Üle tüki aja jälle selline kinoelamus, mida julgeb kõva hääle ja säravate silmadega ka teistele soovitada. Body of Lies(2008). Hea meel on, et lisaks sellele et ühte filmi on kokku aetud Ridley Scott, Leonardo DiCaprio ja Russell Crowe ei ole ära unustatud sellele seltskonnale ka miskit tegevust pakkuda, mis nende võimetele vastaks ja ka vaatajale põnev oleks kaeda. Viga millega kuuldavasti Righteous Kill(2008) meeskond hakkama sai, tõid De Niro ja Pacino võtteplatsile ja lasid neil omatahtsi toimetada.Algse filmi juurde tagasi tulles, siis mind täitsa huvitaks kas on olemas mingi termin ka selle fenomeni kohta, et instinktiivselt me tunneme kaasa nõrgemale. Kui on valida tõhust analüütiku vahel, kes vaatab kodus lapse pallimängu ja möliseb samaaegselt kangelasliku agendiga, kes kuskil suvalises kolkas pasunasse saab, siis ei ole mingit küsimustki, kelle poole vaataja asub. Selle kiuste püüdsin ma siiski ka Russeli tegelaskuju motiividest aru saada ja mitte ta tegevusi juba ette hukka mõista. Aga ei tulnud välja, lihtsalt need tema otsused olid nii pagana lühinägelikud. Ma tõesti loodan, et päris analüütikud veidigi rohkem tuleviku suudavad näha. Kui loll peab olema mitte mõistmiseks, et ühe lahingu võit otsustab väga harva terve sõja saatuse. Sellest saab võibolla hea uudisloo ja hetkeks avaliku arvamust veidi positiivsemaks, aga kui järgmisel päeval järgmises lahingus jälle peksa saada, siis ei huvita see võit enam kedagi. Ma saan aru küll, et riskima peab, aga kui panusteks on inimelud, siis peab see risk olema tõesti õigustatud.
Üks tipphetk millest veel juttu tahaks teha leidis aset päris filmi lõpus. Tegevuspaigaks haiglapalat ja tegelasteks agent Ferris ja luureülem Hani. Pakkus nimelt tõeliselt naljaka tõlgendamisvõimaluse. Ülbe vihane ameeriklane sõimab tasast viisakat jordaanlast. Süüdistab teda sajas surmapatus, ainult et kõiki neid asju mida ta teisele ette heidab teeks ta ka ise silmagi pilgutamata, kordagi kahetsust tundmata. Jama on nimelt hetkel selles, et töö sai tehtud, aga töö sai tehtud mitte tänu vapra agendi vahvusele vaid luureülema õigel hetkel tehtud õigele liigutusele. Ehk siis selle asemel et tänulikusest pakatavale Hanile audientsi võimaldada, tuleb hoopis endal väga mõru pill alla neelata.
Kokkuvõtteks meile väga meeldis. Muideks, paistab et Ridleyl on päiksesega umbes sama teema kui Wool tuvidega. Lisaboonuseks veel ka see, et sama raha eest millega Cinamoni saaks kaks pileti sai Ekraaani kolm. Konkurentsi terviseks.
tükk aega mõtlesin, et keda see anlüütik mulle meenutab
0 comments:
Postita kommentaar