Django, Django

Sukiyaki Western Django(2007) jääb minu meelest poolele teele pidama. Olenemata sellest, kas Miike tahtis teha austusavaldust või paroodiat siis midagi jääks nagu puudu. Klassikalised vesternielemendid on ilusasti paigas, selgrootu šerif, salapärane minevikuta kangelane ja põhjendamatult kurjad pahalased.
Küllalt palju on kommentaarides kurtmist jaapanlaste aktsendi pärast, aga tegemist on siiski vesterniga, tekst on teisejärguline, karmide meeste maailmas räägivad teod. Tegutsemist on loomulikult palju, aga kahjuks on enamus madinast selline mida on juba nähtud ja vaid pisike vähemus selline mis pani suu lahti vajuma ja lisa ootama. Kohe filmi alguses kangelase saabumine ja trikk ammu ja püstolikuuliga, linnaväljakul toimuvasse madinasse kaasatud rist ning lõpuheitlus muidugi ka. Oleks ometi terve film selline olnud.




Põhiline on tegelikult lihtsalt see, et võrdluses Djangoga(1966) jääb Sukiyaki alla. Django vaatamise ajal sai selgeks ka see miski mis Sukiyaki vaatamise ajal häirima jäi. Vestern on räpane žanr ja Django on veel see kõikse räpasem, Sukiyaki aga oli sihuke puhas.
Django(filmi) suurim pluss ongi aga Django(kangelane) ise, külm kui jää, kaval kui rebane ja laseb 50 sammu pealt kärbsel silma peast. Ja siis kui vargast ja mõrtsukast Django juba peaaegu naisele ja kullale käpa on peale saanud ja kõik ikka p..sse läheb. Lõpp on tõeline pisarakiskuja.

note to myself: Yojimbo(1961) tuleks ka üle kaeda.