Looritatud armulugu

Kompromisside kaunis kunst eeldab, et igal täiskuu õhtul tuleb mul välisuks lukku keerata, kardinad alla lasta, küünlad süüdata ja laskuda piiritute naudingute maailma. Midagi sinnapoole igatahes. Nooremale põlvkonnale selgituseks, kellel võibolla seda üüratut bakhanaali ettekujutades prilliraamid juba hõõguma jõudsid hakata, siis piiritute naudingute maailm lahtiseletatult tähendab tassikest kuuma kohvi, pehmet pleedi jalgade ümber, nurruvat kassivolaskit põlvedel ning romantilist draamat/komöödiat.

Reeglina õnnestub mul küll filmivaatamist vältida pugedes mõne hea raamatu taha peitu ja nii oli ka seekord plaanis, kuid et oodatud pisarakiskuja asemel pakuti midagi hoopis tummisemat tuli Stephensoni "Lumevaringul" oma järge ootama jääda.

W.Somerset Maugham kirjutas raamatu, Ron "Philadelphia" Nyswaner kõpitses selle stsenaariumiks ja John Curran juhatas vägesid. Tulemus? Painted Veil(2006).

Edward Norton ja Naomi Watts kehastavad abielupaari, kelle niigi ülepeakaela sõlmitud abielu ähvardab kohaliku seelikuküti abil täielikult koost laguneda. Muidu tasase mulje jätnud mees otsustab seepeale karmimad meetmed tarvitusele võtta ja sõidab koos naisega kuhugi pärapõrgusse kooleraepideemiaga võitlema. Edasi järgneb (loomulikult) leppimine ja (veel loomulikumalt, epideemia?) ühe abikaasa surm.

Mis Painted Veil'i aga venetsueela tüüpi melodraamast kõrgemale tõstab, on see et need kohad kus tavaliselt annaks emotsionid ebanormaalselt kõrgele tõsta, on selles filmis hoopis peenemalt lahendatud: ukselingi liikumine delikaatsel hetkel, läbi ukse kostev nutt pärast lepituskatset mõne näitena. Tekitas igatahes huvi ka raamatu enda vastu, kes teab, järgmisel täiskuuööl ongi võibolla mõni W.S.M. kirjatükk see, mille taha end peitma hakkan. Ehtinglaslikult (vabandan stereotüüpide kasutamise eest) kuiv, aga pisikesi detaile, mis maitsemeele oi kui head, täis pikitud.

Kõige tipuks on Painted Veil ka ülemõistuse kaunis kaeda, mulje on lausa selline, et see ei olnudki mõeldud erilise rahateenimisprojektina, lihtsalt hulk inimesi, kes olid siis kas raamatut lugenud või Gretaga filmi näinud, tahtsid sellest loost oma versiooni esitada. Ja see on tõesti üks hingematvalt ilusate loodusvaadetega versioon.

Kokkuvõtteks siis, kui peaks nimetama ühe romantilise draama mida elu jooksul kindlasti vaatama peaks, võiks see täitsa vabalt Painted Veil olla.

Ükskord ammu hiinamaal

Oli kunagi mõte teha Once Upon a Time teemaõhtu, aga kolme filmi (West, America, China) kombineeritud pikkus oleks tulnud ligi üheksa tundi, nii et sellise kestvusürituse planeerimine jäi katki, mis ei tähenda muidugi seda, et filmid sellepärast vaatamata jääks.
Wong Fei Hung(1991) on tehtud tükk aega enne seda, kui Tiiger ja Draakon pisukese võitlusfilmide buumi tekitasid, mis nüüdseks ka animeeritud esindaja saanud. Tuleb aga hoiatada, et kui värskelt pandakaru seiklusi vaadanud filmihuviline OUaTi Chinast samasugust janti ootab, siis saab ta tünga.
Hiinlased on nimelt võtnud ühe legendaarse mehe elust teadolevad faktid, seganud need rahvasuust kuuldud juttudega, lisanud näpuotsaga huumorit ja kamaluga kultuuride põrkumise valu ning saanudki nii filmi kokku. Ajaloolise tõega siis nii nagu tavaliselt, kui filmitegijad ise väidavad süütute silmadega, et põhineb absoluutselt kindlatel tõsielulistel faktidel. Aga kurb oli küll vaadata, kuidas hiinlased selle asemel, et ameeriklaste ja inglaste käest õppida, mis neile kasulik, lasid endale ajada p..ka kullamägedest ja kulutasid energiat omavahel kemplemiseks. Samahästi võid vanglas dušši all kõva häälega küsida, et ega kellegil pole vaja aidata maast seepi otsida. Mingi rahvuslik uhkus võiks ikka olla.
Film on ju tegelikult väga hea, vaatamata sellele, et sinna on tõesti enamvähem kõik kokku kuhjatud, mis valgel inimesel idamaadega seostuda võiks, aga just see allaheitlikus saab selleks tõrvatilgaks, mis kiidulaulu pärsib.

Hiina varjuteater...

ja klassikaline

Mary Poppins

Kentmanni tänav

täielik ja puhas geniaalsus, mis redelite abil korda saadeti

Seksikas elukas

Pagan, viimasel ajal näeb blogipidamine rohkem välja sotsialistliku töö võistlusena. Metsavana, va suslik ja õõnestaja, sätib end iga kord kui suuremaks fimivaatamiseks läheb ka diivani nurgale istuma ja nii võib mürki võtta, et kui natukesekski molutama jääd on tema jõudnud oma blogisse sissekande kiiremini ära teha, kui sina jõuad Arnold Schwarzenegger öelda.
Samas kui nüüd päris aus olla, siis Metsavana võiks minu kohta sedasama väita, nii et lugejal tuleb lihtsalt sellega leppida, et küllalt paljude filmide kohta leiab postituse mõlemast blogist.
Mis on aga positiivne, vähemalt minu jaoks, siis Sexy Beast(2000) kohta on Metsavana juba põhjaliku postituse teinud ja ma saan piirduda paari lause ja mõningase pildimaterjaliga.
Sexy Beast on lihtne film, on taust ja on Ben Kingsley (Oscari nominatsioon, muideks). Teate ju küll, et kui kivi vette visata, siis tekivad seal ümber lained, vot Ben on see kivi, üks pirakas kivi. Kui keegi hakkabki jutustama Hispaania päikesest ja mingist pangaröövist, siis ärge kuulake, seda kõike olete te juba näinud, Ben "Gandhi" Kingsley teeb Seksikast elukast vaatamisväärsuse.

You talkin' to me?

Tänavavõitleja

Viktoriiniküsimus. Nimeta film milles Charles Bronson on mänginud romantilist kangelast? Ilma kõrvalise abita.
Hard Times(1975) on igatahes vale vastus, Charles kehastab siin Chaneyt, äärmiselt sõnaahtrat tänapoksijat, kelle mineviku kohta me saame kogu filmi jooksul ühe ähmase vihje. Samahästi võiks ta nimi olla Clarence ja ta maal endale tiibu teenimas. Minevikuta Mehe tegelaskujule on keeratud selline vint peale, et see on lausa absurdne.
Lisaks Bronsonile on aga filmis ka James Coburn kelle ülesandeks on publikut veenda, et Speedi näol on tegemist asjapulgaga, kes räägib musta valgeks ja suudab Chaney rusikate ja iseenda korraldajavõimetega mõlemad mehed rikkaks teha. Õnnetuseks on Speedi sõnulseletamatult loll. Kohe ikka nii loll, et ma tahaks näha seda stenaristi, kes arvas, et vaataja sellise idiootsuse suudab alla neelata, sest ta on Speedi lolluse peale olulise süžeepöörde rajanud.
Mida siis öelda filmi kohta mille mõlemad peategelased on pehmelt öeldes ebausutavad? Võib vabalt vaatamata jätta? Jah.

head,

ja need teised

Lindistus

02.04 Trash
07.04 Paranoiadisco
13.04 Soprano
26.04 Fletchu

Aprillis pani kohaliku filmiblogimaastiku raskekaallane Trash lumepalli veerema ja kevadine üllatushitt oligi sündinud. Vähe on neid kes pole [REC](2007) näinud ja veel vähem on neid kes pole hispaanlastele selle filmi eest aitähh öelnud.

See kas tegemist on tõesti parima õudusfilmiga mis pärast Noort Inkvisiitorit(1478) Hispaaniast tulnud on jäägu igaühe enda otsustada. Mina ütlen, et oleks vaid see mis toimus ühel pool ust oleks olnud pooltki nii hirmutav kui see mida infrapuna teisel pool valgustas.

Esimene pool oli ikka suhteliselt lahja, ehmatushetki mõni oli, aga pinget oli vähe. Värisev käsikaamera võiks vabalt indiefilmide tarbeks jääda, lausa segama hakkas see pildi hüsteeriline tõmblemine vahel, aga katusekambris toimuv vääris ootamist. (Muideks mulle jäi ka mulje, et kokku oli seal kambrikeses neli inimest.) Nii et ega midagi, aitähh hispaanlastele 10 minuti eluterve õõva eest.

Üks teistmoodi sõjafilm

Vaadata kolm tundi sõjadraamat millest ma elus kuulnud pole ei kõlanud just eriti ahvatlevalt, aga et Metsavana lubas täiskarsklaseks hakata, kui Nambugun(1990) peaks mingiks käkiks osutuma siis said korealased oma võimaluse.
Kaalun siin praegu ühte ja teistpidi, aga ega ei oskagi kuulsamatest liigikaaslatest sellist väga head võrdlust kõrvale tuua. Cross of Iron(1977) ja Cold Mountain(2003) on väheke sinnapoole, aga ka mitte päris. On küll sõjafilme kus mängitakse välja sellele, kuidas tsivilistid sõjas hakkama saavad (või siis reeglina ei saa), aga nemad on sõjaväes, neil vaesekestel on kõrval ka mõni professionaalne sõjamees. Nambuguni peategelaseks on aga keskealine ajakirjanik ja film ise näitab meile partisanisõja koledusi, kus väikesed halvastivarustatud üksused võitlevad pigem nälja ja halva ilmaga kui vaenlasega.
Jällegi jagaks filmi kaheks. Esimese poole peamine võlu seisnes selles, et oli tõesti aru saada, et tavalised inimesed on relvad kätte saanud, eelistatuim lahinguvõte seisnes selles, et joosti kambakesi uuele positsioonile ja jäädi seal ringi vaatama.
Pöördepunktiks võib filmis lugeda aga edukat tormijooksu vaenlase kindlustatud punktile, mis siis ameeriklased nii välja vihastab, et partisanid varasemast teravama tähelepanu osaliseks saavad. Edasine on täielik pärl, masendav aga pärl sellegipoolest. Üllatusrünnak harvendab võitlejate ridu märgatavalt ja ellujäänute kohta sobib kasutada väljendit vihma käest räästa alla. Sihitu sumpamine teades et paigale jääda ei saa aga minna ei ole tegelikult kuhugi.
Kindel vaatamissoovitus.

Vanapaha

Sheitan(2006) juhtus mulle näppu täitsa kogemata ja kui tiitrites poleks vilksatanud Vincent Cassel'i nimi oleks ta minust pikaks ajaks tolmu koguma jäänud. See seik aga ajendas teosele võimalust andma ja nagu selgus siis aimdus osutus tõeseks. Vincent teeb väga meeldejäävat rolli, aga see ei ole õnneks ainus mis Sheitanist meelde jääb.
Filmi visuaal oli nii mõjus ja lahe, et sunnib mind sedakorda pildimaterjaliga heldemalt ümber käima kui tavaliselt, aga lühidalt enne sisust ka. Seltskond noorukeid satub jõuluõhtut veetma juhututtava majja, lootes selles üksildases paigas ühtlasi ka ohtralt kehevedalike vahetada. Majahoidja, tema naine ja kohalikud külaelanikud ajavad aga selle kauni plaani täiega lörri.
Sheitan ei ole mitte selline näkkukargav jäleduste paraad, vaid selline kus kogu aeg on tunne, et midagi on valesti aga täpselt ei tea kunas ja millise nurga alt esimene hoop tuleb.
Aga aitab nüüd mölast.

päris algus

sõbralik ja abivalmis majahoidja

tüüpidel õnnestus oma golfiga külavaheteele kinni jääda

nooruk rahuldab oma himusid diivanipadjaga

kohalik neiu hirmutab linnavurlesid

püha õhtusöömaaeg

värvitud näoga portselanist nukk = kindla peale minek

käsi peseb kätt

ainult prantsuse filmis (pildil on neli inimest, ausõna)

peaaegu kohal

üks suur õnnelik pere

Vana Hea Inglismaa

Ütlen siis alustuseks kohe ära, et This is England(2006) on väga hea film.

Varateismelise poisi isa on Falklandi sõjas surma saanud, koolikaaslastega ei ole suhted just kõige soojemad ja ootamatult sõbruneb ta kamba neonatsidega.

Seni kui noored omapead majandavad ei olegi kõige hullem, (hea küll, laamendavad mahajäetud majas ja joovad õlut, aga ikkagi) kuid kui vanemad ja radikaalsemad seltsimehed juhtimise enda kätte võtavad on allakäik kiire järgnema.

Tegelikult on õigem Woody, Milky, Lol ja Co kohta punknoored öelda ja kui nüüd päris aus olla, siis Combo on ju ka lihtsalt üks suvaline pätt, kes iseenda suutmatust oma eluga hakkama saada, kõigi teiste kaela püüab ajada. Räägitakse jah uhkusest ja kodumaa-armastusest, aga kohe kui tekib võimalus mõne nõrgema kallal ülbitsemiseks, seda kasutatakse. Kaastundliku inimesena võiks ju tõesti vett sogada ja süüdistada valitsust ja vanemaid ja keda kõike veel aga no kurat, kui ikka täismehel pole muud teha kui teismelistega koos savu tõmmata, siis f.ck kaastunne. Aga see on küll õige, et kui sa tahad inimesi midagi üheskoos tegema panna, siis anna neile ühine vaenlane.
Mis selle üksjagu masendavat vibe edastava filmi väärtust minu silmis tõstis oli suhteliselt positiivne lõpplahendus, just see et kergestimõjutatavas eas nooruk vajalikul hetkel iseloomu suutis näidata. Vahelduseks on tore näha draamat, mille lõpus positiivsel kangelasel hästi läheb.
The Smithsi "Please, Please, Please, Let Me Get What I Want" on ka üks igavesti hea laul, selle valiku eest ka kiitus.

natsionaalsotsialislik rakuke miitinguks valmistumas

armuloo algus

mölakad

vaikus enne tormi

Kakluskaru

Animeeritud filmid mind reeglina rõõmust kilkama ei pane, aga taaskord lasin ennast treiler ära meelitada ja võlusõnad kung fu panid ka kõrvad väheke liikuma.
Üldiselt võib täitsa rahule jääda, Kung Fu Panda(2008) on korralik idamaine madin ameerikalikus soustis. Ma kardan, et kui oleks pidanud seda filmi kodus mingi seltskonnaga vaatama oleks ilmselt kohustuslikud jalaga tagumiku naljad kõvasti rohkem seganud, aga kui ikka terve saalitäis lapsi rõõmust rõkkab, siis ei ole minul küll südant pahandama hakata.
Sisust palju rääkida ei olegi, nagu ühele tüüpilisele kaklusfilmile kohane. Mees/Panda metsast teeb kõvasti trenni ja võidab eepilises lõpulahingus peapahalase/Lumeleopardi ära.
Kes aga vähegi kung fu/samurai/van damme filme kunagi vaadanud on siis neile on äratundmisrõõmu kuhjaga, kõige ilmsem austusavaldus läheb vendade Shaw Wu Du-le(1978). Eks meil kõigil ole omad nõrkused ja kauni kaarega tagurpidisaltost antud sõrmenips vastase kägiveeni on minu.

head kutid...
ja pahalane

Väike korralduslik muudatus ka. Tõotan pühalikult, et püüan edaspidi igale filmile pühendada eraldiseisva postituse, isegi juhul kui ta seda täielikult ei väärigi.

Tagaotsitav

Kiirtoit on saadanast, vähemalt avalik arvamus on seda meelt. Vahel tuleb aga tahtmine ohtliku elu elada (eriti suveperioodil) ja siis tõmban nokatsi silmadele ja lähen võtan ühe kahekihilise burksi ja pepsi. Või siis lähen kinno mõnd ollivuudi möllufilmi vaatama.

Sedakorda siis Wanted(2008). Seda et Timuri filmid ohtralt silmarõõmu suudavad pakkuda, see on juba Dozoridest(2004, 2006) teada ja selles osas ei saa Tagaotsitavale ka midagi ette heita, trikitatakse korralikult. Öisest vahtkonnast tuttav autoflip tehakse siin ära edevas sportautos, varjudemaailma idee on küll lihtsustatud südemepekslemiseks, aga seose lõi ära, rongiõnnetusega pingutati sutike üle, aga ju siis eelarve tahtis täitmist. Seda kuidas sihtimata 50 sammu pealt märklauda tabada saime tõesti aimu juba Shoot 'Em Upis(2007) ja Wanted jätkab sealt kus teistel pooleli jäi. See et füüsikaseadused CGI mailmas ei kehti on paratamatus ja kui miski efekt selle pärast ekraanil parem välja näeb, et gravitatsioonijõudu millekski ei peeta, no mina suudan sellega leppida.

Mis mulle aga hinge ei mahu on see miks Wantedi kangelastest kloune taheti teha, kui sa oled 1000 aastat vana salaordu liige/professionaalne tapja, siis millest tuleb see ületamatu soov jaburaid kilde rebida. Esimesed kolm korda oli I'm sorry isegi naljakas, edasi enam mitte. Samas see kuidas mees oma "parimale" sõbrale kondoome ostis, oli hea liigutus.

Negatiivse poole pealt veel siis sutsu pikk (loe:lohisev) oli Wanted ka, algus kohe eriti. Kus need kääridega poisid siis on, kui neid tõesti vaja oleks?

Ootamatult sügav teema (kogemata?) toodi aga sisse igaviku kangastelgedega, kas ühe inimese kannatused on õigustatud, kui ühiskond tervikuna sellest võidab? Freemani lõpukõne lörtsis selle küll ära, muidu normaalsena tundunud vanahärra hakkas ennast ootamatult jumalaks pidama, aga ikkagi.
Raudselt positiivse poole peale, ilma igasuguste mööndusteta, saab veel Elfmani pingutuse kanda, suhteliselt harva kui ma pärast filmi lõppu tunnen huvi selle vastu, kes heliriba eest vastutav on. Wantedi soundtrack on aga kohe kindlasti muretsemist väärt.
Ja selle positiivse noodiga võibki sedakorda postituse lõpetada.

frontflip (ühes teises filmis)

vene "ferrari"

Eye of the Tiger mängis taustal. NOT, aga oleks võinud

Matrix kohtub Dnevnoj Dozoriga

Ajaisandad

Oskaks prantsuse keelt, loeks läbi nii "Oms en serie" kui ka "L'Orpheline de Perdide" (hetkel tuleb siis loota, et äkki keegi tahab ja viitsib neid inglise keeldegi tõlkida), mind hakkas nimelt täitsa huvitama, et kelle ideid/käekirja nende raamatute põhjal tehtud filmides rohkem on. Raamatud on avaldatud aastase vahega aga filmid on nagu öö ja päev.
Les Maitres du temps(1982) on nimelt selline sõbralik kogupere ulmeseiklus, kus on suhteliselt palju ümaraid/ohutuid vorme. Peategelane Piel ise, Perdide part ja hobune, vana kosmoserändur Silbad, pisikesed telepaadid. Kurjast Printsistki saab ootamatult ennastohverdav kangelane, kes ennast pattude lunastuseks/kaaslaste hüvanguks surma heidab.
Minu jaoks seisneb Ajaisandate tegelik nõrkus aga hüplikuses, näidatakse natuke ühte planeeti, siis järgmist, vahepeale Perdidet, näota inglid olid küll huvitav idee, aga siis lasti juba planeet õhku ja kiirustati edasi. Vanal mehel peab ikka aega jääma süvenemiseks. Fantastilise plaaneediga võrreldes jäi lihtsalt wow-efekt puudu. Peaaegu puudu.
Lõpplahendus avaldas muljet, küll vana hea ajarännu paradoks, aga kenasti ja ootamatult välja mängitud.

maailma kõige muhedam vanaisa tehnilise poole pealt hakkas huvitama millisest allikast tuli laussideks vajalik energia