisega asja parandada. Kahjuks tähendas see seda, et naised grimmeeriti koledamaks ja põhjust filmile keskenduda oli veelgi vähem.

see pilt on tegelikult tehtud enne digimuundumist. küllalt võigas juba praegu.

kolm lõikust kahe hinnaga. võtke järjekorda.

memmel võiks olla suus terashambad ja noaga nüsimise asemel peaks ta sõrmed lihast paljaks lutsutama

Alaline kurjus / Resident Evil: Extinction(2007) & Afterlife(2010)

Kiitsin küll siin mõnda aega tagasi Milla Jovovichi tema näitlejameisterlikkuse eest, aga kui keegi küsima peaks, siis esimesena ütleks Viies Elevant ja kohe otsa Resident Evil. Üks oli lihtsalt hea film, kus Milla ka osales, teine on selgelt liiga pikaks venitatud filmiseeria, mis otsustades neljanda osa lõpu järgi kavatseb veelgi edasi venida. Alaline õudus oleks siis ehk täpsemgi nimi.Ning ometi olid ju mõlemad treilerid täis verd ja plahvatusi. Noana vaheda sõnasõja asemel ootasingi vaheda noaga läbi kollide teed raiuvat maikasärgis amatsooni. Juusteotsteni pärlitena sätendavate verepiiskadega kaetud sõjaprintsessi. Kolmandast osas on mul aga meeles kaks asja. Lollid linnud ja see kraav. Kraav oli lahe. Tuli kohe meelde Kivirähu jutt Mehest, kes sündis liiga vara. Jaan Rekkori lugemisel 26.23, oluliselt lühem ja paremini kulutatud aeg.

Kui mul neljas osa poleks juba olemas olnud, olekski hankimata jäänud. Poleks ka midagi hullu juhtunud. Parem muidugi, kui kolmas osa, aga see pole ka nüüd mingi saavutus mille üle eriti uhke olla. Umbes sama vinge oleks sõprade ees puhtaks löödud sahtliga trofeeks saadud kõrvaga uhkustada. Madinat oli õnneks küll rohkem ja madin ühe uskumatult suure asjaga oli ka päris vinge kaeda. Üldises plaanis oli aga ikka mölinat liiga palju ja tundus ka, et Paulil oleks nagu rahakraane vähe koomamale keeratud. Mitut puhku oli Milla väga marioneti moodi õhus lendlemas ja plahvatused ka kuidagi vägagi digitaalse maiguga.Ehk ei olegi see aga nii halb. Ehk jääb nüüd viies tulemata. Niikuinii ma ei suuda vastu panna ja vaatan tolle ka ära, lootuses et Milla seal poolteist tundi noaga zombisid hakib. Ja pärast kirjutan jälle, et kehva oli.

III

Filmiblogijad on vähe ja oletada võib, et ega meil nii palju lugejaid ka pole, kui olulistel sotsiaalsetel teemadel kirjutavatel staarblogijatel. Nii võtsingi Böffi ajaks puhkuse, et korra aastas ärkavatelt harrastusfilmisõpradelt mitte ülemäära lugejaid ära tõmmata. Nüüd on aga Böff läbi ja mul jälle aeg oma nähtud kinopiltidega hajusalt seostatud tekstidega lagedale tulla.
Esmalt on aga üks tähtsam asi vaja ära õiendada. Kolm aastat täis nigu nipsti. Mõelda vaid kui palju kasulikku oleks saanud selle ajaga teha, mis on blogipostituste kirjutamise peale kulunud. Mõni normaalne inimene võib ilmselt nii mõelda. Aga samas normaalne inimene ei mõtle ka erutusest värisedes, et kuna küll leian aja ja vaatan ära selle filmi, kus Roger Daltry peenise otsas ratsutab. Natuke on isegi lugejate ees häbi hoopis, et traditsiooniline suvine põuaperiood nii tõsiseks osutus ja tegelikult lausa siiani kestab. Nibin nabin 115 posti aastas ei ole endagi varasemate saavutustega võrreldes mitte eriti muljetavaldav number. Samas on aga need postid (veel) rohkem südamest. Endale meenutuseks, teile lugemiseks (ehk isegi nautimiseks).
Igatahes järgmise aasta kalendrisse võite ka endale juba märke ära teha. Enne saab Roland Emmerich AFI käest elutöö auhinna, kui see blogi hingusele läheb. Seniks teile aga üks paradoks puremiseks.

Veri ja Luu / Odola eta Hezurra(2009)

Ingliskeelse pealkirjaga Blood and Bone on noore andeka lavastaja Ben Ramsey väikese raha ja suure südamega tehtud suhtedraama, mis esmapilgul võib tunduda lihtsakoelisena, kuid pakub vaatajale, kes tahab ja viitsib veidigi tegelaste motiividesse süveneda kuhjaga äratundmisrõõmu ja kaasaelamisvõimalust.Vaesest perekonnast pärit Jebediah Buchwald (Eamonn Walker) lahkub oma armsast kodukülast ja tuleb suurde linna õnne otsima, lootes ühtlasi teenida piisavalt raha, et oma kallis õde äärmiselt vajalikule operatsioonile saata.Neiu hymen on nimelt sünnitrauma tagajärjel deformeerunud ja nii on reaalne oht, et igati tubli ja kena meheleminekueas tütarlaps küla kosjamoori poolt välja praagitakse ja vanatüdruku põlve mõistetakse.Osavate kätega Jebediah leiabki ohtliku, kuid hästitasustatavat tööd jalutuskeppide nuppude poleerijana ja hetkeks paistab, et kõik tema mured ongi murtud, kuni ühel saatuslikul õhtupoolikul tähtsa jalutuskepi nupu poleerimisel Jebediah oma tähelepanul hetkeks hajuda lubab ja lõikab kogemata kombel endal käe maha.Loomulikult kaotab ta seejärel ka oma töö, tema ellu astuvad alkohol, narkootikumid ja müüdavad naised ning viimases hädas kaalub Jebediah ka võimalust ise oma keha müüma hakata.Sel saatuslikul hetkel satub tema teele aga kohaliku maleklubi noor ja paljulubav anne Salomon Feingold (Michael Jai White), kelle teed tipu saab väärata vaid tema enda keevaline loomus. Nii ühendavadki kaks meest oma jõud ja astuvad ühiselt vastu New Yorgi underground malemaailma kroonimata kuningale Tyrone Blackile (Matt Mullins).Film on võitnud publikupreemia kuulsal Almatõ filmifestivalil ja žürii eripreemia Visby Biennaalil. Tallinnas linastub kinos Sõprus 27.11 kell 20:15 ja Tartus Athena Keskuses 28.11 kell 17:30.

Alternatiivse arvamuse kohaselt on aga tegemist ühe keskpärase kaklusfilmiga, mis vaatamata oma klišeelikkusele vastumeelseks ei suutnud muutuda. Lihaseline neeger peksab teisi lihaselisi neegreid ja teeb seda küllalt efektselt ja efektiivselt. Kahuks on peksmiste vahel liiga pikad pausid ja lõpupeks oli ka kergeks pettumuseks.
Ühtegi auhinda võitnud ei ole ja otsida tasub Säästumarketi säästufilmide korvist. Aga kui teile sealt korvist ka Undefeatable näppu juhtub, siis eelistage pigem Cynthiat ja sõpru.

Mees, sa ei tea kui kiiresti ma löön / Undefeatable (1993)

Seitsme maa ja mere taga on üks veider riik. Lapsed jooksevad seal Super Mario maskides ringi ja ehmatavad täiskasvanuid, naised panevad puudel ja põõsastel lehed känguma, mehed tualettpaberit ei kasuta ning vanainimesed elavad pidevas näljas. Eranditult kõik selle riigi elanikud on aga äärmiselt vilunud idamaistes võitluskunstides.
Tarvitseb vaid hullunul sarimõrvaril tänaval neiule juurde astuda, kui mees saab kannaga nii kiirelt vastu pead ära, et ei jõua keelegagi üle noatera tõmmata. Üldises plaanis on muidugi kahju, et sellised värvikad kurikaelad väljasuremise äärel kõlguvad. Mees sööb toorest liha, kogub silmi akvaariumisse ning eputab nii edeva mulletiga, mis paneb iga kiilaka pisaraid valama. Juhul muidugi, kui ta silmad juba rõõmsalt akvaariumis ei hulbi. Sellised peavadki pahad kangelased olema.Ning sellele täiuslikule mölakale astub vastu hiilgava ümberkehastumisvõimega Cynthia Rothrock, kes küpse 36 aastase MILFi asemel hoopis noort keskkoolitüdrukut mängib. Kinomaailm on ikka imeline.See kõik oli aga boonuseks. Ainuke põhjus, miks ma selle filmi hankisin oli maailma kõige vingem kaklusstseen. Vaata palju tahad, ikka on vinge. Nad oleksid võinud ülejäänud tund ja kakskümmend viis minutit ka lihtsalt laua taga istuda ja kohvi rüübata. Hea politseinik oleks neile kooliskäimise kasulikkusest rääkinud ja vahvad asiaadid lolli nalja teinud. Ikkagi oleks hea film olnud. Samas kui nüüd veidi järele mõelda, siis seda kõike tehti ju ka. Pagan, oleks üks sama eepiline kaklus kuskil filmi keskel ka toimunud, võiks lausa ideaalseks kaklusfilmiks kuulutada.



Aga vaadake ikka terve film ka nüüd ära, annab tegelastele hoopis teise sügavuse.

Eriti Ohtlikud Pensionärid / Red(2010)

Soprano on mures, et natuke veel ja siinkirjutaja viib perekonna meesliini pidi põlvest põlve pärandatud kuldse klotseri Cinamoni kinokassasse ja katsub selle eest järjekordsele halvale filmile pileteid lunastada. Ei ole see asi veel nii hull ühti, oli kinkekaarte, mis nõudsid kasutamist, on boonuspunktid, mis tuleb enne aasta lõppu laiaks lüüa. Imaginaarne klotser lebab rahulikult riiulil. Ja vahel harva satub ju kinos häid filme ka nägema, nii et kulla kinotöötajad, te veel saate mind nägema. Eriti, kui kavasse rohkem Redi suguseid filme satub.Sest kui peaks hakkama tänavusi suuri möllufilme reastama, paneksin Bruce Willise ja sõbrad esimeseks. Raske südamega ettepoole Machetest, veidi kergemalt A-rühmast ja päris kindlasti Expendablesist. Pärast Vana Kiilaka filmograafia süvaanalüüsi läheks isegi niikaugele, et nimetaks Redi mehe niigi väga mahukasse kullafondi. Nimekirja, millel on mitmeid erinevaid salme, kuid refrääniks jääb alatiseks Die Hard.Kuidas siis nii, nagu Ninjarobot uskumatusest silmi pööritades küsiks? Tänu ühtlaselt kõrgele tasemele. Ei lastud ühtegi piraati pooleks, ei lennatud tankiga, ega kõlgutud soolikate otsas, aga kõik mis tehti tehti hästi. Pidevalt oli kas naljakas või põnev või andis Bruce kellelegi tohlakat. Valutavad puusaliigesed piirasid küll kaasstaaridest vanade peerude roundhousekickide andmise võimekust, aga pahalane pahalase järel tegi vea ja arvas, et surmavalt ohtliku vitaalse vanainimese asemel on tal tegemist poolseniilse ohutu penskariga. Ega endalgi oleks raske maksaplekilise Morgan Freemani või kiilaneva John Malkovichi vastu kätt tõsta. Helen Mirrenist rääkimata. Panen hoopis paar pilti.
Mitte nii plahvatuslik kui Die Hard. Mitte nii stiilne kui Sin City või Pulp Fiction. Mitte nii tobe kui Fifth Element. Aga väga korralik meelelahutus sellele vaatamata.

vanus on Karlil küll juba selline, et noorest lootustandvast andest on vale rääkida, aga loodetavasti mees mõnes möllufilmis ikka veel üles astub, Brucel oli teisega ikka tükk tegemist.

Nüri saag / Saw 3D (2010)

See oli nüüd küll viimane kord, kui ma lasen end 3D-l kinno meelitada. Järgmine kord, kui ma endale need kallid prillid ette topin on kas ühe hea filmi pärast, mis on kogemata kombel 3D formaadis üles võetud või siis vähetõenäolisel juhul, et maailma esimene 3D pornokas Ekraani ekraanile jõuab.
Minu esimene kokkupuude nähtusega treileris-olid-ju-kõik-head-kohad-ära ulatub kogunisti niikaugele mineviku, kui aastasse 1993 (Mrs. Doubtfire). Saag 3D viis selle aga hoopis teisele tasemele. Ma ei tunne küll mingit vajadust filmi treilerit üle vaadata, aga ma nagu mäletaks, sealt mitut pärit lahedat kohta. Filmis neid ei olnud. Ma annaks tegijatele 5 lisapunkti, kui hiiglaslik seamaskis surmaingel oleks ekraanilt käe saali sirutanud. Hea et filmis üldse keegi seamaski kandis.
No ja muidugi ka pisiasi, et esimese filmi ideest pole mitte midagi alles jäänud, mitte kõige vähimatki. Tundus, et tegijatel polnud üldse mingit erilist ideed. Mitu absoluutselt random killi, amokki jooksev käsilane ning karmile testile pandud mees, kelle lähimad sõbrad ja naine hirmsat surma surevad, aga tema ise jäi ellu. Hästi panete. Suvalised inimesed surevad nagu kärbsed, aga ajend klopib end tolmust puhtaks, plaasterdab rinna kinni ja elab edasi.See oli muidugi absoluutne kuld, kuidas suur töö oli juba tehtud, jäi üle veel viimast korda ketist tõmmata ja olekski kenasti ulatunud juhtmeid kokku panema, aga mees otsustas selle asemel dziigi tantsima hakata. Ja naine suri.
Vabandust, kui ma nüüd kellegi tulevase elamuse spoilerdasin, aga mul on üks ettepanek, mis peaks mu süü lunastama. Võta kinopileti ostuks planeeritud raha, mine poodi, osta mingit head napsi ja võta üks pits minu terviseks. Ära mine kinno. Sa ei näe neid lahedaid 3D efekte, mida treileris lubati, sa näed mõttetut ja vaimuvaest veristamist. Sedagi väikestes kogustes ja kummiselt krudisevat.

ei palun, hakkan korralikuks inimeseks, ärge ainult sundige mind seda uuesti vaatama

Kivist südamed / Stone (2010)

Metsavana on mures, et natuke veel ja siinkirjutaja hakkab ka Hungeris peidetud sümboleid nägema ja siis jääb tema ainukeseks rumalaks, kes suurt kunsti ei mõistnud. Need hirmud on alusetud. Eks tundus mulle endalegi kohati, et veidi veel ja kolmas silm ongi lahti ja Pöffi passi ostan ka eelmüügist ära. Siis läksin aga kinno, vaatasin stoned ilmega kaks tundi Stone ja lõi pea kohe klaariks tagasi. Mystics in Bali ja Attack of the Mushroom People ja Blood and Bone on vaatamisjärjekorras.
Robert de Niro vs Edward Norton. Enam võimsamaks on raske minna. Annaks sõnapiitsa keerutada nii et tolmab, selle asemel oli Robertist tehtud vana sokk, kes noore voonakese (Milla Jovovich) järgi keel ripakil jookseb ja Edward käis vanglaaias ringi ja püüdis sfääride muusikat kuulda. Sellist filmi tahtsitegi selliste näitlejatega teha või? Lavastaja John Curran ju mingi päris suvaline töllakas ei ole, kellel sellised korüfeed kõhu lahti võiks ehmatada. Norton ju lausa vana tuttav Painted Veil'i päevilt.
Kiidan siis hoopis Millat natuke. Alustan sellest, et mängis neiu Viiendas Elemendis ja elas veidi Luc Bessoniga kokku. Tegid koos Joan of Arci. Siis mõni aasta hiljem mängis Resident Evilis ja elab nüüd Paul W. Andersoniga kokku. Resident Evilil on teadupärast juba kolm järge. Nii võibki pealiskaudne filmivaatleja mõelda, et neiul pole näitlejaannet kübetki, oskab lihtsalt õigetele meestele meeldida. Vale puha. Mind kohe väga huvitas, et kuidas ta siis kahe sellise staarnäitleja kõrval hakkama saab ning kuna midagi muud olulist väga ei toimunud, siis saingi tema näitlejatööle pühenduda. Märkimisväärselt hea oli. Andersoni taat võiks ise ka mõne sellise tõsisema film teha, saaks Milla vähe rohkem kätt harjutada ja vanemas põlves veidi lihtsamalt leiba teenida.
Absoluutsest nullist päästab filmi aga lisaks Jovovichile see, et kogu aeg oli õhus võimalus, et keeratakse mingi vint peale ja hakkab asju sündima. Lõpuks sündis küll viimase aja üks suurimaid pettumusi, aga hea film mis lubabki.

Lõvipoisid / Four Lions(2010)

Esimest korda Lõvipoistest kuulsin, siis paigutasin ta kategooriasse: film, mida võiks täitsa vaadata, aga kui näppu ei satu, ei ole ka midagi hullu, kuid pärast põhjaliku taustauuringut, liikus ta edasi kohustusliku vaatamise klassi. Põhjaliku taustauuringu all pean silmas äratundmist, et Four Lionsi stsenaristid on tegutsevad ka Peep Show juures. Nii et kohe, kui sooviti näha mõnd kaasaegset komöödiat, lõin filmi letti ja asusin mõnulema.
Päris nii mönus küll ei olnud, kui lootsin, aga ega halb ka ei olnud. Turvaliselt distantsilt on ju hea naerda, kuidas neli meest oma rakukese loovad ja ühiskonda seestpoolt õõnestama kavatsevad asuda. Esmalt muidugi väljaõppelaagrist läbi käies ja hiljem siis juba omal käel märgilise tähendusega rünnakut planeerides.Ühelt poolt oli muidugi tore, et välditi täieliku farssi. Ükskõik ju käpardlikud nende tegemised ja jaburad nende plaanid, tegelased suutsid jätta mulje, et nad on ikkagi südamega asja juures ja täiemõõduline jihhaad ongi eesmärgiks. Ei ole siin midagi, et laseme paar varest või mikrouuni õhku ja lähme koju ära. Vereudu saab Londoni tänavaid varjama ja jäsemed katavad lumena maad. Filmis päris sellise lahenduseni muidugi ei jõutud, küllalt raske oleks ju midagi sellist läbi huumoriprisma edastada. Aga tahe oli olemas.

Vahemärkusena. Lugesin hiljuti R.M. Wilsoni Eureka tänavat, mis rääkis sarnases võtmes Iirimaal toimuvast. Tavalised inimesed naljakal moel oma tavalisi asju ajamast. Ainult, et Wilsonit mingid raamid ei piiranud, nii et raamatus käis pauk ära. Ja värvide osas kokku ei hoitud. Hea raamat.

Filmi juurde tagasi. Õnnetuseks on täpselt samast teemast juba sel viisil räägitud. Rääkijaks Monkey Dust. Ja no kuigi ma olen nõus tunnistama, et Four Lionsi terroristihakatised on reaalsemad, siis Monkey Dust toob nende käitumise ebaloogilisuse paremini välja. Keerab selle rohkem üle vindi. Täpselt sama, kui Briani elus arutati, et mida need roomlased meile peale hariduse ja kanalisatsiooni ja turvalisuse ja arstiabi ja ... eales andnud on. Mine raisk koju, kui sulle soojas toas teleka ees jalgpalli vaadata ja õlut libistada ei meeldi. Või Ameerikasse. Seal võite teha oma jihhaadi niipalju kui kulub.

Peep Show (2003 - ...)

Teate seda lugu tüütust müügimehest, kes uksest välja visatuna esmalt akna taga kobistab ja viimases hädas korstna kaudu tuppa üritab pääseda? Ega Suur Kuri Hunt ju tegelikult lihast üldse ei hoolinud, tahtis põrsastele lihtsalt erinevate pensionifondide tootlikusest rääkida. Need tõhud võtsid aga kätte ja keetsid hundi süldiks. Heast süldist pean ju minagi lugu, aga enne oleks tulnud siis keedetaval ka nahk üle kõrvade tõmmata. Miski ei riku ju isu paremini, kui toidus hulpivad karvatordid.

Tõeliste härrasmeestena on Metsavana ja Xipe igatahes väga viisakalt talunud minu järjest pealetükkivamat jauramist suurepärase Peep Show ülistuseks. Kindlasti ei ole tegemist mingi sellise seriaaliga, mis kõigile meeldida võiks, vaadake või allpool olevat maitseproovi. Ja ega ma isegi vaatasin esimesed kaks osa ära ja kehitasin õlgu, et käis ju kah. Seriaali ja minu õnneks on inglased aga senini jäänud truuks oma 6 osa hooajal valemile, mistõttu andsin Markile ja Jezzile ühe võimaluse veel ja vaatasin esimese hooaja lõpuni. Ja siis teise ja kolmanda... ja kuuenda. Seitsmes on tulekul.Kuidagi, ilmselt tänu POV kaameratööle ja kuuldavalt mõtlemisele, on need kaks täiesti tavalist veidriku mulle nii südamelähedaseks saanud, et iga osa alguses kui kõik paistab nii hästi minevat ja Mark on lähedal skoorimisele ja Jez kohe kohe kuulsaks saamas, tärkab lootus, et ehk siis seekord lastakse meestel saada, mida nad tahavad...ning loomulikult tallatakse sellest lootusest osa lõpuks jõhkralt üle. Jõhkralt naljakalt.

No ruttu nüüd, mundrid selga! Vennad kuu tagumiselt küljelt saatsid sõna!

Võin oma sõbra ka kaasa võtta vä? Juut ta kohe kindlasti ei ole ja vaata kui edev vunts.

Minge persse mehed! Mina ei tule kuskile, mul siingi hea.