Hea küll, suur osa filmi tegevusest toimub naise peas, aga see mis selles konkreetses peakeses toimub väärib vaatamist. Päris alguses tundub et läheb puhtaks ellujäämismänguks, kus perekond leiab sügava üksteisemõistmise ja keegi end kellegi teise eest ohverdama asub, siis aga läheb tegevus pauguga lahti ja väärastunud mõistus asub järjest enam pinget kruvivaid mänge korraldama.
Kunstverd on kasutatud mõõdutundeliselt ja vähemalt minu silmis lisab see filmile kaalu, filmitegijatel on ka muid mõtteid peas kui ainult ketšupiga mökerdamine. Mõtlesid välja toreda väikese šampanjaklaaside kõlistamisstseeni köögilaua ääres.
Kiidan, patsun tunnustavalt õlale ja ootan lisa.
kuidas enesetunne on, laseme edasi? 
0 comments:
Postita kommentaar