19 märts 2008

Land of the free

Lars von Trier, kes pole (väidetavalt) kunagi ise Ameerikas käinud, on valmis vändanud kaks filmi (kolmas on tulekul) mis on enamuse ameeriklastest filmikriitikutest tagajalgadele ajanud. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt pole aga ei Dogville (2003) ja Manderlay (2005) puhul tegevuspaik absoluutselt mitte oluline.
Alustada tuleks aga tegelikult hoopis sellest, et vahel harva tuleb ette film mis lisaks lihtsalt heaks olemisele raputab oma vaataja täiesti läbi, lõputiitrid juba jooksevad aga Sina istud endiselt mokk töllakil (õnnetuseks on olemas ka nii halbu filme mis samasuguse efekti esile kutsuvad) ja läheb veel tükk aega enne kui normaalne elutegevus taastub. Dogville on just täpselt nii hea film, kindlalt minu isiklikus parimate filmide edetabelis sees, aga mitte Dogvillest ei taha ma täna rääkida.

Reeglina on ju nii, et kui mingile filmile järg vändatakse on tegemist mingi käkiga millega loodetakse lihtsalt veel rohkem raha kokku ajada ja see kahandab mingil määral ka originaali väärtust. See skeptitsism järgede osas (ja subtiitrite puudumine) on põhjused miks ma Manderlay vaatamist nii kaua edasi olen lükanud.
Seda rõõmustavam on nüüd tunnistada, et minu hirm oli alusetu. Manderlay ei ole küll nii hea kui Dogville, kuid hõbemedal on ka hea saavutus. Väga lihtsustatult võib siis öelda, et neegrid on orjarahvas, vähemalt selline on filmi kandev idee. Tegelikult siiski mitte, idee on hoopis intrigeerivam - inimestele meeldib, kui nad teavad oma kohta ühiskondlikus kastisüsteemis, on Klounid, Uhkede, Kameeleonid jpt. See oleks see tera mille inimene peaks Manderlayst enda jaoks välja sõeluma ja selle üle mõtlema ja selle vastu mässama, mitte see et valge naine ameerika mandril neegrit piitsutab. See on vaht, see on see odav sensatsioon millega inimene kinno meelitatakse, aga kui see piitsutamine on ainus mis ühele homo sapiensile Manderlayst meelde jääb siis on Pierre Boulle tulevikuvisioon jälle sammukese lähemale tulnud.

0 comments: