Tummfilmi vaatamise ajal on kõige raskem kõrvadele mingi tegevuse leidmine. Kaks kuud tilkunud köögikraan ja naabrilaste rõõmsad kilked ei ole kunagi nii häirivalt kõlanud, kui sel ajal, kui kogu info ainult silmade kaudu sisse tuleb.Õnneks on aga lavastajahärra Carl Dreyer'i tahte vastaselt Jeanne d'Arci kannatused Criterioni väljalaskes endale väga hea heliriba külge saanud. Voices of Light toetas seda suid liigutavate peade jõudemonstratsiooni eeskujulikult. Küsimus ei olnud üldse selles, et oleks puudunud vahendid või oskused, nagu meile filmi lõpuveerandil säravalt selgeks tehti, lavastaja jättiski välja kogu selle igava sõjaväljal rahvuskangelaseks tõusmise teema ja näitas lähiplaanis kiriku väändunud palet. Puhast poliitilist otsust, mida religiooniküsimuse taha peita üritati.
 |
| millised armsad sarvemüksud |
Ning vastandina Maria Falconetti avali silmi. Ja see töötas.
Ma jäin üldse mõtlema selle üle, et kas on veel olemas hirmsamat asja, kui organiseerunud usuhull. Ta raisk teab, et see mis ta teeb ei ole õige, aga ta teeb seda ikkagi. Sest Jumal on tema poolel. Teleevangelistid, pedofiilidest preestrid, Magdaleena pesumajad, nõiajaht, ristisõjad. Ma suudan mõista seda, kui inimene usub mingisse kõrgemasse võimu, aga Kirik kui institutsioon on küll midagi sellist, mis minu maailmapilti ei mahu.
2 comments:
Nagu ma aru saan siis see tummfilm kasutas omakorda ära seda momenti, kui 8½ parasjagu julmalt Dolce Vitast mööda trügis. Sul seal filmivaatamisjärjekorras elu käib tihe.
saladuskatte all võin paljastada, et Dolce Vital on mott praegu täiega maas ja neid möödatrügimisi tuleb veel robinal.
Postita kommentaar