Pratchett filmilinal

Terry Pratchett on üks huvitav nähtus. Mäletan, et kui kunagi Elva raamatukogu kõhnukese ulmeriiuli (õigemini küll mingi kast põrandal maas) ees seisin ja seal Võlukunsti värvi nägin oli valik lihtne. Võta või jäta. Ülejäänud teosed olid juba läbi töötatud.
Edasine on juba isiklik kirjandusajalugu, midagi sellist polnud ma oma õrnas eas veel kohanud. Sama naljakas, kui Kolm meest paadis, aga hoopis mingil teisel tasemel. Rincewind ja Pagas olid mu kangelased ja iga järgmist Pratchetti raamatut ootasin sama pikisilmi, kui Iseenda-Nöörija-Dibler kohe kohe saabuvat rahalaeva. Hiljem lisandus neile kahele muidugi ka Porgand, kaks meetrit pikk päkapikk.
On selles suhtes ka mõõnaperioode olnud, kuid igale uuele Kettamaailma loole ajan ikka küüned taha, kui selleks võimalus tekib. Paradigmasid nad enam ei murra, aga muhedat lugemist õhtuks või paariks pakuvad siiani.
Igatahes kunagi ennemuistsetel aegadel vaatasin ära ka need kaks joonisfilmi, mis mehe tööde järgi tehtud on, Soul Music ja Wyrd Sisters, lootes et ehk on multiplikaatorid suutnud raamatute maailma ka suurele ekraanile manada. Ega väga ei olnud. Küllalt odava ilmega ja pigem nooremale koolieale kohaseks sobitatud tundusid mõlemad. Nanny Ogg ju ei laulnud kumbagi oma kuulsatest rahvaviisidest (Siililaul ja Võluri kepil on otsas üks nupp).
Oluliselt põhjalikumalt kaalusin aga brittide poolt televiisoris näitamiseks valmis nokitsetud filmide vaatamise mõistlikust. Hogfather(2006), Colour of Magic(2008) ja Going Postal(2010) siis, kronoloogilises järjestuses. Kui ikka mehel endal sulg ka ei suuda kõiki asju lõpuni lahti kirjutada, mis lootust üldse saab ühel päris näitlejate ja päris maailmas vändatud filmil olla. Eriti kui rahaga ka väga priisata ei ole. Aga uudishimu sai siiski võitu.
Võimalus näha Pagasit kedagi surnuks trampimas ja Hambahaldja lossi ja no Richard Coyle mulle lihtsalt näitlejana meeldib. Nii et vaatasin nad kõik ära.
Erapooletu vaatajana annan ilmselt neile kolmele filmile andeks asju, mis paneks vastava taustata vaataja nägusid tegema. Ehk siis kogu oma objektiivsust kokku võttes, ei olnud väga head filmid. Üks põhjus muidugi selles, et korraga vaatamiseks sutsu liiga pikad. Telerist kahel õhtul poolteist tundi korraga, nii nagu tegijad mõtlesid, on oluliselt mõistlikum formaat. Ja rahanappus hakkas ka korduvalt silma kratsima. Võlukunsti värvis veel eriti, tagurpidi mägi ja Pagas ja lohed ja ekspeditsioon üle maailma ääre olid kõik küllalt puised. Going Postali golemid muidugi ka. Ning samuti see alatine häda, et vaimusilmas on kõik tegelased ju hoopis teistsugused, kui suurel ekraanil.
Aga no mis me hakkame juuksekarva pooleks ajama. Tahtsin vanade tuttavatega kiirkorras tutvust värskendada ja seda ma ka sain. On endiselt sama muhedad nagu ma mäletasin. Naljakal kombel jäid küll filmidest kõige eredamalt meelde kõrvaltegelased. Barbar Cohen ja Vetinari (kui Vetinari kohta üldse tohib väljendit kõrvaltegelane kasutada, mõistlikum oleks ehk öelda vähese ekraaniajaga peategelane) ja Kapral Nobbs.
Ehk siis minu isiklik arvamus on, et kui te olete kunagi mõnd Terry Pratchetti raamatut lugenud ja see teile meeldis, siis võib neid filme vaadata, aga ei juhtu ka midagi kui nägemata jäävad. Kui olete lugenud ja ei meeldinud, siis võib suhteliselt kindlalt oletada, et neid filme te vaadata ei kavatse. Kui ei ole lugenud, siis maksab lugeda. Eric on näiteks hea ja lühike esmatutvuseks.